Teadusest on suured ja olulised avastused otsa saanud

The Large Hadron Collider at the European Organization for Nuclear Research (CERN)Doc kirjutab, et omapärase vaatega teadusele kuulsust kogunud John Horgan pajatab National Geographicu artiklis, et teadlastest on saanud omaenda edu ohvrid ning edasine usin teadustöö pikemas perspektiivis ei tõota suuri revolutsioonilisi avastusi ning pakub vaid vähemolulisi tulemusi. Ühe näitena on välja toodud Nobeli preemia saamiseks eeldatava teadustöö pikkuse kasv – eriti nähtav on see füüsika vallas. Ühe selgitusena võib vast välja tuua selle, et põhimõttelised avastused loodusteaduste vallas on tänapäeval harvad ning au väljateenimiseks tuleb sügavamat teadustööd teha. Samuti saab väheste tõendite põhjal tehtavaid tulemusi tõlkida mitmeti – näiteks hiljuti tuvastatud gravitatsioonilainete märgid võivad paisumise selgituse tagajärjena märkida või ümber lükata multiversumite teooriat kui ka stringiteooriat, rääkimata paljudest muudest ideedest. Ehk siis põhiteaduste juurest on tuvastatud palju erandeid, et nende põhjal on üsna raske uusi hästi tõendatud teooriaid välja töötada. Kas teadusmaailmas on olukord tõepoolest nii või mitte – avaldage palun oma vaatenurk kommentaariumisse!

9 arvamust “Teadusest on suured ja olulised avastused otsa saanud” kohta

  1.     See on sellest, et teadus on muudetud rahapõhiseks – seda kontrollib mitte jumalik uudishimu, vaid saatanlik ahnus. Lapsed ei mõtle teaduslikult, vaid äriliselt ratsa rikastumiseks. Ei õpi nad jäljeküttidena ise avastama kõiki pisiasju tundmatutel radadel, vaid nad tõugatakse dogmadest sillutatud kiirteele, kui sportlased üksteisega võistlema – vaatame, kes kuseb kaugemale. See pole tulevaste teadlaste õpetamine, vaid rumalate orjade dresseerimine.
        Internetist on saanud infodžungel – kes otsib, see leiab. Tänu sellele tuleks nüüd ümber teha kogu koolisüsteem, lapsed mitte ei käi koolis, vaid uurivad ise netist seda, mis neid TEGELIKULT huvitab. Mitte lapsed riigi järgi, vaid riik laste järgi. Sest Suur Vaim räägib meiega laste, mitte riigi kaudu …
        Praegused koolid on oma olemuselt koonduslaagrid, kus lapsi sunnitakse koos olema enamuses nendega, keda nad loomulikul teel väldiks. Totaalne aja ja energia raiskamine ning igavene protest ja koolivägivald. Jah, nad tõesti lähevad esimesse klassi suurest kannatamatust huvist, kuid vaadakem, mis kool sellega teeb – see lihtsalt tapetakse … Koole on hakatud kasutama tulevaste debiiltarbijate ja poliitnapakate treenimiseks …
        Tuleb vastavalt erialale luua vabatahtlikud klassid, kus lapsed saaksid kasutada vahendeid meistrite käe all. Õpetajate ülesanne on vaid olla teatud ajal teatud kohas, kus nad saaksid vastavalt oma erialale teha vahekokkuvõtteid. Veelgi parem, kui seda teeks erapooletu arvutiprogramm, mis võimaldaks õpilasel ise otsustada, kui kaugele ta oma alal jõudnud on. Sarnaselt arvutimängule – järgmisele tasandile ei saa, kui pole selles kõik ülesanded ära lahendanud. Tegelikuks eksamineeriaks peab saama elu, ja selle tunnistajaks olgu mitte subjektiivne tekst paberil, vaid tulevane tööandja, olgu selleks või õpilane ise. Ükskõik, kui vana laps ka poleks – kui ta õppida ei viitsi, mingu tööle! – ka see õpetab …
        Mida siis lapsed õpiksid? Lihtne, tuleb koostada tekst-audio-visuaalne nimekiri asjadest, mida me vaatamata praegusele „teaduslikule” ülbusele tegelikult ei tea ning ka sellest, mis meie kodumaal ja planeedil halvasti on – nt. kuratlik rahandus ja saamatu majandus, mürgine põllundus ja kiskjalik kalandus, haige meditsiin ja tappev farmaatsia, debiilne poliitika ja õigluseta õigussüsteem, lõhkised rahvad ja lõhkine perekond, moraalselt vananenud naftandus ja primitiivne energiatööstus – puuduvad kolm lisaplaneeti … mu jumal, kas meil on vähe rumalust, mida võita?
        Et olla tõeliselt teaduslik, tuleb mitte lahkuda ja kannatlikult oodata, kuni asjaolud settivad alateadvusesse, et seal siis hallid ajurakukesed leiaksid nendevahelised seosed – ära sunni hobust jooma! … Aga kuidas sa seda teed, kui sulle hullunud ühiskond pidevalt kõrva karjub: „Kuse nüüd kolm meetrit!”

