4 arvamust “WikiLeaks avaldab CIA direktor John Brennan’i emaile” kohta

  1. See CIA on oma maine nii maha teinud, et Amy Goodman’i DemocracyNow! on tekitanud omale lausa CIA-rubriigi. Üks selle rubriigi lõimedest räägib sellest, kuidas 1893 sündinud CIA peadirektor Allen Dulles põrus “The Bay of Pigs” operatsiooni korraldamisel, mispeale USA president Kennedy ta tööga mitte toime tulemise tõttu vallandas ning Dulles kui vana kooli mees olevat CIA enda ametliku dokumentatsiooni kohaselt pärast vallandamist kasutanud CIA salajast varu-kontorit oma enda poolt enne vallandamist Kennedy poolt tellitavate mõrvade korraldamiseks kokku pandud palga-mõrtsuka-meeskonna juhtimiseks projektis, milleks oli president Kennedy mõrv. Nii nagu Venemaad juhib KGB-iit Putin, nii on ka USA-s olukord selline, et kui president ei soovi kuuli pähe saada, siis mingeid sisulisi ümberkorraldusi ta “organites” väga otse teha ei tohi. Musta huumoriga öeldes, ega vägivaldset mafia-organisatsiooni juhi mõni inimelude säilimisest hooliv “humanist”, vaid ikka mõni vägivaldsem ja kavalam kaak.

    Omamoodi mõttekäik on, et 2015. aasta USA on piinamistes hullem kui eestlastes omal ajal õudu tekitanud, Tallinna vanalinna Pagari tänava keldris inimestel silmi välja torganud ja muid õudusi läbi viinud, KGB. Vähemalt USA enda dokumentatsiooni põhjal jäid KGB-mõrtsukad ja piinajad USA-katele ikka kõvasti alla, nii numbrites kui meetodites.

    Sattusin kunagi Tartu-Tallinn bussis ühe vanahärraga kõrvuti istuma, kes väitis end just tulevat oma-aegse vastupanuliikumise klubi-kokkusaamiselt. Ta oli natukene napsuse lõhnaga, aga täitsa purjus ei olnud, vaid kirjeldas omal fanaatilisel moel pikalt ja laialt oma isiklikke kogemusi, kuidas teda KGB-keldris teadvusetuks peksti, kuni selleni välja, et ta ise ei olnud suuteline enam käima ja 2 KGB-töötajat tassisid teda kaenla-alt kinni hoides, jalgu lohistades, treppidest üles, sest ta ise oli liiga uimane, et jalutada. Peksmisel olevat KGB-l kasutusel olnud peamiselt 2 meetodit. Üks neist oli kõigi hammaste välja peksmine, kus 2, vanahärra sõnu kasutades, “juudi poissi”, asusid pekstava kummalgi küljel ja siis vaheldumisi kumbki peksis rusikaga ohvrit näkku, kuni ohvril polnud enam ühtegi hammast suus. Teine meetod olevat olnud traatidest punutud palmiku, sisuliselt traatidest punutud piitsaga, peksmine, kusjuures seda tehti verepritsmete vältimiseks nii, et inimesele jäeti riided selga. (KGB päris kesk-aegset varianti ei kasutanud. Keskaegse variandi korral oleks traat-piitsa küljes olnud väikesed konksukesed, mis iga hoobiga seljalt lihatükke lahti tõmbasid.)

    Rääkides piinamis-matemaatikast ja meetoditest, siis prantslased kui mitmete maailmakuulsate matemaatikute sünnimaalt pärinevad tegelased demonstreerisid Algeeria sõja ajal, et piinamine tegelikult vastupanuliikumise liikmete teada-saamiseks toimib küll. Kui piisavalt suurest kogusest piinatavatest “piisavalt suur” osa on “piisavalt lollid”, et kasvõi 1 päriselt vastupanuliikumisse kuuluva inimese nimi 20-st juhuslikult valitud nimest välja öelda, siis on võimalik piinajatel hakata otsima eri piinatavate poolt väidetust ühisosi. Seega, üksiku inimese piinamine tõesti tulemusele ei vii, sest enamus piinatava väiteid on infomüra, aga piisava koguse piisavalt lollide inimeste piinamine annab tulemust küll. Seega argument, et piinamine tuleb ära keelata, sest see annab halva avalike suhete hinna kohta liiga vähe uurimiseks ja vastupanuliikumiste mahasurumiseks kasulikku infot, on kindlasti kummutatav. Piinamine aitab uurijaid/repressaatoreid küll, ka info hankimisel, mistõttu piinamise mitte-rakendamis-alane arutelu peaks pigem taanduma ära oma enda olemuse definitsiooni peale, jutule, et meie endi teod defineerivad meie olemuse, mitte aga jutule, et “piinamine on liiga ebatõhus”. Eks siis iga-üks ise otsustab vastavalt oma enese identiteedi valikule, et kas piinamine sobib tema identiteediga või mitte. Minule, näiteks, ei sobi.

