Tagauksed krüptos ja ID-kaart

Digivolinik Andrus Ansip

Digivolinik Andrus Ansip, kes arvab, et privaatsust pole vaja

Repentinus kirjtas, et mõnevõrra ootamatult, ent e-ambitsioonidega riigile igati kohaselt, on see nädal suudetud paarist lausest ühes Euroopa Komisjoni kavas tekitada suur krüptopoleemika ja -paanika. Tavaliselt nimetataks sellist tegevust alarmismiks, erandina oli tegu hea ajakirjanikutööga. Jõudmine äratundmisele, et ainus seadusandlik viis politseiorganisatsioonide muret tugeva krüptograafia osas leevendada on tugeva krüptograafia keelustamine elik kohustuslik nõrgestamine, nõuab eelteadmisi krüptograafiast või erakordselt teravat taipu.

See äratundmine oli suurepärane alus, millele oleks võinud ehitada krüptot ja põhivabadusi käsitleva artiklisarja; ID-kaardi näitel oleks saanud näidata, kuidas e-riigis on tugev (ehk toimiv ja tagausteta) krüptograafia nii era-, riigi- kui karistusõiguse lahutamatuks eelduseks. Kuid tundub, et teema tõstatanud väljaanne pole võimeline teemasid süvitsi ja adekvaatselt kajastama. Seetõttu proovin harrastuslikus korras järgnevalt ise selle töö ära teha ning seletada, 1) mida tähendab politseiorganisatsioonide soovidele järele andmine; 2) miks võimalikud seadusandlikud meetmed oma eesmärki ei täidaks; 3) miks võimalike seadusandlike meetmete jõustamine poleks võimalik; 4) kuidas võimalik seadusandlik sekkumine kahjustaks Euroopa konkurentsivõimet; 5) mis juhtuks e-riigiga, kui ID-kaarti tagauks ehitada ja sellise tagaukse olemasolu avalikuks tuleks ning 6) tuletan meelde, et demokraatlikes riikides eksisteerivad teatud põhiõigused.

1) Mida Euroopa politseiorganisatsioonid tegelikult tahavad?

Kui politseiorganisatsioonid räägivad avalikkusele, kuidas krüptograafia laialdane levik kuritegude uurimist takistab ning nõuavad, et seadusandlik võim selle vastu midagi ette võtaks, siis leiab ennast täis politseiorganisatsioon, et selmet seista kogukonna heaolu eest, kohelda kõiki ühiskonnaliikmeid lugupidamisega ning teha vana head politseitööd, võiks kohelda kõiki mittepolitseinikest kodanikke kui potentsiaalseid kurjategijaid, kes varem või hiljem kuriteo toime panevad. Et siis, kui muidu seaduskuulekas kodanik mõnele ametnikule ette jääb, oleks talle lihtne võimalikult kiiresti mingisugune süüdistus esitada, on vaja igal ajahetkel võimalikult palju infot võimalikult paljude kodanike kohta, muuhulgas võimalust selle kodaniku eilastes, tänastes ja homsetes vestlustes sobrada ning teeselda, et kõnealune kodanik suhtleb parajasti oma parima sõbra või emaga, kui tegelikult proovib hoopis “uurija” saada ütlust, mida on võimalik kontekstist väljarebituna esitada kui mõne räige kuritöö ülestunnistust.

Võimalikult suur hulk elektroonilist suhtlust salvestatakse luureorganisatsioonide poolt rutiinselt ja illegaalselt hiiglaslikesse andmebaasidesse – anonüümse vihje saamine pole probleemiks. Küll aga võib juhtuda, et kodanik on pisut privaatsusteadlik ning on oma suhtluse krüptinud. Samuti võib juhtuda, et tal ja tema korrespondentidel on kombeks oma kirjavahetus allkirjastada või muul moel autentida. Nüüd on häda selles, et potentsiaalne informatsioon kellegi süüdilavastamiseks on küll olemas, ent veel ei osata sellega midagi pihta hakata. Ka on sellisel juhul raske “kahtlusalust” veenda, et “uurija” on tema ema või muu lähedane. Kuidagi tuleb krüptograafiast mööda saada.

