USA suursaadik tunnistab, et USA ei ole nõus Balti riikide nimel Venemaa vastu sõda pidama

2014_03_20 DemocracyNow! saatetunnis tunnistab aastatel 1987 kuni 1991 USA suursaadikuna Moskvas töötanud, tolleks hetkeks juba tõsiselt elu-kogenud, karjääri-diplomaat, Jack Foust Matlock Jr., et USA ei ole nõus Balti riikide huvides Venemaaga sõtta astuma, sest see tähendaks USA ja Venemaa vahelist tuumasõda. Minu subjektiivse maitse järgi põnevaim osa antud intervjuust asub tsitaadina minu kodulehel.

Loo moraalina näen, et eestlased peavad Venemaa poolse agressiooni korral Venemaaga sõja ise maha pidama, tehes möödaminnes töö ära ka lätlaste ja leedukate eest. Ideena käin välja mõtte, et sarnaselt brittidele võiks USA super-mafioosod ka AS Eesti Wabariigi nelik-parteile tuumarakette “laenata”. Sellisel juhul on USA super-mafioosodel võimalik Vene tsaariga kohtudes õlgu kehitada, öeldes, et meie ei teinud midagi, eestlased vajutasid nupule. Kui ollakse suur Eesti sõber, siis olgu armastus VASTASTIKUNE, mitte nii, et eesti super-mafioosod panevad Afganistanis ühe AS Eesti Wabariik maksu-orja kohta rohkem raha ja inimesi pugemiseks välja kui britid, kuid brittidele “laenatakse” tuumarelvi ajal, mil eestlastele ei olda nõus isegi tavapäraseid Stinger-rakette müüma. Tsitaat Eesti Ekspressist:

Probleem tekkis õhutõrjerelvadega. Eesti soovis osta kantavaid rakette Stinger. Iisrael tootis Stingereid USA litsentsi alusel, kuid keeldus neid Eestile müümast. Selleks olnuks vaja jänkide luba.

Kuna see AS Eesti Wabariik on, mis ta on, siis lahendusena näen, nagu enam-vähem igas valdkonnas, et erasektor peab jälle asja ise ära tegema, lootes, et AS Eesti Wabariik liiga palju tõsist tööd takistada ei jõua. Turvafirmad võiks välja tulla uudse tootega: sõjaline kindlustus. Sõjalise kindlustuse ostmine oleks, erinevalt AS Eesti Wabariigist, päriselt vabatahtlikkusel põhinev, mitte raha väljapommimispõhine (maksustatav). Inimesed saaks omal algatusel osta kindlustuspunkte ning turvafirma opereeriks pangastiilis, digiallkirjadel põhinevat, onlain-teenust, mille abil oleks igal inimesel võimalik iga teise inimese kohta esitada päring, vaatamaks, et kui suur patrioot naabrimees tegelikult on. Kes tahab “Kroonika Esikaanel” või pingviinide paraadil ekstra-suure patriotismiga särada, see ostab hästi palju sõjalise kindlustuse punkte. Kasutusele võib võtta ka turvafirmade ühise, era-algatuslikult korraldatava, pingviinide paraadi kui antud kindlustusteenust reklaamiva reklaamteenuse, kus siis medalite asemel edevad inimesed saavad kanda turvafirmadelt ostetud kindlustus-punte kajastavaid, antud kindlustus-aasta-spetsiifilisi, rinnamärke, mis meenutavad natuke USA šerif’ite rinnamärke. Pärast pingviinide paraadi saab inimene rinnamärgi panna pere-konna-albumisse ja laste-laste ees kelkida, et näe, mina olin 20xx aasta patrioot nii ja nii mitme punkti ulatuses. Selline lahendus annaks võimaluse ka patriotismi arvudena mõõta, sellega arvutusi teha. Patriotismi-punktid võib panna lausa eriotstarbelisele börsile, mõnda kunsti-galeriisse, stiilis, et müüa 10 patriotismipunkti turvafirma W näol, enampakkumise miinimumhinnaga 1984. Variant 2: müüa patriotismipunktide kollektsioon turvafirmadest Y, W, K. Samal okstionil võib näiteks osaleda Punane Rist, Toidupank, era-algatuslikud diplomaatia-teenistused, jne. Too börss või oktsion võib olla lausa rahvusvaheline, a la Soome ja Eesti ja Rootsi ja Läti ja Leedu peale ühine. Tegu oleks tõsiselt prestiižsse üritusega, millel osalevate rikkurite üle isegi vaene tava-kodanik ehk sugugi nii kergelt nalja ei kipu viskama kui praeguse pingviinide paraadi ja muudel poliit-propagandaüritustel osalejate üle visatakse. Sellise ürituse üle ilkumine oleks ehk isegi ajakirjanduse jaoks DE FACTO patt, sõltumata de jure olukorrast.

