Taas esindusdemokraatia müüdist

valimised_on_farssPikem versioon ajalehes Sirp ilmunud atiklist. Jaanus Raim kirjutab: Oled sa proovinud valimistel võimust mitte ilma jääda?! Kui sa ei kuulu ca 5% kõige suurema majandusliku, poliitilise jms kapitaliga ühiskonnaliikmete hulka, siis kukub see katse sul läbi nii valija kui saadikukandidaadi rollis. Ning kahjuks ei ole see läbikukkumine kaugeltki juhuslik.

Miks?

Vahetult Europarlamendi valimiste eel kirjeldas Ero Liivik saadiku ja valijate suhet praeguse nn esindusdemokraatia tingimustes ja jõudis tulemusele, et seda polegi ning valituks osutunud persoon esindabki üksnes iseennast. 1Tegemist on olulise järeldusega ühe esindusdemokraatia tahu kohta. Rahva tahe asendatakse valimiste vahelisel ajal representandi tahtega. 2, §59, lõige 3.5. Ometi jääb vastamata veel vähemalt kaks olulist küsimust. Esiteks see, et kuigi kodanikel pole võimu valimistevahelisel perioodil, siis ehk on neil seda vähemalt valimiste hetkel? Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaannegi, et rahval on võimalik anda oma hinnang Riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel. 3, §62, lõige 6. Selliselt kirjeldataksegi seal saadikute ainsat vastutust oma valijate ees. Niisuguse vastutusvormi olemasoluga tunduvad vaikimisi nõustuvat ka mitmed esindusdemokraatia kriitikud. Näiteks väidab Henn Käärik, et rahvas kaotab oma võimu delegeerimise käigus. 4 Selleks, et midagi saaks delegeerida, peab see aga esmalt olemas olema. Jean-Jacques Rousseau’ gi vihjab, et kuigi rahvas osutub saadikute valimise järel orjadeks, on nad parlamendi liikmete valimise ajal siiski vabad. 5
Järgnevalt vaatame, kas ja kuidas see vabadus tegelikkuses realiseeruda võiks.

Kas kodanikul on valimiste hetkel võimu?

Valik erinevate isikute vahel ei tähenda automaatselt valikut erinevate poliitikate vahel. Selleks, et valijal oleks kaudseltki võimalik valida erinevate poliitikate vahel, peab tal olema võimalus saadikut ühe või teise poliitilise tegevuse kasuks mõjutada: premeerida ja karistada. Vastavalt põhiseaduse kommenteeritud väljaandele on valija ainsaks mõjutamisvahendiks oma saadiku suhtes võimalus järgmistel valimistel tema poolt enam mitte hääletada. See motivatsioonivahend ei saa toimida kahel põhjusel.

Esiteks ei pruugi valitud saadik enam järgmistel valimistel kandideerida. Ta võib oma valimisperioodi jooksul kogutud kapitali asuda kasutama ka mõnes muus valdkonnas. Teiseks ei motiveeri miski saadikukandidaati – isegi kui ta taas kandideerida otsustab – püüdlema just nende konkreetsete valijate hääli, kes tema poolt ka eelmistel valimistel hääletasid. Saadiku eelmiste valijate hulk ei kattu kaugeltki tema uute potentsiaalsete valijate hulgaga. Hinnangut oleksid talle aga õigustatud andma vaid tema eelmised valijad (juhul, kui tal neid on). Uued potentsiaalsed valijad võiksid eelmiste valijate asemel saadiku poliitika üle otsustada vaid ebareaalsel eeldusel, et kogu rahvas koosneb täiesti ühesuguste huvidega kodanikest. Tegelikkuses on erinevate kodanike huvid aga erinevad: ühtede kodanike huvide kahjustamine tähendab alati mõnede teiste kodanike huvide soodustamist (ja vastupidi), mistõttu ei tõuse oma eelmiste valijate huvide kahjustamine või soodustamine edu kriteeriumiks järgmistel valimistel. Seega saaksime me kodanike poolt kas või mingisugusegi kaudse võimu omamisest valimiste hetkel (ehk ühtlasi eelmise valimistsükli lõpul) rääkida vaid siis, kui eelmistel valimistel saadiku poolt hääletanud konkreetsed valijad (ja ainult nemad!) saaksid sel hetkel anda hinnangu oma saadiku 4-aastasele tegevusele ning ühtlasi seda tegevust siis tagantjärele motiveerida: premeerida või – kui võimu on nende huvide seisukohast kuritarvitatud – ka reaalselt karistada (uutel valimistel tema poolt mitte hääletamine ei ole karistamine, sest ei tasakaalusta juba tehtud kahju). Praegu aga on kodanikud sunnitud oma võimust „loobuma“ juba ette – ilma, et nad seda enda käes hoida saaksidki.