Selleks on mõned võimalused: 1) inimene avaldab vabatahtlikult oma krüptovõtmed, ent küsimine välistab varjatud jälgimise; 2) detektiiv mõtleb välja salafraasi, millega krüptovõtmed kaitstud on, ent see nõuaks päristöö tegemist ning välistaks kulukuse tõttu massjälgimise; 3) seadusandja keelustab tugeva krüptograafia kasutamise, aga ellu viia on seda võimatu; 4) seadusandja kohustab krüptograafiliste tööriistade loojaid ning muid “turvaliste” suhtlusteenuste pakkujaid kindlustama, et kõik sõnumid oleksid krüpteeritud ka võtmega, mis kuulub valitsusele, ning et valitsuse krüptovõtmega saaks autentida ent ükskõik kellena (valitsusorganisatsioon ning päriskasutaja saaksid teineteisest sõltumatult päriskasutaja sõnumeid dekrüptida ning päriskasutajana esineda).

Viimane variant oleks politseiorganisatsioonidele kui püha graal: võimalus praktiliselt indiviidi kogu ebaseaduslikult logitud suhtlust hiljem represseerimiseks kasutada. Esiti kohtu loal ja kahtlusaluse põhiselt, siis aga massiliselt kuskil andmekeskuses. Ühiskonnale oleks see katastroof: kui politsei soov täidetakse, siis tähendaks iga piisavalt kõrgetasemeline õnnestunud rünnak või korrumpeerunud ametnik, et meie kõigi varasemalt pealt kuulatud suhtlus oleks varsti Internetis ründe toimepanijale või hullema juhul kõigile näha. Samuti oleks võimalik igaühena esinemine. Ja suhtlus siin ei tähenda ainult alastipilte, vaid ka võrguliiklust pankade, e-poodide jmt vahel. Ühe sellise “isandavõtme” leke tähendaks meie kõigi eraeluliste seikade avaldamist ning turvalise Interneti halvamist kuudeks ja aastateks. (Mõjust ärikeskkonnale tuleb allpool rohkem juttu.)

Politseijuhtide arvates on maailm koht, kus eksivad vaid tsivilistid. Politsei tahab, et me usuksime, et nad kaitsevad meie vabadust ja turvalisust. Ajalugu ja needsamad häälekad nõuded näitavad, et paraku on meie vabadus viimane asi, millest politsei hoolib ning kui nad oma tahtmise saaksid, järgneks varem või hiljem katastroof. Seadusandliku võimu kohuseks on siinkohal leida vastukäivate huvide puhul mõistlik tasakaal.

2) Võimalike seadusandlike meetmete nullefektiivsus

Politsei “helesinine unistus” on, et seadusandja keelustaks tugeva krüptograafia kasutamise või kohustaks iga krüptograafilist tööriista sisaldama valitsuse “isandavõtit”, mis lubaks politseil kõik krüptitud sõnumid dekrüptida ning krüptitud suhtluskanali kasutajatele jätta mulje, et nad räägivad mõne hea tuttavaga, kui tegelik vestluspartner on võimuihar kaabakas. Tugeva krüptograafia keelustamise võimatusest saavad nad ka ise aru: tänapäevane e-kaubandus ega e-valitsusteenused poleks tugeva krüptograafiata võimalikud. Seetõttu põhineb järgnev teisel stsenaariumil (mida edaspidi kutsume samuti tugeva krüpto keelustamiseks).

Kujutagem siis ette, et kõik Euroopas pakutavad krüptotööriistad peavad krüptima kõik krüptogrammid kasutades lisaks adressaadi võtmele ka Euroopa riikide valitsuste “isandavõtmetega”. Mis selle tagajärg oleks? Inimesed lõpetaks lihtsalt Euroopa ettevõtjate teenuste ja toodete kasutamise ära ning hakkaks kasutama lahendusi, mis on vaba tarkvara või mille pakkujad end Euroopa idiootsetest nõuetest häirida ei laseks.

Politsei eesmärk jääks täitmata ning nende krüptokasutajate, keda on võimalik sundida katkist krüptot kasutama (ELi ettevõtted), infosüsteemides oleks üks suur turvaauk.

3) Võimetus võimalikke seadusandlikke meetmeid jõustada

Mõni “kavalpea” leiab kindlasti, et tugeva krüptograafia kasutamise võib muuta kriminaalkuriteoks. Siis polekski ju vaja tõestada, et kodanik midagi valesti on teinud: piisaks faktist, et ta mõnd heaks kiitmata ning nõrgestamata krüptograafialahendust on kasutanud. Õnneks oleks selline lahendus täpselt sama efektiivne, kui seni on olnud failijagamise kriminaliseerimine.