    Mis puutub Eesti Partokraatia “inimõiguste edendamise” liini, siis seniks, kuni A-sotsiaalid surevad Eestis ravitavatesse haigustesse, sest neil pole Haigekassa-kindlustust, on see totaalne farss ning ülejäänud põhjusi, miks see neil, kaasa arvatud Hr. Urmas Paet’il, farss on, pole mõtet hakata kirjeldamagi.

    ++++teemavahetus++++

    Tegelikult logisin sisse hoopis selleks, et postitada link omamoodi huvitavale leiule(arhiivkoopia), kus rida arvutiteadlasi räägib hirmunult, et inimeste tapmise üle autonoomselt otsustavate relvasüsteemide(droonid, droidid, robot-tankid) kasutuselevõtt laiendab oma-aegse USA ja NSV-Liidu vahel aset leidnud külma sõda veel suurema hulga osaliste vahele kui see omal ajal oli. Too seltskond väidab, et autonoomselt sihtmärke valivad relvasüsteemid, väikesed 4-tiivikuga droonikesed kaasa arvatud, muudavad kogu sõja olemust sama radikaalselt nagu oli seda omal ajal püssirohu kasutuselevõtt ja tuumapommide leiutamine.

    Minu seisukoht sel teemal on, et kui osapooled RI (nagu “riigid”) ja TI (nagu tava-inimesed) on omavahel suhtes, kus RI meeskonda kuuluv seltskond elatub TI-d röövides, represseerides, siis olukorra VÕRDSUSTAMINE osapoole TI jaoks on juba suur võit. Sama lugu Vene armee versus “eesti” armee korral: olukorra muutus kindlalt alla jäämisest VÕRDSETE VÕIMALUSTE omamiseni on SUUR VÕIT “eesti” poole hüvanguks. Nagu varemgi jutuks on olnud, leidub lisaks avatud tarkvara liikumisele ka “avatud füüsika” liikumine, kusjuures füüsika sõltub ju tänapäeval paljuski just tarkvarast, modelleerimisest, mis omakorda sõltub avatud tarkvarast.

    Minu üks ennustusi on, et nii nagu inforuumis on üheks tsensuuri meetodiks pööbelmeedia poolne infomüra tekitamine, nii saab olema ka avatud tarkvara maailmas varsti “agentuuride” tegevus, kus mingi eriline saast tehnoloogia, milles arendamine võrreldes tarkade alternatiividega hästi kaua aega võtab, turustatakse Microsofti stiilis ülihästi ära, nii et tarkvara-arendajatel on raske omale elatist teenida ilma, et nad enamus oma ajast kulutaks tolle solk-tehnoloogia õppimisele ja selles jamamisele. Vähemalt senist tarkvara-turul toimuvat vaadates tarkvara-arendajate poolelt küll sellisele tsensuurile mingit vastupanu pea-aegu keegi osutama ei hakka. Pigem jookstakse tormi “Microsofti” sertifikaate tegema. See oleks küll väga odav ja efektiivne viis tava-kodanike maha-surumiseks.

    • Siiamaani ei julgenud ma kasutada apple ipad ja iphone ning androidi, kuid nüüd tean, et kasutan cryptocati nende peal ainult. Veelgi parem icecat androidile ja peale cryptocat. iphonel on cryptocat tarkvara iseseisev ja ei vaja veebilehitsejat. linuxis on mul iseseisev pycryptocat:
      http://uus.minut.ee/sein/teema/privaatvestlus-koigile/

      cryptocat on selline, et räsid ja aes /otr sessioonid on liiga keerulised ja ajutised, et kellelgi vestlusi lahti saada..

        • aes-256 ja sha512 koostöös on väga tugev ja on väga raske lühiajalisi paroole/salajast võtit kätte saada, eriti kui parool/võti on kasutaja javascriptil endal genereeritud ja enda programmi mälus ajutiselt.

          Mis puutub klaviatuuri nuhke, siis jätab mind see asi külmaks.

Kommenteerimine on suletud