Windows’i päevad on loetud

2015_01_xx_Microsoft_Scales_Down_Windows_developers_t1

Kunagi oli juttu, kuidas Java päevad on loetud. Nüüd näib ühe YouTube Video põhjal, et ka Windows’i päevad on loetud. Videos väidab üks inimene (Jerry Barnacules?), et olles 15 aastat töötanud Windowsi meeskonnas testijana, sai ta 2014_07_17 koodamisteate põhjendusega, et “Microsoft’i äri-suunad on muutnud ja koondatavate inimeste rollidele ei leidu enam rakendust.”. Originaaltsitaat: “Microsoft is going in a new direction and our roles are no longer necessary, so they have been eliminated.”

Kui 15 aastat Windowsi arendajana töötanud inimestele “pole Microsoftis enam rakendust”, FinSpy ning muu Edward Snowden’i poolt avalikustatu garanteerib, et ükski ajudega IT-osakonna spetsialist Windows’it oma haldus-alasse ei soovi, pilveteenused, MacOS ning Androidi puute-ekraaniga arvutid on ära võlunud “keskmise” kodukasutaja, “keskmine” Eesti Vabariigi riigiametnik oskab LibreOffice‘t kasutada oluliselt oskuslikumalt kui “keskmine” progremisega tegelev IT-inimene, siis enam-vähem ainukesed tõsiselt võetavad tooted Microsoftil on vaid Skype ja Bing.

Nokia riismed ei lähe arvesse, sest Nokia riistmete toodangule tarkvara loomiseks läheb, tõenäoliselt, ma pole kontrollinud, vaja Microsoft Visual Studio’t, mis on enam-vähem alati aeglane ja mingit konksu pidi suletud olnud. Mingil ajaperioodil, pärast 2007. aastat, ma täpselt ei mäleta, olevat targemad inimesed isegi nii teinud, et olevat oma Windowsi spetsiifilise tarkvara 2 lehte löönud: ühte ossa pandi kõik see, mida sai arendada vaid suletud, raha eest saadava, Visual Studio’ga, ning teise ossa, teeki, pandi lõviosa-tööst, mida sai arendada Visual Studio Express versiooni kasutades, sest Visual Studio Express oli osade komponentide puudumise tõttu oluliselt kiirem, vähem resursse nõudev ning seeläbi tarkvara-arendajale mugavam kasutada. Oma tööga seonduva FAKTINA tean seda, et kood, mis kompileerus GCC, Intel’i ICC ning Microsoft Visual Studio 2003’ga (kui ma aastaarvu õieti mäletan), Microsoft Visual Studio järgmise verisooniga, minu mälu järgi Visual Studio 2005’ga, vahetult pärast tolle kompilaatori publitseerimist, ei kompileerunud, sest Microsofti C++ kompilaatori uusim versioon oli puruks. Mõlemad Microsofti kompilaatorid olid raha eest litsenseeritud versioonid. (Tol ajal kasutasin töötaktikat, et tegin Linux’il C++ koodi valmis, testisin ära, ning alles siis kontrollisin, kas Windows’il ka asi toimib. Nii sai kiiremini ning sai Linux’il olemas olevat silurit kasutada. )

Olen kuulnud ka kuulujuttu, et osadel Microsoft’i serveritoodetel pidavat olemas olema “tehase vaikimisi paroolid”, mis pidavat lausa koodi sisse kirjutatud olma. See tähendab, et need paroolid on väljavahetamatud. Nende olemasolu olevat Microsofti kasutajatugi kõvasti aega ja raha säästnud ning kui juba kogu projekt raha-teenimise järgi optimeeritud on, siis “pole” ju probleemi.