Võttes failijagamise tuuleveskitega võitlejatest šnitti oleks kaval mõte tugeva krüptotarkvara loojad vangi panna. Õnneks aga jätkab kord loodud tugev krüptotarkvara funktsioneerimist ka siis, kui selle loojad vangi panna. Tõenäolisemalt kolivad arendajad hoopis USA-sse, kus lähtekoodi (programmi kuju, milles programm kirjutatakse – vastandub objektkoodile, mis jookseb kasutaja arvutis) avaldamine kuulub esimese põhiseadusparanduse kaitsealla.

Ja kui juhtub ime ning Euroopa suudab takistada tugeva krüptotarkvara levikut rahva seas, siis tuleb keelustada ka kompilaatorite ja krüptoalgoritmide levitamine, kuna muidu kirjutavad teravamad pliiatsid endale ise krüptotarkvara. See on aga sama hea, kui teha tuletõrjujatele ülesandeks tulega raamatuid tõrjuda.

4) Euroopa konkurentsivõime kahjustamine

Seadusandliku sekkumise tagajärgi tunneks kõige valusamalt Euroopa ettevõtted. Esiteks välistaks tugeva krüptograafia keelustamine igasuguse Euroopas toodetud krüptograafilise tarkvara konkurentsivõime maailmas, kuna mitte keegi poleks nõrga krüptotarkvara ostmisest huvitatud. Isegi kui Euroopa ettevõtetel lubataks ekspordiks toota tagausteta krüptotarkvara (mis illustreeriks ilmekalt, et politsei soovidel pole nt terrorismivastase võitlusega mingit pistmist), siis ei usaldaks seda tarkvara keegi teine. Turvaäris müüakse ent just nimelt usaldust.

Tugev krüpto on vältimatult vajalik tänaste e-teenuste toimimiseks: Interneti-kaubamajad, -pangad, sotsiaalmeedia, e-post jmt saab täna turvaliselt toimida ainult tänu tugevale krüptograafiale, mis võimaldab maailma eri otstes asuvatel osapooltel esiteks teineteist tuvastada ning teiseks kindlustada, et omavaheline suhtlus pole kolmandate osapoolte poolt loetav ega muudetav. Kui Euroopa keelustaks tugeva krüpto kasutamise, siis saab iga vähegi pädev infotehnoloogia valla ettevõtja aru, et varem või hiljem mõni valitsuse “isandavõti” lekib ning sellisel juhul ei suudaks nad enam kliente identifitseerida ega tagada turvalist suhtluskanalit. Seetõttu tähendaks tugeva krüptograafia keelustamine, et kõik infotehnoloogia ettevõtted, millel pole vaja füüsilist kohalolu Euroopas (kõik peale Interneti-teenuse pakkujate) viidaks Euroopast välja ning uusi ettevõtteid ei hakkaks Euroopas keegi registreerima. Ei Amazon, eBay, ega ükski Eestis täna tegutsev Interneti-pank jääks Euroopasse; järgmine Skype või TransferWise ei sünniks Euroopas. Lisaks otsesele kaotusele maksutulus tähendaks see eurooplastele oluliselt kehvemat teenindust: meie Interneti-ühendus ümberpaigutunud ettevõtete serveritega oleks aeglasem, kauba kohaletoomine võtaks kauem aega ning võib juhtuda, et peaksime Interneti-poodidest kaupa tellides hakkama tasuma tollimaksu. Tõeline tiigrihüpe kiviaega.

5) E-riigi kollaps ID-kaarti tagaukse ehitamise korral

Eestit tabaks krüptograafilise infrastruktuuri nõrgestamine eriti valusalt, kuna meil saab Interneti teel teha väga palju õiguslikult siduvaid toiminguid: digitaalallkirjaga kinnitatakse seaduseid, määruseid, haldusakte, kohtuotsuseid jmt – eraõigusliku tähendusega digiallkirjad on selle kõrval köömes.

Kui peaks selguma, et ID-kaardi infrastruktuur on piisavalt ebaturvaline (näiteks on riigil koopia kõigist väljastatud võtmepaaridest), et riigil oleks võimalik allkirju võltsida, kukuks meie õigussüsteem kokku. Me ei saaks hiljem enam kindlad olla, millised seadused, määrused, kohtuotsused, vahistamismäärused, eraõiguslikud lepingud jmt on päriselt allkirjastatud sertifikaadi omaniku ning millised sertifikaadi privaatvõtmest ebaseaduslikult tehtud koopiat kontrolliva isiku poolt. See tähendaks, et hiljem poleks enam võimalik tuvastada, millised dokumendid omavad õiguslikku tähendust ja millised mitte. Sellises olukorras ei suudaks aga riik enam funktsioneerida.