Kui valija mõju valitud saadiku tegevusele on olematu, jääb poliitilist otsustusõigust omandada soovivale kodanikule veel võimalus ise kandideerida. Või kas ikka jääb? Teiseks oluliseks küsimuseks ongi, et kuigi kodanikel pole võimalik omandada võimu valija rollis, siis ehk on neil siiski võimalik omandada seda saadikukandidaadi rollis? Siin tulebki mängu kapital.

Kas kodanikul on tegelik võimalus ise valituks osutuda?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb uurida, mis võiks üldse olla valiku langetamise aluseks. Kuna valijatel pole võimalik valida erinevate poliitikate vahel, tõuseb ainsaks valikukriteeriumiks kandidaadi (ja tema toetajate) kapital: tuntus, tähtsus, ametipositsioon, eelnevad erialased saavutused, majanduslikud ja sotsiaalsed võimalused enda reklaamimiseks jms. Prantsuse kodanikuaktivisti ja põhiseadusreformaatori Etienne Chouard´i sõnade kohaselt on esindusdemokraatia müüdi sisuks, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes tema huvisid kõige paremini teenivad. 6 Kuna see ligi kahe sajandi vanune müüt on jätkuvalt elujõuline, eelistab suurem osa valijaid valikut saadikukandidaadi kapitali alusel juhuslikule, võrdsete võimalustega valikule. Kõige suurema kapitaliga kandidaadid suudavad oma kapitalile toetudes ennast valimistel positsioneerida selliselt, et nad näivad valdava enamuse valijate (kes on enamuses nendest tunduvalt väiksema kapitaliga) jaoks teenivat nende huve kõige paremini. Võimalik, et valijad tavatsevad hääletada mõjukama kandidaadi poolt seetõttu, et loodavad teda sellele mõjukusele toetudes teenivat paremini ka nende inimeste huve, kes tema poolt hääletasid.

Nii ehk naa, valijate komme hääletada kõige suurema kapitaliga kandidaatide poolt paneb väiksema kapitaliga kandidaadid – ca 95% kõigist ühiskonnaliikmetest – kindlasse kaotusseisu. Nende passiivne valimisõigus ehk võimalus valimistel kandideerida osutub üksnes formaalseks. Tänapäeva tuntumaid esindusdemokraatia uurijaid, professor Bernard Manin kinnitab oma raamatus „The Principles of Representative Government“, et ükskõik kui laialdane on valimisõigus, õpetavad valimised kodanikele seda, et valitsema peavad vaid parimad (kreeka k. aristoi). 7, lk346 Olukorra kogu paradoksaalsuse võtab kokku Ülo Vooglaid öeldes, et normaalses demokraatlikus ühiskonnas usaldatakse võim sellele subjektile, kes võimu teistest enam väärib. 8

Nagu näeme, on asjade mõistmiseks väga tähtis mõisteline selgus. Ka Bernard Manin rõhutab, et just valimiste kontseptsiooni ebamäärasus võib olla selle erakordse püsivuse üheks põhjuseks: nii eliit kui ka tavakodanikud võivad sellest leida, mida nad leida soovivad. 9, lk156 Esindusdemokraatia kontseptsioon tugineb mitmetele väiksematele üksteist toetavatele mõistelistele segadustele, mille jätkuv selgeksrääkimatus on müüdi püsimise aluseks. Järgnevalt esitan nendest kuus olulisimat.