  2. FT:

    uurivad ise netist seda, mis neid TEGELIKULT huvitab. Mitte lapsed riigi järgi, vaid riik laste järgi.

    Ma arvan et see pädeb juba praegugi, aga tulemus pole vist eriti paljulubav. Kui sul teadmisi pole, siis mis muu ikka huvitab, kui värvilised pildid ja meeldivad helid.

    Nett on teatud asjade jaoks väga hea, aga haridus ja kasvatamine ei kuulu nende hulka. Samuti nagu loodusteadused ja tehnoloogia on väga kasulikud teatud eluvaldkondades, aga nendes näha ainulahendust kõigele on mingi marksisliku ajalookäsitluse dogma. Kuna marksistliku materjalismi on meil pool sajandit õpetatud, siis on see ka suhteliselt ainuvalitsev.

    Minumeelest pole (loodus)teadusel häda midagi, häda on selles, et inimesed panevad (loodus)teadusele ootuseid, mida see põhimõtteliselt ei saa täita.

    Nagu FT kirjutab, pole probleem teaduses, vaid pigem moraalis või kõlbluses. Kõlblust saab õpetada ainult inimene, sest masinatel pole muud kõlblust kui see, mille inimesed neisse on keevitanud või kirjutanud. Kõlblus on ka teadus ja selle seaduste eiramine on toonud nii ühiskonna kui ka loodusteadused sinna kus me oleme.

  3. Minu silmis on küll praktiliselt kõik veel lapsekingades. Kuid, oletame, et tuuma-füüsikud on juba kõik tõest välja mõelnud, avastanud ja matemaatiliselt tõestanud, et tuuma-füüsikaga on mõneks ajaks AAMEN. Sellisel juhul on mitmeid suundi, kuhu edasi liikuda. Näiteks telliskivi ehitust hästi tundes ei ole võimalik järeldada, milliseid maju sellest telliskivist ehitada saab. Seega, üheks uurimis-suunaks on süsteemide uurimine, et milliseid süsteeme meile tuntud asjad moodustavad. Teiseks uurimis-suunaks on optimaliseerimis-teema. Lisaks sellele, et kuidas ette-antud tingimuste piires võimalikult optimaalne lahendus võimalikult väikese arvutus-mahuga leida, tekib kindlastika küsimus, et millised on üldse tingimused, mille raames optimaliseerimist teostada. Pole ju mõtet optimaliseerida vee-ookeani-laeva disaini, kui tegu on hoopis aastaringselt kuiva kõrbega. Kolmas uurimis-teema on usundid, s.t. kas üksteise nuiaga tagumise asemel on MATEMAATILISELT optimaalne toetuda Piiblile, Eesti Vabariigi põhiseadusele, Maya-de usundile, või millelegi muule. Kuniks me kiskjatena lehmaliha mõnuga sööme, tekib ka küsimus, et kui teine inimene mu kõrval on kuidagi rumal, siis kas tema rumaluse ära-kasutamine, näiteks teda “konkurentsivõimelise, kuid väärikat elu mitte-võimaldava” palga eest palgata olukorras, kus äri oleks edukas ja kasumlik ka juhtumil, kui talle korralikku tasu maksta, rääkimata sellest, et ehk oleks ausam ja väärikam inimesi üldse mitte palgata ja paluda neil oma äri luua, pakkudes ennast üheks esimeseks, hästi maksvaks, kliendiks.

    Probleeme ja suundi on jalaga segada. Tänan lugemast. :-)

    • Vabandust, mulle meenus. Nimelt, üks huvitav seik on see, et tegelikult inimesed ei lähtu põhimõttest “häda ühendab”. Vähemalt poliitikud, ka Reformarid, sellest küll ei lähtu, sest vastupidisel juhul nad saaks aru, et ilma sõdade ja üksteisele kärukeeramatagi on siin ilmas ropult raske, ka täiesti korralikud, mitte-narkaritest, inimesed surevad isegi Tallinnas iga-nädalaselt igasugu õudustesse, mis ei ületa isegi uudistekünnist, sest see on nii tavaline.

      Isegi kui arutleda teemal, et juristid ja muud humanitaarid ei mõista, kui halvas olukorras ravimitootjad, rakkude keemiat uurivad bioloogid, jne. on, siis majanduslikes küsimustes on tegelikult kõige uhkemalgi miljardäril palju saavutada. Näiteks Virgin Galactic’u asutaja küll on ära tabanud, et võiks proovida kosmose-lennud tava-inimestele müüdavaks muuta, aga see ei käi üle öö, arendustööd võtavad aega sõltumata raha-kogusest.