Olukord oleks pisut parem, kui ID-kaardi infrastruktuuris nõrgestataks vaid salajaseks sõnumivahetuseks mõeldud funktsioone. Sellisel juhul ei saaks ID-kaardi infrastruktuuri enam kasutada juurdepääsupiiranguga teabe vahetamiseks ning kui seda tehtaks ja “isandavõti” lekiks, siis tooks see riigile kaasa üpris ebameeldivad tagajärjed (kaotataks suur hulk raha, mis tuleks delikaatsete isikuandmete lekkimise tõttu hüvitistena välja maksta, ning korvamatu mainekahju, kui lekkima peaks nt salastatud välisteave). Samuti tooks ID-kaardi krüptimisvõimekuses tagaukse leidmine kaasa väga ulatusliku umbusu kogu infrastruktuuri suhtes, millega võivad kaasneda tagajärjed, mille tooks kaasa tagauks allkirjastamisvõimekuses.

Tagauks krüptimisvõimekuses omaks minimaalset kasu: ID-kaardi krüptimisvõimekust kasutatakse eelkõige ametliku suhtluse turvamiseks; rakenduse ja standardi piiratud kasutajaskonna ning riiklikult kontrollitud loomuse tõttu ei kasutaks seda ükski tõsiselt võetav terrorist või muu kurjategija. Võimalik tagauks allkirjastamisvõimekuses oleks kasutatav vaid õiguslikku tähendust omavate dokumentide võltsimiseks ehk selle legaalne kasutusvaldkond oleks ümmargune null. Kuna ID-kaardi infrastruktuuri tagauste ehitamise kasu oleks minimaalne, ent sellise tagaukse eksistentsi avalikuks tuleku tagajärjed oleksid väga negatiivsed, võime suhteliselt kindlad olla, et ID-kaardis täna tagauksi ei eksisteeri.

6) Demokraatia häll: põhiõigused ja krüptograafia

Euroopat peetakse demokraatia hälliks. Kuigi tänane arusaam demokraatlikest printsiipidest erineb antiik-Ateena demokraatiast nagu öö ja päev, siis ei tohiks see maailmajagu oma uhket traditsiooni unustada ning täna kuuluvad sõnumisaladus, sõnavabadus ja süütuse presumptsioon vaieldamatult demokraatlike põhiprintsiipide hulka. Igasugused tugeva krüptograafia keelustamise ettepanekud on nende printsiipidega ühildamatud.

Soov tugeva krüptograafia kasutamine keelustada tuleneb eeldusest, et me kõik oleme (potentsiaalsed) õigusrikkujad, kelle sõnumivahetust tuleb varem või hiljem kontrollida. Ometi peaks meil kehtima süütuse presumptsioon: kuni pole piisavaid tõendeid, et meid mõnes kuriteos süüdi mõista, tuleks eeldada, et me pole mõnes kuriteos süüdlased; kuni pole konkreetset ja põhjendatud kahtlust, et me oleme mõne õigusrikkumise toime pannud, ei tuleks meid ennetavalt uurida.

Tugeva krüptograafia keelustamine võrgusuhtluses on sama, mis sajand tagasi oleks olnud kõik pitseeritud kirjad lahti lõigata ja läbi vaadata. Füüsilise võimatuse ning vaba mõtte võidukäiguks oli sõnumisaladuse printsiip, mis sellise käitumise demokraatlikes riikides välistas. Täna, kus selleks on tehniline võimekus, peab ühiskond seisma sama printsiibi eest üha kindlamalt: e-posti teel edastatud armastuskiri peab omama sama kaitset, mida nautis sada aastat tagasi ümbrikus saadetud armastuskiri.

Tugeva krüptograafia keelustamine tähendaks ka sõnavabadusest loobumist. Esiteks tähendab sõnavabadus vormineutraalsust: meil on õigus suhelda, mis iganes keeles me soovime; mis iganes kujundite abil me soovime. Õigus krüptograafiat kasutada on selle õiguse loomulik osa. Teiseks pole krüptograafiatööriistade levikut võimalik takistada ilma, et piirataks väga tugevalt õigust üht valdkonda puudutavaid ideid avaldada: et tugeva krüpto keelustamine oleks “efektiivne” tuleb välistada nii krüptotööriistade, nende lähtekoodi või jooniste kui ka algoritmide ehk matemaatiliste tööpõhimõtete levik. Näiteks tuumapommide tööpõhimõtete kohta käiv info on täiesti avalik. Ent erinevalt tuumapommist on krüptotarkvara võimeline kirjutama iga matemaatilist kirjaoskust omav programmeerija.