Delegatsioon versus representatsioon

Kahjuks puudub ingliskeelsele mõistele representative eesti keeles populaarne sõnaline vaste (eestikeelne sõna ´representant´ ei ole leidnud laialdast kasutamist). Seega tõlgitakse representative eesti keeles enamasti lihtsalt esindajaks – sõna ´esindaja´ tähendus on aga väga lai, hõlmates muu hulgas ka esindajaid tsiviilõiguses ja delegaate (ingl.k. delegates). Viimased erinevad esindusdemokraatlikest esindajatest nagu päev ja öö: kui delegatsiooni ja tsiviilõigusliku esinduse puhul on määravaks esindatava tahe, siis esindusdemokraatliku esindamise puhul esindaja tahe. Delegaat on abimees, agent, teener. Esindusdemokraatlik esindaja (representative) on peremees, valitseja. Seetõttu on eestikeelne sõna `esindusdemokraatia` kahekordselt eksitav.
Lisaks valija mõju puudumisele oma „esindaja“ tegevusele on eestikeelne sõna `esindusdemokraatia` topelt eksitav veel seetõttu, et esindajate valim ei ole (ega saagi valimiste aristokraatliku loomuse tõttu olla) kaugeltki esinduslik – esindajate koosseis erineb väga oluliselt nende poolt väidetavalt esindatava rahva koosseisust ning on tugevalt ja süsteemselt kaldu ülemklassi kasuks. Isegi kui arvesse võtta üksnes majanduslikku kapitali, kuulub 40% USA kongressi liikmetest top 1% ning 80% liikmetest top 10% kõige rikkamate elanike hulka. 10
Loobumine versus ilmajätmine

On levinud mõtteviis, mille kohaselt omab rahvas valimiste toimumise ajal võimu, kuid siis (millegipärast) otsustab sellest valimistel loobuda. Tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas; ning kui hoolikas vaatleja sellest hoolimata kusagil rahvavõimu ei avasta, siis võib ta teha eksliku järelduse, et ju siis rahvas on sellest otsustusõigusest millalgi loobunud ning kõige tõenäolisemaks loobumise kohaks on valimised. Kui aga kodanikud on sunnitud oma otsustusõigusest ilma jääma juba ette – ilma, et nad seda enda käes hoida saaksidki – siis ei ole tegemist loobumise, vaid ilmajätmisega. Seega ei ole sõna ´loobumine´ esindusdemokraatia ja rahvavõimu kontekstis kohane kahel põhjusel. Esiteks saab loobuda vaid sellest, mis sul olemas on. Teiseks vihjab loobumine vabatahtlikkusele.

Formaalne versus sisuline valikuvõimalus

Valimistel on valijal võimalik valida mitmete saadikukandidaatide vahel, kuid kuna tal puudub mõju valitud saadiku poolt teostatavale poliitikale, siis puudub tal ka võimalus valida erinevate poliitikate, erinevate poliitiliste tegevuste vahel. Erinevate nimede vahel valimise näol on valija seisukohalt tegemist üksnes formaalse valikuga, mil pole midagi tegemist sisulise valikuvõimalusega – ühiskonnaliikme osalemisega oma ühiskonna asjade otsustamises. Selline valimine on samaväärne olukorraga, kus teekäijat ümbritsevad röövlid annavad talle „valida“, millisele konkreetsele röövlile oma rahakott loovutada. 11

Võimalus kandideerida versus 0-st suurem tõenäosus valituks osutuda
Igal kodanikul on olemas võimalus kandideerida (passiivne valimisõigus), kuid kuna valituksosutunud tehakse kindlaks kandidaatide poolt saadud häälte arvude kahaneva järjestuse pingerea alusel ning enamus valijaid hääletab kõige suurema kapitaliga kandidaatide poolt, siis puudub väiksema ja keskmise kapitaliga kodanikel – ca 95% ühiskonnaliikmetest – võimalus valituks osutumiseks ehk poliitilise otsustusõiguse omandamiseks.