Kuid see kõik eeldab muidugi seda, et erasektor asja ära teeb, sest praegusel nelik-partei on ilmselgelt praegugi, nende endi arusaama järgi, hea olla. Ükski rahas suplev diktaator ega “NSV-Liidu presiidium” ei ole tava-inimese probleemide tõttu võimult vabatahtlikult lahkunud ning nagu praktikast näha, praeguse valimis-seaduse kokku kirjutanud seltskond ei ole siin erandiks.

8 arvamust “USA suursaadik tunnistab, et USA ei ole nõus Balti riikide nimel Venemaa vastu sõda pidama” kohta

  1. Kui USA ja Venemaa vahelisest sõjapidamisest juba juttu tuli, siis arvuti-muuseumi ettekandes pealkirjaga Secret History of Silicon Valley väidab Steve Blank nimelie riskikapitalist, et “külma” sõja ajal tulistas NSV-Liit alla vähemalt 200 USA raadio-luure lennukit, mis NSV-Liidu välispiiride juures NSV-Liidu õhuseireradarite signaale uurida üritasid ning et Silicon Valley on tegelikult majanduslikult ja poliitiliselt alguse saanud USA lennuväele radari-segajate (“radar jammer”) tootmisest. Taust on, et ilma radari-segajateta ei oleks isegi 2. Maailmasõjas lääne-liitlastel mingisugustki šanssi olnud pommitus-reide mõjusalt teostada.

    Omamoodi seik oli, et USA ülikoolidele osteti raadio-astronoomiaga tegelemiseks hiiglaslikud antennid peamiselt selleks, et kord kuus, mil Kuu asus NSV-Liidu kohal, Kuult peegelduvate raadiosignaalide kaudu kaardistada NSV-Liidu õhuseireradarite asukohti.

    • « … kord kuus, mil Kuu asus NSV-Liidu kohal … »

          Kuu oli NSV-Liidu kohal igal jumala ööpäeval, ehk oli asi siis Päikeses, mis segas (nõrku) raadiolained?

    • Tänan elegantse viite eest! Tunnistan, et ma ise selle peale ei tulnud.

      Teisest küljest, elekrooniliselt pole seda keegi veel teinud. Samas, teada on, et kui mingile seltskonnale palju vahendeid anda, siis “absoluutne võim korrupeerub absoluutselt” ning see era-algatuslik super-turvafirma võib ühel hetkel Riigiks hakata, s.t. hakata teisi maksustama ehk inimestelt jõuga raha välja pommima. Kui leidub mitu turvafirmat ja nende töökorraldus on selline, et sealsed turvatöötajad ei ole alluvad vaid on oma peaga oma otsuseid ise vastu võtvad, sarnaste huvidega inimestega ühinenud, INDIVIIDID, siis ehk pole see Riigi tekkimise oht nii suur.

      Suurim viga kogu selles “turvafirma” jutus, minu meelest, seisneb mul selles, et ma räägin asjadest, millega ma ise ei tegele, mis ei ole minu teha. Seda viga saab parandada ehk sellega, et ma vaatan, mida ma ise, enda erialas, IT-s, sel suunal teha saan/suudan. Oletan, et realistlikum lahendus on selline, et mingi huviliste seltskond saab kokku ja mõtleb välja mingi seadme, drooni, tarkvara, loob oma rahadega prototüübi ning siis käivitab hooandja.ee kaudu nonde seadmete tootmise, lisades prototüübi tutvustuse hooandja.ee reklaam-videosse ning esinedes seal videos kogu seltskonnaga. See annaks võimaluse ka vähese raha-kogusega inimestel tõsine panus anda. Kui näiteks 5% kogu eesti elanikkonnast ehk

      (1000*1000) * 0,05 = (10*1000) * 100 * 0,05 = 10000 * 100 * 0,05 = 10000 * 5 = 50k

      inimest toetaks toda projekti 5€ toetusega, siis oleks summa hooandja.ee 7% teenustasu korral kokku

      5€ * 50k * (1-0,07) = 250k€ * 0,93 = 232,5€

      Selle raha eest tuleks siis mingi arvestatav ports mingile kindlale, 5€ annetanute poolt hääletuse kaudu valitud sihtgrupile neid seadmeid toota, organiseerides riistvara tootmist viisil, et allhankijatele osutatava sama tellimuse sisse saab panna ka nende inimeste tellimused, kes on nõus ka ise-endale tolle seadme ostma.