Politsei missioon on õigusrikkumiste hulk minimeerida. Kõige efektiivsem viis selleks on igaüks üksikkongi lukustada, ent demokraatlikus ühiskonnas kehtivad printsiibid ei võimalda seda. Ühiskond ei pea loobuma demokraatlikest printsiipidest, vaid politsei peab nendega leppima ning nendega kooskõlas opereerima. Demokraatlike vabadusteta oleksime orjad, ükskõik kui turvaliselt hoitud.

Lõpetuseks

Krüptotehnoloogia nõrgestamine on Paha Idee™, mis ei tööta. Võimalikud seadusandlikud meetmed, millega nähakse ette kohustuslikud tagauksed krüptotarkvaras, hävitaks lihtsalt kohalikud Interneti-teenused ja -ettevõtted, mille toimimise vältimatuks eelduseks on turvalised suhtluskanalid. Lisaks loobuksime krüptotaristusse kohustuslikke tagauksi ehitades demokraatiast ning jõuaksime politseiriiki. Sellises ühiskonnas oleks politsei töö lihtne, meie kõigi elu aga ebameeldiv ja keeruline. Lihtne matemaatika dikteerib, et valiksime lahenduse, kus sõnumisaladus, sõnavabadus ning süütuse presumptsioon muudavad enamuse elu lihtsaks ning selleks spetsiaalselt palgatud vähemus teeb oma mitte-just-alati-kerget tööd.

Loo leidsime: Tagauksed krüptos ja ID-kaart

9 arvamust “Tagauksed krüptos ja ID-kaart” kohta

  1. Väga ilus, põhjalik, artikkel. Üldjoontes nõustun siin kirjutatuga, välja arvatud paar nüanssi. Nimelt, ma siiski täsustan, et kuigi Politsei missioon on õigusrikkumiste minimiseerimine, kuulub õigusrikkumiste hulka ka orja poolne allumatus oma isanda suhtes, eesti talupoja poolne allumatus mõisniku suhtes, Pätsu vaikival ajastul teatud teemade avalik arutelu, jne.

    Artikkel näib “ehtsat demokraatiat” käsitlevat millegi ülla ja toredana, kuid demokraatia korral juhin tähelepanu vastuolule, mis tuleneb 2 asjaolust. Ühelt poolt “ehtne demokraatia” eeldab vähemuste tervise ja vara kaitset sõltumata hääletustulemusest, kuid teiselt poolt kehtib looduses Darwini evolutsiooni stiilis tugevaima õigus, millele ajalugu pakub illustratsioone, kus vähemuse tervise ja vara kaitsest saab enamuse soovil, jõu meetodil, hääletuse tulemusena, loobuda küll. Arvan, et targem on siis kohe vaadelda asju nii koledatena, nagu nad on ja praeguse kommentaari kirjutamise hetkel näib mulle, et Anarhism on minu hetke reaalsusetajuga kooskõlas.

    • Tuleb tunnistada, et kapitalism võidutseb selles mõistes, et raha ja maavalduste omaja vajab kaitset ja korda. Iga valitsemisvorm vajab korda. Aga korralagedus tekib alati mingi eelneva nähtusega ja jällegi võimet korra vajaduse järele.

      • Tänan vastuse eest, aga miks on üldse vaja valitseda? Kui teisi enda hüvanguks ei orjasta, siis pole neid vaja ka valitseda. Kui pole vaja valitseda, siis pole vaja ka valitsemisvorme. Piisab, kui parasiitide tegevus ära piirata, kusjuures sarnaselt prussakatele, hiirtele, rottidele pole vaja parasiite isegi täielikult maa pealt hävitada.

  2. Valitsuse liikmed on rahva teenrid ja võim on jagatud, mitte üksikisiku või grupi poolt. Lisaks valitsuse ja riigikogulaste võimule on veel kohtuvõim ja politseivõim. Kohtul ja politseil on kindlad reeglid, mis on valitsuse ja riigikogu poolt sätestatud. Jagatud võim on 101 riigikogu liikme käes. Kodanikud nad sinna valisid, kas siis usu, pimeusu või manipulatsiooni teel.
    Stalinistlik režiim oli ühtlasi preemia ja karistus Pätsule ja tema alamatale tehtud ja tegemata töö eest.
    Nüüd on raamatuid, televisioone, internette ja kogemusi, et me Pätsu-pehmikuks ei muutu ja võimust lolliks ei läheks. Loomulikult on anarhistidel ka oma roll mängida, et hoida demokraatia kannatused tasakaalus.