Ma täpselt ei mäleta, kust ma seda kuulnud olen, võibolla mõnest Michael Skok nimelise inimese ettekande videost, kuid väide ise on, et ettevõtte, äriprojekti, olemuse nii kasvus kui surmas määrab ära tema asutamisel kasutusele võetav ärimudel, mida Microsoft ega Apple ega Google pole oma asutamisest saadik muutnud. Microsofti raha tuleb suletud litsensiga toodete müügist ja avatud tarkvara alane tegevus on Microsoft’is vaid reklaam ning kulude kokkuhoid. Apple ärimudel on kontrollida kogu platvormi, riistvara, tarkvara, iTunes, jne. Google ja Twitteri ärimudel on reklaami müük ja kõik muu toimub vaid selle nimel, et paremini reklaami müüa. Android arendati algselt välja vaid selleks, et Google’s kardeti, et Nokia kui mobiiltelefonide turu-gigant ei võimalda Google otsimootoril mobiiltelefonidel jooksta. Gmail kui reklaami-andmekaevanduse andmekogum, jne. Facebook’i ärimudel on kontrollida inimeste vahelist suhtlust, müües firmadele Facebook-isisest rämpspostitusteenust.

Kuna pilveteenused ja interneti-äri on absoluutselt teistsuguse ärimudeliga kui see, mida Microsoft seni kasutanud on, siis ennustan, et tõenäoliselt ei tulda Microsoft’is kohanemisega toime ning Bing, Skype, Nokia riismed ja muu läheb Microsoft’is vett vedama. Alternatiiv oleks, et Microsoft’is lastaks kogu juhtkond lahti, arendajad pandaks hoopis teist tüüpi tooteid arendama, kuid see ongi ju sisuliselt vana firma likvideerimine ja uue firma loomine.

15 arvamust “Windows’i päevad on loetud” kohta

  1. Mingi aeg tagasi lugesin, kuidas Taavi Kotka ja Sihvard (RIK) rõõmustasid järjekordse võimaluse üle Microsoftile nina persse toppida.
    “Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (RIK), Justiitsministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Microsofti korporatsiooni ühise uurimisprojekti käigus katsetati Riigi Teataja võrguväljaande majutamist virtuaalses andmesaatkonnas ehk rahvusvahelises pilveteenuses.”

    http://majandus24.postimees.ee/3019895/eesti-riik-tegi-microsoftiga-uhise-uurimisprojekti

    Kui RIK ei suuda hallata nii marginaalse koormusega võrguväljaannet, siis on seal midagi ikka väga valesti.
    Kui andetu ja ebakompetentne on RIK-i direktori Mehis Sihvarti?

  2. FAT32 ja NTFS peal jooksev OS on ainus viga mida Microsoft tegi. On küll tore andmete hoidmiseks, kuid ei ole peal rangeid inode kasutajapiiranguid tervele partitsioonile.
    Järgmine on muidugi c++.
    Ja sellest ei saa Windows,Maci ja Linuxi kasutajad ise ka kunagi aru.

    Tähelepanelik vaataja mõistab, et linuxi või unixi konsool on ikka veel stabiilne.

    • Palun kas Te võiks selgitada, mille poolest Teie meelest C++ viga oli?

      Aastal 2000 oleks ehk võinud tõesti Ada peale üle minna, aga Windows 1.0 olevat publitseeritud aastal 1985, mil Ada oli seoses toorusega üldtunnustatult rämps. Pealegi, rämpsu saab kirjutada igas programmeerimiskeeles, kaasa arvatud programmeerimiskeeltes, mis C++ kombel spetsifikatsiooni järgi nürimeelset koodi dubleerimist (päisefailid versus cpp-failid) nõuavad.

      Olles aastaid C++’i progrenud saan öelda, et see ei ole lihtne keel. Seal on palju erinevaid teeke ja kuna standard-teekides tihtilugu kasutatavad ülelaetud operaatorid on sisuliselt funktsiooni-väljakutsed, siis ise vähema arvu funktsiooni-väljakutsetega koodi kirjutades on võimalik stdlib’ist kiiremat koodi kirjutada. Lisaks igasugu trikid, nagu try-catch-blokis (ma ei mäleta enam, kas see süntaks C++’is täpselt nii oli) erindi kinnipüüdmisel bloki sees allokeeritud mälu manuaalne vabastamine, “Template metaprogramming” kui viis koodis kompileerimisaja-konstante levitada ja seeläbi võimaldades kompilaatoril tsükleid lihtsustada või lausa elimineerida, mis väljendub kiiruses tsükliloendurite (see i, mida for-tsüklis tavatsetakse loendada 0, 1, 2, 3, 4, …) allokeerimata ja algväärtustamata ning inkrementeerimata jätmises, jne. Uuemate arengutega, võtmesõna “auto”, jne. ma pole isegi kursis, s.t. ma olen C++ osas praegust kommentaari kirjutades “roostes”.