      Arvan, et süsteem inimesest ja püssist on MORAALSELT VANANENUD, sest inimene saab surma esimese kuuli saabumisel tema pähe, kuid robotid on inimestest väiksemad (lugeda: raskemini tabatavad) sihtmärgid, kes, erinevalt inimestest, võivad päevi viibida kuskil heina-hunniku all “stand-by” režiimil, ilma, et sööma, dušiall ja WC-s käima peaks või hapnikku hingamiseks vajaks. Arvan, et laskemoona tööpõhimõte tuleks ka üle vaadata. Kui lendava materajalitüki abil midagi teha üritada, siis vibratsiooni-kindel, elekriliselt detoneeritav, “C4” on staatilise elekri ja äikese küsimustega arvestava padruni koosseisus püssirohu-asendajana kindlasti asjalikum kui mingi keemiapõhine, mõnikord püssirauas mitte-detoneeriv (ja sealt väja võetud padrunis tont teab millal detoneeriv) mehhaaniline detonaator. Piinamise vältimise huvides võiks tapmiseks mõeldud kuulid sisaldada “mürgina” valuvaigisteid ning tapmiseks mitte-mõeldud kuulid võiks olla hästi väikese diameetriga, põhimõtteliselt nõelad, kuid sisaldada “valutugevdajaid” ja mingi kondensaatori mehhanismi põhiselt ka väikest elekrilaengut elekrišoki tekitamiseks. Niiöelda “püss” peaks olema robootiline, pool-autonoomne, telekapultidest tuttava infrapuna-liidese põhise “friend-or-foe” süsteemiga, tavaliste laetavate patareide või bendsiinil toimiva, tavalise patarei suuruse, 3D-prinditud titaanturbomootori elekritoitega.

      Veel mõtteid, mida katsetada: mikrokontrolleris realiseerida neurovõrgupõhine häältuvastus. Juba aastaid tagasi suudeti luua Tallinna Tehnikaülikooli juures masin, mis pani ühe lambi põlema siis, kui mikrofoni räägiti eesti keelt ja teise lambi siis, kui sinna räägiti inglise keelt. Kui sama põhimõtte järgi laadida sütikusse või päästikusse andmed Vene armee sõjamasina kohta, umbes nagu allveelaevad tuvastavad teisi laevu heli järgi. Kui sõidab eesti sõjaväe-masin mööda, peidus olev robot ei tee midagi, kuid kui sõidab Vene sõjaväe masin oma heli-signatuuriga mööda, saadab kaugel olev seade raketi teele. Heli võib mõõta kaugelt, laseriga, nagu “spioonifilmides”, laser-kaugus-mõõdiku põhimõttel. (Kuigi, ma pole veel kunagi seda proovinud, ma ei tea, kas see pärisnii toimiks.) Heli laseriga kaugelt mõõtes saab vältida raadiolainete saatmist mikrofoniga varustatud seadmelt tulistamis-seadmesse.

      Kolmas mõte: 2. Maailmasõja ajal olid olemas põhimõtteliselt “shaped charge” “tõrvikud”, mis relvakaubandusmessi reklaamstendil oleva tankitõrjeraketi maketi põhjal on ka tänapäevaste tulista-ja-unusta tüüpi tankitõrjerakettide tööpõhimõtteks. 2. Maailmasõja stiilis “käki” valmistamine tänapäeva vahenditega, optimaalsemalt, uhkemalt, võimsamalt, ei tohiks sugugi nii palju maksta, kui USA relvatöösturid asja eest küsivad. Kombineerida see “käkk” ise-väike-seerias-toodetud “droonide” või “kiir-droonide ehk rakettidega”, siis peaks olema võimalik luua tankivastaseid rakette märksa odavamalt kui kindralitele neid lääne poolt müüakse.

      Igasugu droonide ja rakettide, isegi kuulide, välispinnal kasutaksin ma nende lennu tuvastamise raskendamise huvides radari-vastaseid pinna-katte-materjale, a la et kui tegu on raketiga, siis erinevalt mürsust see värv raketi pinnal ei hõõrdu kahuritorus maha ning mürsuradar peaks asja hiljem tuvastama kui ta muidu tuvastaks.

      Igasugu ideid on mul veel ja veel, kuid usun põhimõtet, et teostamata kujul on kõik ideed täiesti kasutud. Patendisüsteemist arvan, et kui avatud tarkvara saab ilma patentideta tehtud, sealhulgas rahastatud, siis võiks füüsiliste asjade arendamise ka patendivabalt toimuda.