Mingist häältekogusest allapoole see võimalus enam mitte üksnes ei vähene, vaid muutub võrdseks nulliga. Arv, millest vähem hääli saavate kandidaatide valituksosutumise tõenäosus on olematu, on kohalike valimiste puhul kõige väiksemates valdades ca 10, suuremates valdades ja linnades ca 50. Riigikogu valimiste puhul on vajalik häälte arv määratud isegi valimisseadusega – ringkonnamandaadi saamiseks on vajalik saada 10% ringkonna lihtkvoodist (ehk vähemalt ca 400 häält). Erakonna üleriigilise nimekirja tipus asuvate kandidaatide jaoks on nõuded pisut leebemad – 5% ringkonna lihtkvoodist (ehk vähemalt ca 200 häält). Kandidaatide puhul, kelle poliitilisest, majanduslikust jm kapitalist ei piisa nimetatud piiride ületamiseks, on poliitilise otsustusõiguse mitteomandamine juba ette teada ning kandideerimisõigus seega üksnes formaalne.

Rahvas versus paljud erinevad ühiskonnaliikmed

Justiitsministeeriumi põhiseaduse analüüsi kohaselt on iga Riigikogu liige kogu rahva esindaja represantatsiooni tähenduses. 2, §62, lõige 1. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne lisab, et rahval on võimalik anda oma hinnang Riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel. 3, §62, lõige 6. Mõlemad tekstid eeldavad vaikimisi, et kogu rahva huvid on ühesugused. Tegelikkuses koosneb rahvas paljudest erinevatest üksikisikutest, ühiskonnaliikmetest. Erinevate ühiskonnaliikmete – kuigi nad elavad samal maa-alal, mistõttu kasutatakse nende kõigi ühisnimetusena abstraktsiooni „rahvas“ – teadvused, järelikult ka vajadused, soovid ja huvid ei ole aga kaugeltki ühesugused. On olemas mitmeid erinevaid , sageli vastandlikke huve ning neid erinevaid huve ei ole ühel saadikul võimalik üheaegselt esindada. Samal põhjusel ei saa ühed ühiskonnaliikmed anda järgmistel parlamendivalimistel hinnangut teiste ühiskonnaliikmete poolt eelmistel valimistel valitud parlamendiliikme tegevusele. Selline hinnangu andmine oleks võimalik vaid ühesuguste huvide platvormilt.

Ka põhimõtte „Quod omnes tangit, ab omnibus tractari et approbari debet“ („mis puudutab kõiki, peab olema kõigi poolt heakskiidetud“) käsitlemine esindusdemokraatia legitiimsuse alusena põhineb just sellel mõistelisel segadusel. Kui absoluutne või suhteline enamus ühiskonnaliikmetest on hääletanud mingite saadikukandidaatide (või põhiseaduse) poolt, siis tõlgendavad võimud selle kõigi ühiskonnaliikmete loobumiseks oma poliitilistest otsustusõigustest nende saadikukandidaatide kasuks (või põhiseaduse puhul heakskiiduks sellele põhiseadusele). Enamuse tegu loetakse vääralt kõigi teoks. Nimetatud trikk teostatakse taas rahva käsitlemise kaudu tervikliku, homogeenset teadvust, vajadusi, huvisid ja soove omava olendina.

Võimalus tõusta eliidi hulka versus võimalus olla täisväärtuslik ühiskonnaliige tavalise kodanikuna

Sageli aetakse omavahel segamini lihtkodanike võimalus ühiskonnaliikmena oma ühiskonna asjade otsustamises osaleda (poliitiline võim) ning nende võimalus tõusta ühiskonna eliidi ehk otsustajate hulka (sotsiaalne mobiilsus). Eesti keeles on sõnal `võimalus` kolm erinevat tähendust: 1)tegelik võime midagi teha; 2)luba millegi tegemiseks (see tegevus ei ole seadusega keelatud); 3) tõenäosus millegi juhtumiseks. Võimalus tõusta eliidi hulka on vaid luba ja tõenäosus, võimalus ühiskonnaasjade otsustamises osaleda aga tegelik võime. Nagu ütleb Oudekki Loone, garneeritakse süsteemi silmakirjaliku avatusega: „Igal üksikul idioodil oleks justkui võimalus eliidi hulka pääseda, kuid eliidi valvsa pilgu all ja nende seatud tingimustes. Kuid vabadus ei ole ainult üksikisiku võimalus tõusta oma klassist välja, vabadus on ka klassi vabadus tõusta üheskoos. Idiootide võimalus elada head elu, teha otsuseid enese üle ning arutleda omaenda valitud viisil selle üle, mis parasjagu südame põksuma paneb, esteetilise või loomingulise elamuse annab“. 12