      Nüüd võite ise ette kujutada, mis kood tuleb välja keskmisel, teemasse mitte-süveneval, kiiruga asju kokku klopsival “koodiavhil”, kes C++’i kirjutab, eriti kui see kood peaks veel olema kiiruskriitiline, kuskil opsüsteemi sügavuses. C++ on tõesti keel, mis tavapärasse äritarkvara-firmasse kindlasti EI SOBI. Kuid Windowsist rääkides, kui ajaloos ringi tuhnida, siis ega neid teisi keeli polnud tol ajal ju ka eriti valida. Loota, et mingi, vaid raha järgi optimeeriv, seltskond hakkab Xerox PARC‘i kombel või AT&T kombel mingit baastehnoloogiat arendama ja siis selle põhjal puhtalt midagi tegema, oleks ilmselgelt naiivne. Apple ja Microsoft olid nagu Skype, et võeti teiste välja-arendatud idee ja loodi sellele ideele mingilgi määral praktikas eksisteerivaid turutingimusi arvestav realisatsioon.

      Pigem liiguvad minu mõtted selle looga seoses Eesti akadeemiliste rinkondade tegevusele, et kuivõrd eesti akadeemikud oma teadus-tulemusi teekide vormis sellisel viisil vormistavad, et see ka kommerts-tarkvara loojatele kasutuskõlblik on. Suurimaks pinnuks silmas oli mul tükk aega eesti keeletehnoloogia alane tarkvara, millest olid kättesaadavad vaid mingid binaarid, kuid paistab, et nad on praeguse kommentaari kirjutamise ajaks selle vea parandanud ning tõesti ka koodi koos kõigega mõistliku litsensi all kättesaadavaks teinud. Mõistan, et teoreetilist matemaatikat võibolla ei õnnestu ega jõua ega ole tehniliselt ega kasutajate vähesuse tõttu mõistlik igasse suvalisse moeröögatus-progre-keelde ümber panna, kuid samm-sammult on akadeemikud siiski hakanud aru saama, et nende kuulsus ja tähtsus akadeemilises maailmas on siiski mõjutatud nende kuulsusest ja tähtsusest tarkvara-tööstuses ning et nende töö-tulemused leiavad rakendust vaid siis, kui need on teadusartikli asemel elegantse API-ga kood vormi pakendatud, kirjutades teadusartikli valmis tagant-järgi, hästi realiseeritud töövahendi korraliku dokumentatsioonina.

      Natuke soovivad eesti akadeemikud ikka veel sahltisse kirjutada, hoidudes BSD ja MIT litsensi kasutamisest, ilma, et mõistaks, et kes tahab litsensitingimusi rikkuda, rikub neid nii kui nii, ilma, et mingi eesti akadeemik kuskil New York’is New York’i juristide tunnitasudega oma litsensse kehtestada suudaks, rääkimata siis asjaolust, et kommertsprojektides saab avatud tarkvara kasutada vaid siis, kui see äri-inimestele litsensi-tingimuste keerukusega tüli ei tekita, kuid pole viga. Küll see samm-sammult õiges suunas liigub. Bioloogidest, kes on vanamoodselt sahtlisse-arendamise näol omale vale ärimudeli valinud, on kahju. Nad ei kipu märkama asjaolu, et ülikooliõpikute vaba ostetavus ei ole sama, mis nende läbi-õppimine ja neis olevate ideede kasutama õppimine, a la ahvile või mulle võib ükskõik kui vinge avatud biotehnoloogia karbi või kohvri kätte anda ja ma ikka ei oska sellega midagi mõistlikku teha, täpselt nagu bioloog ei oska tarkvara-arendus-töövahenditega võibolla nii palju teha kui aastaid tarkvara-arendajana töötanud inimene, kuid, küll need bioloogid ka äri-alases mõtlemises arenevad. Korrektsuse huvides lisan, et ega ma isegi veel äri teha oska, kuid enda korral olen märganud, et ma saan olla loll ja siis ma saan olla veel lollim.