    E-riik on IT tehniline saavutus ainult ja ärme unustame ka inimlikust ja füüsilist silmsidet. Kui kaardiga maksta ei saa, siis jagagem üheskoos ka sularaha.

    • Ilus muinasjutt. Muideks, Maya’del oli hõimupealikuks, sisuliselt presidendiks/kuningaks/peaministriks preester. Vaaraod kui kogukonna-pead ja usu-juhid on klassika. Islamimaades, nii vähe kui mina tean, tänapäeva Iraan ja oma-aegne Saddam’i Iraak kaasa arvatud, on riigi president/kuningas/sultan ühtlasi islamistliku kiriku kõrgeim preester. Kui vaatate Saddam Hussein’i kõnet tema poomis-kohtu-otsuse vormistamise näitemängul, siis ta kõne baseerub, ükskõik, kas demagoogiana või siiralt, täpselt ideel, et tema kui Iraagi endine riigipea ei ole lihtsalt riigipea, vaid ka usujuht ja seega sealse, kohaliku, usu põhjal midagi oluliselt rohkemat kui lihtsalt tipp-poliitik.

      Eestis kui ristisõdalaste mõõkade abil kristlikus piirkonnas kirikuõpetaja peab jõulutel kirikus jutlust ja president peab nääri-jutlust, sama tooniga, taktiga. Kui kuulata USA presidentide kõnesid ja võrrelda neid mõne kirikuõpetaja jutlusega, siis toon ja stiil on täpselt sama. Isegi Hitler tabas ära, et lisaks vägivallale tuleb lollidele lammastele rakendada propagandat, nagu ristisõdade ajal, mõõga ja Jumala-teenistusega tehti. Kui mõelda, et vastuolude otsimine on ebamugav, aega-võttev, vajab mõtlemises mitme sammu tegemist, siis pealiskaudsete inimeste korral piisabki natukesest mõõgast ja natukesest propagandast, et neid propaganda tegiale sobivas suunas eins-zwei-drei Marschen saada.

      Tänan lugemast. :-)

  3. ..ka erakonna sees on tihe rebimine, kõik ihkavad ühtust ja jagatud võimu. Positsiooni, karmat ja edasipääsu.
    Üldse on anarhistide jaoks antud luba avalike koosolekute pidamiseks ja mootorratastega eestimaal liiklemiseks. Turist või oma, mis vahet seal on? Vaba maa ja politseiinspektor Kukeke on alati liitlane ja abistav, teed juhatav isiksus.
    Anarhist vs. isiksus – siis peaks kõik korras olema.

    Kui lugeda raamatuid, siis Esimene oleks Piibel ja teine “Pingviinide saar” ning kolmas oleks Adolf Hitleri “Meie Kamp”.
    Piibli järele oleks vaja veel Katekismust pähe õppida, Pingviinide saare järele Doktor Dolittle’t lugeda ja Hei Hitler! uurida mingit filmilõiku 1945 aastast.

    Kõige arukam on Doktor Dolittle- loomade raviarst ja sõber. Kes tahab, siis loegu veel Viplala lugusid. Rohkem lugeda ei ole vaja.

    • Ajupesuks võiks siiski läbi lugeda mõned põhiseadused, kuulata ära presidentide jõulu-jutlused, osa võtta lipuheiskamis-tseremooniatest, sõjaväe-paraadidel plaksutada, jne. :-D

      • Siiski on praeguses Reformierakonnaga Eestis tunduvalt parem elada kui EKRE-ga homofoobias. Pealegi pole teada, kuidas nad anarhistidesse suhtuvad.
        Eestil on ilus lipp ja presidentidel ei ole selliseid volitusi nagu Pätsil, mis lõpuks viis tee hullumajja.

        Anarhiste on mitmesuguseid (Stalin – kommunistlik anarhist, Hitler – fašistlik anarhist, Päts – neutraalne mikromonarh-anarhist.)

        Samas Pätsi pilte ma ei sodiks ja austaksin kui ajalooline esimese eesti wabariigi president ja vanem. Andekas inimene noorusajal ja parim ärimees vene kullaga.

Kommenteerimine on suletud