Salajane hääletamine ja vaba mandaat

Kogu sellele esindusdemokraatia teemale paneb krooni pähe hääletamise salajasus, mille tõttu ei ole kellelgi võimalik veenduda valimistulemuste usaldusväärsuses. Ei piisa ju valimiste usaldusväärsuse tagamiseks vaid iseenda hääle arvessemineku kontrollimisest – seegi on võimalik vaid seadusest mööda hiilides, enda valimissedeli märgistamise ja hiljem valimiste vaatlejana selle märgistatud hääletussedeli teekonna jälgimise kaudu – , veelgi vähem valimiste protsessi pistelisest vaatlemisest vaatlejate poolt. Isegi kui vaatlejatel osutuks võimalikuks kogu valimisperioodi vältel ööl ja päeval valimiskasti kõrval seista, ei asendaks see turvalisuse seisukohalt kaugeltki sellist otsest sisendi ja väljundi võrdlust, mida võimaldab hääletamise nimelisus. Salajane hääletamine muudab valimistulemused pehmelt öeldes ebausaldusväärseteks.
Eelnevale vastukaaluks toob Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne salajase hääletamise printsiibi rakendamise põhjendusena – ja ühtlasi (ainsa) positiivse omadusena – välja selle, et hääletamise salajasus kaitseb aktiivset valimisõigust. 3, §60, lõige 3.6.1.

Justiitsministeeriumi poolne põhiseaduse analüüs täpsustab, et hääleõiguslik kodanik on kaitstud nii avaliku võimu kui ka eraisikute poolt tulevate rünnete eest. 2, §60, lõige 2.5. Seega oleks salajane hääletamine just kui põhjendatud sellega, et see hoiab ära hääletaja tulevase diskrimineerimise, mis tema hääletusotsuse laialdasema või kitsama avalikustamisega võiks kaasneda.

Vaekaussidel seisavad ühelt poolt valimiste usaldusväärsus ja teiselt poolt hääletaja diskrimineerimise välistamine tema hääletusotsuse alusel. Ühelt poolt võimalik andmetega manipuleerimine ja teiselt poolt konfidentsiaalsus.

Seejuures tuleb hääletusandmete avalikustamise võimaliku kahju hindamisel arvesse võtta privaatsuse ja isiklike andmete vaid enda teada pidamise võimaluste laiemat konteksti praeguses ühiskonnas. Ka paljud inimese hääletamisotsusest tema jaoks oluliselt tundlikumad ja suuremat väärkasutamise ohtu kätkevad andmed on muudetud kas kõigile huvilistele (nagu nt suur osa inimest puudutavatest karistusregistri andmetest) või paljudele ametiisikutele (nagu nt inimese terviseandmed e-andmebaasides) avalikuks, ilma et keegi liialt muretseks inimeste diskrimineerimise pärast nende andmete alusel.

Näiteks ei ole kellelegi pähe tulnud keelata diskrimineerimisohu tõttu selliste tundlike andmete kogumine. Suure hulga ametiisikute jaoks on potentsiaalselt avalik ka peaaegu kõikide inimestevahelise suhtlemise kanalite (telefon-, posti- ja arvutiside) sisu. Isegi president Toomas Hendrik Ilves on (telefonide pealtkuulamist kommenteerides) tunnistanud, et privaatsus on midagi sellist, millel valitsuste juures on vähe väärtust, ning on selgelt rohkem mures andmekaitse kui jälgimise pärast: „Mind paneb muretsema hoopis see, kui keegi hakkaks minu andmeid netis muutma. Konfidentsiaalsus on väiksem mure kui andmetega manipuleerimine“.