      Minu jaoks on küll mõistmatu, miks majandus-inimesed arvavad, et “kõik on võimalik”, kui on teada, et MÕTLEMINE võtab aega ja kui on tegu projektiga, kus tuleb palju MÕELDA, eksperimenteerida, katsetada, siis KULUB SELLELE AEGA sõltumata sellest, et hetkel poes pakutav kõik ostetav on, projektil raha jalaga segada on. Kui lihtsalt osta ja vahendada, siis tõesti aja-küsimus ei oma tähtsust, arvutid täis-automaatselt ostavad ja vahetavad New York’i börsil miljonite eest murdosa sekundi jooksul ja majandus-inimene loeb hommiku-kohvi kõrvale oma börsi-programmi öist kokkuvõtet, et kui mitu miljonit või miljardit Ta magades kaotas või teenis. Kõigil ülejäänud juhtudel eksisteerib AJA-KULU ning piiratud elu-ea jooksul, isegi kui see oleks 2000 aastat, raha eest päris kõike ei saa. Tavaline Eesti a-sotsiaal saab ka paarikümne eurose antibiootikumi näol paremat ravi kui nii mõnigi kuningas kesk-ajal mitme lossi ja poole kuningriigi eest saanud oleks. Aga majandus-inimesed arvavad ikka, et “kõik on võimalik” ja poliitikud arvavad, et probleeme pole, võib intriigitseda ja sedasi aega ja ressursse raisata küll, sealhulgas teiste inimeste, “tavakodanike”, aega.

      See, et planeet maal teiste seljas vastu nende tahtmist parasiteerivaid kaabakaid leidub, on minule kui lihatoite söövale kiskjale veel arusaadav, aga sellest, et mitmed parasiidid isegi ise-enda olukorra viletsusest aru ei saa, on minule aru-saamatu, hetkel müstika.

  4.     „Lihasööja kiskja”? Hiilid mööda supermarketit jahtides vanu ja haigeid lihatootied, et optimeerida liikide arvukust säilitamaks looduse tasakaalu? Või ikkagi istud vagusi laua taga ja ajad näost sisse lihalaadset rämpsu, mida lihatöösturid sulle kokku keeravad? Kas ei kehti siingi see „lollidelt tulebki raha ära võtta”?

    • Kui selles “lihalaadses asjas” kasvõi vaid 30% liha on, siis keegi liha-kasvataja teenib selle pealt, et ma neid belmeene või kalapulke ostan, sest selle “liha-laadse” asja koostaja ostab ühe oma toormena siiski ka ju liha. Arvan, et sõltumata sellest, et delfiini-supis võib liha-sisaldus olla vee sisaldusega võrreldes alla poole, on ikkagi pidanud mõni delfiin selliste supi-sööjate tõttu surema.

      Mis aga looduslikku tasakaalu puutub, siis mitmete tulistamis-arvuti-mängude aluseks oleva Tom Clancy Rainbow Six lugu baseerub lahendusel, kus üks biljonärist roheline röövib tänavalt oma korporatsiooni ja klanni poolt mehitatud laborisse inimesi, et surmavat ja ülinakkavat viirust arendada, ehitab omale suure, toidu ja muude varudega elamis-kompleksi, mis koug tema roheliste ususekti ära mahutab ja sõjalisele rünnakule vastu peab ning siis võidab olümpiamängude staadioni ehituse hanke ning paigaldab olümpiamängude staadioni kliimasüsteemi tolle, sobiva peite-ajaga, uhiuudse, surmava, viiruse, põgenedes ise oma sõjakompleksi ootama, mil enamus planeet Maa inim-populatsioonist maha sureb, planeet Maa ülerahvastusprobleem laheneb, et siis loodus saaks jälle puhas olla. Tulistamise osa selles raamatus baseerub NATO-sarnasel A-team’il, mis maailma erinevais paigus nonde roheliste poolt tehtavate ettevalmistustöödega seonduvaid, erinevaid, NATO-laadsetele enamuse raamatu vältel seosetutena näivaid, terrorismi-insidente terroristide lihtlabase mahalaskmise kaudu lahendab.

      Clancy stiili kuulub raamatu vältel korduvalt ka George Walker Bush’i stiilis piinamiste ülistamine ja moraalseks pidamine, sellega hooplemine, sõltumata sellest, et Rainbow Six publitseeriti 3 aastat enne 911’te. See pigem näitab Clancy kui inimese mentaliteeti, kuigi, arvan, et kirjanikuna on Clancy’l tõsiselt annet.

  5. Teaduse probleem on teadlase probleem. See probleem on lühidalt:
    1. Ma ei tea tunnistamine
    2. Ma usun, et tehes A, ma saan rohkem teada
    3. On võimalik tõestada, et tehes A saan rohkem teada kui tehes B
    4. Tagasi punkti 1.