      Oeh, unustasin ennast jälle kirjutama. Ma peaks hoopis muuga tegelema. Aga kokkuvõte võiks siis Windowsi teemal olla, et ega need ainult raha nimel kokku klopsitud projektid midagi tehniliselt elegantset iial olema ei saa. Pigem on nad head ja vajalikud eksperimendid, mis kompavad turgu, uurimaks, mis inimestele psühholoogiliselt vastuvõetav on.

      See nüüd kõlab väga ülbelt ja kõrgilt, aga minu meelest ostmine, müümine, vahetamine on igati aus ja väärikas ja kõigi inimeste maailma paremaks muutev tegevus ning see on täpselt see, milles äri-inimesed, majandus-inimesed, need, kes on küll majandust õppinud aga “profesionaalse juhtimisega” ei tegele, on andekad, oskuslikud, kuid kõik sellised ärid, kus tuleb midagi tehnilist ARENDADA, on äri-inimestele põhimõtteliselt üle jõu käivad, sest just firma omanik otsustab, millesse ta investeerib ja kui ta ise valdkonna-spetsiifilistest protsessidest oma enda elu-kogemuse kaudu aru ei saa, siis tarkade investeerimis-otsuste tõenäosus langeb väga madalale. Seega, parem oleks, kui majandus-inimesed hoiaks tarkvara-arendusest, biotehnoloogiast, füüsikast, jne. väga kaugele ja ei üritakski luua äri, mis üritab konkurentidest eristuda tehniliselt elegantse toote kaudu. Tegelgu ostmise, müümise, vahetamisega, kohviku pidamisega, bussi ja muude liinidega nagu Richard Branson või, minugi poolest, Enn Pant, aga ärgu jumala pärast tarkvara-arendusega tegelgu. Vabakutseliste raamatupidajatega vesteldes räägib eesti turule orienteeritud majandustarkvara, raamatupidamistarkvara totaalselt “enda eest” ning see on enamasti organiseeritud äri-inimeste, mitte tarkvara-arenus-fanaatikute, poolt.

      Tänan lugemast. :-)

        • Tänan vastuse eest.

          C++ stabiilsuse kohta oskan ma vaid seda öelda, et mulle piisab, kui erinevad kompilaatorid sama tulemuse annavad. Fakt on, et eri kompilaatorid leiavad üles erinevad vead, mistõttu sama koodi mitme erineva C++ kompilaatoriga kompileerides leiab rohkem oma vigu ja apsakaid üles. Ruby’s ja PHP’s ja JavaScript’is on mu taktika see, et üritan kasutada iga programmeerimiskeele korral võimalikult “klassikalisi”, enam-levinud, lausekonstruktsioone (tsüklid, hargnemine, jne.), sest need on kõige rohkem teiste poolt läbi proovitud, ära testitud. Mul ei ole võimalik klientide veebilehitseijaid ümber kompileerida, mistõttu selline, laus-loll, konservatiivsus tuleb mõnikord kasuks, eriti kui veebilehitseja sisaldab mingit C++ taseme mälukorruptsiooniviga. Interpretaatoris oleva C++ taseme mälukorruptsioonivea tunneb ära selle järgi, et interpretaator (JavaScript, Ruby, mis-iganes) läheb lõpmatusse tsüklisse või variseb kokku samade andmete ja sama koodiga siluriga interpreteeritavat keelt samm-sammult läbi jooksutades natukene erinevatel ridadel või siis mingil sellisel real, kus pole ühtegi tsüklit ega tsüklit sisaldava ega rekursiivse funktsiooni väljakutset. Kuna klientide veebilehitsejaid ümber kompileerida ei saa, Mozilla’st kogu maailma veebilehitsejate ära-uuendamist ka ei saa oodata, siis “lahendasin”, väga jutumärkides, JavaScriptis probleemi ära sellega, et üritasin C++’taseme mälukorruptsioonivea sokutada kuhugi mujale, kus asi tsüklisse ei lähe. Seda sain teha mõtetute, kasutute, muutujate deklareerimisega, kuskile vist liitsin 42 paar korda ja siis lahutasin 84 ning tegin muid selliseid lollusi, üritades koodi nii kirjutada, et ma võisin olla suhteliselt kindel, et JavaScript’i interpretaator ei suuda/soovi mu formaalseid lollusi välja optimeerida, sest mul oli ju vaja, et need mõttetud muutujad praktikas ära allokeeritaks, et RAM’is asju nihutada ja C++-taseme mälukorruptsiooni-vea sümptomeid “vaiba alla pühkida”.