      • Vabandust topeltpostituse pärast, aga kogu sellest nimekirjast üks esimesi asju, mille tegemisel on mu hetke seisuga materajlikulu sõna otseses mõttes 0€, on C’s realiseeritud neurovõrgupõhine hääletuvastus. Alguses teha tavalises, suures arvutis, kasutades tavalist mikrofoni sisse räägitud teksti või tänaval MP3-mängijaga salvestatud erinevat tüüpi mööduvate sõidukite helisalvestusi. (Testandmeteks ei pea alguses sõidukitüübid autentsed olema, a la “hundi tuvastamiseks” piisab esialgu “hamstri fotost”). Kui suures arvutis asi toimib, siis proovida asi Atmel’i AVR’i mikrokontrollerisse panna. Kui Atmel’i AVR’ist väheks jääb, võib proovida näiteks xCORE-nimelist, mitmetuumalist, umbes 10€ maksvat, mikrokontrollerit.

        Loo moraal: alati ei ole raha nii väga palju vajagi. Mõnda asja saab täiesti elegantselt ka tagasihoidlike vahenditega teha.

        • Mul tekkis veel üks mõte. Nimelt, Enamus eesti välispiirist asub VEEKOGU kohal. Läänes-Põhjas Läänemeri-Soome_laht, Idas Narva_jõgi-Peipsi_järv.

          Raadiolainete analüüsimine on kohutavalt keeruline, sest vastaspool suudab eriotstarbelisi mikroskeeme toota, kuid “elekroonilistel metsavendadel” ehk “väikekodanlikel häkkeritel” rahaliselt selliseid võimalusi pole, rääkimata sellest, et kommertskasutuses olevad mikroskeemivalmistustehnoloogiad ei pruugi olla nii tasemel kui militaar-laborid.

          Heliga on aga lugu palju lihtsam: maksimumsagedus on piiratud heli levimiskiirusega: kui veealuse valjuhääldi vibraan vibreeriks sagedusel 50GHz, siis amplituud sellisel helil omab maksimumväärtust, sest veealune rõhk koos vee tihedusega määrab ära, mil määral eemaletõugatud veemass tagasi valjuhääldi membraaniga samasse ruumiossa satub. Kahtlustan, et heli korral eksisteerib isegi keskkonnaspetsiifiline maksimumsagedus, sest kui esimese tõukega lööb valjuhääldi tema ligiduses oleva materjali endast eemale, siis on sel materjalil mõningane “hoog” sees ja ei oma eriti tähtsust, kui mitu võnget see membraan vaakumis jõuab teha kuni keskkonna materjal tagasi membraaniga samasse ruumiossa satub. Kui maksimum-sagedus on piiratud, siis sellega on piiratud ka lihtsamate operatsioonide jaoks vaja minev arvutusjõudlus. Edasine malemäng taandub ära vaid nutikusele, mikrofonide arvule, mikrofonide asukohtadele, mõõtmis-ajale. Näiteks radari toimimisraadius on maa kumerusega piiratud, kuid vette lastud mikrofonide massiiv peaks suutma lokaliseerida ka horisondi taha jäävate laevade liikumise. Kui ennist oli jutuks, et enamus eesti välispiirist on vesi….

          • Veel üks mõte: kui laeva asukoht on heli kaudu paari meetri täpsusega teada, siis GPS’i analoogi, galileo, kaudu peaks saama torpeedl/raketi laeva pihta juhtida ilma, et sel torpeedol ühtegi andurit peale sütiku ja galileo-antennide ja muude kommunikatsiooni-antennide asuks.

  2. Minuni sattus üks link muusikavideole, mis näib olevat Madonna fännivideo. Ma ei ole päris kindel, kas ma selle video sõnumi sisust üldse aru saan ja Madonna poolt intervjuudes räägitavasse suhtun suure ettevaatlikkusega, a la “hea ja südamlikuna näimine” näib olevat viimase aja Avalike Suhete (PR) moe-trend ning ilmselgelt on Madonna näol tegu tõsiselt andeka, oskusliku, haiga, kuid kitsas kontekstis siirast tõtt võib isegi Hitleri ja Ansipi suust kuulda. Mõnikord on päris huvitav vaadata ka seda, kuidas tõtt kinni mätsitakse.

    Kui tõe kinnimätsimine väga labaseks ja ekstra nüridele iniemstele suunatuks muutub, siis kaob demagoogial, minu silmis, ilu ära, kuid hoolsalt ja teravmeelselt koostatud demagoogia on, minu silmis, omamoodi nauditav kunstiliik. Vestlus teravmeelset demagoogiat ajava demagoogiga on päris hariv kogemus.

Kommenteerimine on suletud