    Punkt ühega pole üldiselt probleeme, iga vähegi mõtlev inimene saab sellest aru, kui ta pole just afektiseisundis, mis kahjuks on üsna tavaline. Eriti kui on probleeme punktiga 3

    Punkt kaks on usu ja usalduse küsimus. See on probleem, sest usalduse ja usu asemel domineerib raha ja ahnus.

    Punkt kolm on eetika ja kõlbluse küsimus. Kuna neid peetakse teadustegevusega mitteseotud omadusteks, siis täidavad vaakumi institutsionaalsed- ja finantshuvid.

    Punkt 4 lõigatakse maha, sest pole raha või on oht sattuda projekti rahastajate poolt halba valgusesse.

  6. Nii aastakest 5 tagasi sattusin sõltuvusse “free energy” foorumitest jms. Uurisin ja uurisin puurisin ja puurisin. Lõpuks võtsin käpad kõhu alt välja ja hakkasin ise katsetama ja mässama. Igiliikurit valmis ei teinud, küll aga tekkis sügavuti arusaamine mis on tänapäeva füüsika probleemid, mis on koolihariduse probleemid ja mis üleüldse inimkonna probleemid tervikuna. Kui asi lühidalt kokku võtta siis asi on nii mäda et ma kahtlen et seda üldse kuidagi parandada saaks :D

    Kui pikemalt siis mõned uitmõtted on järgmised:
    – mingit igiliikurit ega “free energyt” pole absoluutselt tarvis praeguse “inimarengu taseme” juures. Kõik vajadused saaks suurepäraselt kaetud võttes kasutusele pea lõputu koguse alternatiivseid tehnoloogaid milledest paljud on teada juba sada aastat või rohkemgi. See et tuule, päikese, hüdro, geotermaal vms energeetika pole tõeliselt jalgu allu saanud ei tulene mitte tehnoloogiliselt võimetusest vaid poliitilisest tahtmatusest. Ikka ja jälle tulevad insenerid lagedale oluliselt täiuslikema seadmetega kuid need ei saa “suuri rahasid” taha ja vajuvad vaikselt unustusehõlma.
    – enamus kaasaegsest teoreetiliset füüsikast on täielik mäsa, puudub unifitseeritud teooria, ometigi loodus toimib unifitseeritud printsiipide järgi. Iseäranis silmatorkavad on analoogiad hüdrodünaamika ja elektriasjanduse vahel.
    – koolis õpetatakse ja muidu ülistatakse faktiteadmisi, mitte analüütilist mõtlemist, loogika seadusi ja teaduslikku printsiipi. Paljudel nn. teadlastel pole õrna aimugi teaduslikust meetodist või nad ei tunnista seda. Vastasel korral pole sündinud stringiteooria ja muud aluspesu-uurimise valdkonnad…
    – kapitalistid ei ole huvitatud progressist vaid papi teenimisest, kui progress ei taga pappi siis seda välditakse
    – hea viis progressi vältida on rahastada erinevaid libateadusi suurte rahadega ja kui midagi välja ei tule siis kuulutada et sealt ei saagi midagi välja tulla kuna kõik oluline on juba avastatud või siis et teadus ei peagi tulemit andma ja on pigem kunst mida mõistavad vähesed /*relatiivsusteooria*/
    – vaatamata kolossaalsetele summadele mida nii CCCP kui USA kulutasid uuringutele ekstrasensoorika jms valdkondades (jõudes tulemusteni!) ei tunnistata “ametlikus füüsikas” võimalust et lisaks mateeriale on maailmal “informatsiooniline” komponent – mis on mikromaailma füüsika täielikku ummikusse viinud – erinevad katsed ja teooriad kvantmehhanika osas on täis karjuvaid vastuolusid mida ei ole võimalik seletada tuues mängu järjest uusi osakesi või “välju” nign isegi mitte kaaludes võimalust et osa vastasmõjusid ei vaja materiaalset vahendajat.
    – on olemas odavad ja lihtsalt läbiviidavad katsed mis näitavad “shokeerivaid” nähtusi mida ametlik füüsika ei tunnista, näiteks on olemas paari tuhande euroga teostatav katse mis hävitab relatiivsusteooria põhipostulaadi
    – eksisteerivad suured ebakõlad koolis õpetatava füüsika ja kosmoselendude praktika vahel

    Jätkata võiks lõputult. Aga kas on mõtet? :) Enne kui saavad tulla suured muutused füüsikalises maailmapildis ja hakkame oma võrridega ufodel külas käima peavad tulema suured muutused ühiskonnas. Kuni ainus viis pumba juurde saada on olla agressiivne psühhopaat pole neid aga oodata…
    Senimaani piisab pärdikutele aga tuumapommistki mängimiseks.

Kommenteerimine on suletud