          Seega, interpreteeritavate keelte “stabiilsusega” on, nagu on. Uskuge või mitte, kunagi õnnestus mull GCC keset kompileerimis-tegevust kokku varistada, “segfault’i” andma saada. Ma ei mäleta, mida ma selleks tegin, aga ähmaselt mäletan, et see oli üks hästi pikk kompileerimine, ühele klassile panin palju malle (“template”) ning ta siis kompileeris seda ühte klassi umbes pool tundi või nii. Microsoft’i kompilaatori “stabiilsusest” ma juba rääkisin. Inteli ICC’ga oli mul ka kunagi probleeme, aga kuna see on suletud tarkvara, siis pole selle vastu tükk aega enam huvi tundnud. Saan täitsa kindlalt väita, et kõik C++ kompilaatorite margid, mida ma iial proovinud olen (MS, GCC, ICC), välja arvatud LLVM, mida ma pole piisavalt testinud, on mingil moel mu käes otsad andnud. Seega, pole sel GCC’l häda midagi, pigem just LLVM’i kõrval üks parim, mis üldse võtta on.

          Tagatipuks on igaühte neist võimalik tuunida, sest isegi C++ standard väidab, et kõik makrod, mis algavad kahekordse alakriipsuga, “__”, on kompilaatori enda defineerida. Eri kompilaatorid defineerivad ka natuke erinevaid makrosid. Kõige hullem ebastabiilsuse allikas, minu meelest, on progrekeelte korral failisüsteemi-radade formaat (Windows versus Linux) ja igivana häda sõnede ehk “stringidega”, kus kõigepealt oli ASCII, siis arvati Java maailmas, et 2-baidisest tähemärgist aitab, kuid siis lõpuks tuli välja, et hieroglüüfide kirjutamiseks läheb ikkagi vähemalt 4 baiti vaja, C++ maailmas oli kasutusel, kui ma nüüd ei eksi, mingi wchar tüüpi asi, tegelikult aga on Unicode juba 6 baidi peale venitatud. Totaalne totrus. Ainukesed, kes sõnede teemaga hakkama said, olid Jaapanlased, kes kohe alguses tegid oma “Unicode” analoogi, TRON’i, ilma tähemärgi baitide arvu piiravate konstantideta. Idee, et küll ühest baidist piisab, kui ei piisa, siis kahest baidist, ah, pagan, kui sellest ka ei piisa, no siis 3 baidist ja oh põrgulist, no neli baiti peaks ometigi olema piisav, ahh et sellest ka ei piisanud, paneme 6 baiti ja ärgme seeriast absoluutselt midagi õpi, näib ilusti ameerikalik kommerts-häkk olevat, millele võib panna pealkirjaks: “agiilne tarkvara-arendus”. Iteratsioonid: 1 bait, 2 baiti, 3 baiti, ….

          Stallmanile aga võiks mõni tema lapselaps või sugulane jõuludeks 3D-arvutikaardiga arvuti või mängukonsooli kinkida. Nagu ma oma blogis’ki kirjutasin, isegi avatud tarkvara korral on ainuke šanss mingit auditit teha vaid automaatikat kasutades ning kui CPU realisatsioon, ükskõik siis, kas FPGA-koodi või transistoride näol, sisaldab mingeid dokumeneerimata operatsioone (ASM’i käskude eellasi) või nende analoogiks olevate koputus-seeriate tuvastajaid, siis on kasutajaruumis oleval pahavaral võimalik CPU abiga pääseda ligi kerneliruumi mälule, muutes opsüsteemi turva-temaatika ebaoluliseks. Avatud tarkvara, avatud 3D-kaardi-draiverid, siin ei aita.

          Tänan lugemast. :-)

          • Kõigepealt pead aru saama, et avatud tarkvara ei ole veel vaba tarkvara, sest võib sisaldada non-free tarkvara.
            Kui räägitakse Avatud Tarkvarast, siis mõeldakse selle üldiselt tarkvara koodi levitamist, mitte vabat standardit.

            GNU ja FSF on ära defineerinud vaba tarkvara.

            Ega avatud 3D tarkvara ei aita vaid vaba tarkvara.

  3. Tuleb välja, et Windows’i jaoks on loodud lausa enam-vähem toimiv Debian’i apt-get’i analoog: Chocolatey. Installib asju ilma OK-Next pumpamiskohustuseta, koos sõltuvustega, konsoolilt.

    Ma ei hakka praegu pikalt-laialt kirjutama, kuidas seda installida ja käivitada, sest mul on muudki teha, kuid mainin, et see toimib konsoolikäsuna Windows’i PowerShell‘ist, mis, kui ma nüüd ei eksi, peaks Winsows 7’l olema vaikimisi paigaldatud. PowerShell on tavarižiimis käivitatav viisil, et vajutada klahvikombinatsiooni WindowsiAknaKlahv-R ning kirjutada tekstiväljale sõna powershell. Paraku Chocolatey jooksutamiseks sellest ei piisa, sest Chocolatey toimib eeldusel, et PowerShell jookseb “Run as Administrator” režiimis. Kui Windows’i töölauale luua PowerShell’i ikoon, siis on võimalik ikoonil “Run as Administrator” režiim sisse lülitada ikooni kontekstimenüüst avatavas ikooni seadistuste dialoogiaknas. Chocolatey esmakäivitamisel võib abi olla sellisest joonisest.

    • Kunagi, mil Microsoftil oli probleemiks, et hiinlased piravad, lohutasid microsoftlased end mõttega, et võibolla polegi nii halb, et hiinlased piravad, et küll Microsoft hiljem, mil hiinlased Windows’iga ära on harjunud, Hiinast Windowsi litsensitasusid korjama hakkab.

      Kui arvestada, et Raspberry Pi 2, mis eestist ostes maksab koos juurde ostetava korraliku kiirusega SD-kaardi ja USB-laadijaga ligikaudu 60€ omab 4 900MHz tuuma ja 1GiB RAM, siis Microsoft oma tasuta-Windows-10 programmiga küll hiinlastelt Windowsi litsensitasusid korjama ei hakka. Tüüpiliselt absurdi raha nõudev Wolfram on oma Mathematica Raspberry Pi’l tasuta kättesaadavaks teinud, lisaklausliga, et need inimesed, kes sellist tarkvara üldse millekski kasutaks ehk kommertstoodete loojad seda Pi’l olevat tarkvara kasutada ei tohi.

  4. Kusjuures piisab odavamast RasPi-st ja debian wheezyst ja näiteks- tor -hidden onion koduleht on püsti:
    tasuta genereeritud (näiteks shallot-master) omanimeline onion veebiaadress – sftp ja ssh on püsti- ligipääs igalt poolt. Pealegi ei ole vaja maksta domeeni, veebi data ja muu eest.

    Kuigi on kuulda tor piraatlust, kräkkimist, narkootikumi .jt pahalasi, on siiski sibularuuter- hea varundamiseks ja privaat sissepääsuks- enda arvutisse (või firma) . Loomulikult ssh ja sftp sisselogimiskaitsega.
    Eriti kui ei ole 24h ülevaal- on asi veelgi turvaline.

Kommenteerimine on suletud