13 Miks ei laiene see andmetega manipuleerimise vähendamise prioriteetsus siis valimistele??

Üheks tõenäoliseks vastuseks sellele küsimusele on – kuigi seda ei ole kusagil sõnaselgelt välja öeldud – , et hääletamise salajasus aitab tagada vaba mandaadi põhimõtet. Kui keegi ei saa teada, kes olid konkreetse saadiku konkreetsed valijad, siis puudub isegi mitteametlik võimalus oma saadiku tegevusele hinnangu andmiseks. Konkreetse saadiku konkreetsed valijad ei saa üksteisega ühendust võtta ega teha poliitilisi avaldusi oma saadiku tegevuse kohta isegi tagantjärele. Saadiku tulevane karjäär jätkub ilma, et kuhugi jääks märget selle kohta, kuidas tema tegevust hindasid tema tegelikud tööandjad. Seega on hääletamise salajasus ühiskonnaliikmete poliitilise impotentsuse teenistuses.

Kokkuvõte
Esindusdemokraatia müüdi sisuks on, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes tema huvisid kõige paremini teenivad. Faktid näitavad aga, et saadikud on mitte kodanike, vaid suure kapitali esindajaks – mis on loomulik tagajärg sellele, et nad selekteeritakse välja üksnes suure (poliitilise, majandusliku, sotsiaalse jm) kapitali alusel. Mis puutub aga rahvasse (ühiskonnaliikmetesse), siis on hoopis nemad pandud oma „esindajate“ teenistusse. Ehk tegelik olukord on ideaalsele täpselt vastupidine: saadikud on peremehed ja teenriteks on rahvas. Võtke ükskõik millise maa esinduskogu ja võrrelge seda sama suure juhusliku valimiga sellesama maa elanike seast… Esindusdemokraatia on kapitaliomanike võim. The power of the rich for the rich.

Esindusdemokraatia eksperiment on kestnud juba küllalt kaua ning teda on katsetatud piisavalt paljude erinevate maade ja rahvaste juures, et pidada eelnevat vaid juhuslikuks, eriliste asjaolude kokkulangemise tulemusel tekkinud kõrvalekaldeks. Esindusdemokraatia süsteemi ja selle üksikosade põhjalikum vaatlemine toob välja, et viga on süsteemne – see süsteem saabki anda vaid sellise tulemuse.

Iga müüt püsib senikaua, kuni peaaegu keegi temas ei kahtle. Esindusdemokraatia müüti toetavad mitmed väiksemad mõistelised segadused, millede selgitamine annab enam põhjust loota, et see 200-aastane esindusdemokraatlike valimiste eksperiment hakkab varsti lõppema. Üha enam ja enam inimesi taipavad, et sellisel „esindusdemokraatial“ ei ole midagi tegemist demokraatiaga (kreeka k. demos kratos) ega selle „valimistel“ kodanike poliitilise osalemisega. Me saame aru, et see eksperiment on läbi kukkunud.

(1)Ero Liivik. Loovutatud demokraatia mõrud viljad. Sirp 1.mai 2014 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21708:2014-05-01-13-10-29&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3487
(2)Justiitsministeerium. Põhiseaduse analüüs http://www.just.ee/10732
(3)Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne http://www.pohiseadus.ee/ptk-4/pg-62/
(4)Henn Käärik. Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis. Eesti Päevaleht 9.aprill 2007
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-kaarik-demokraatia-voimalikkusest-eesti-vabariigis.d?id=51082461
(5)Jean-Jacques Rousseau. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak. 1998. Lk 131–134
(6)Etienne Chouard´i avalik loeng: „Sortition as a sustainable protection against oligarhy“. Marseille 23.aprill 2011
http://www.youtube.com/watch?v=0e22oUvDSwM
(7)Bernhard Yack. A fresh look at representation. The Review of Politics, Vol 61, No 2. Spring 1999
http://people.brandeis.edu/~woll/yackrepresentation.pdf
(8)Ülo Vooglaid. Võim – kõige raskem koorem. Riigikogu toimetised 6/2002
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11775&op=archive2
(9)Bernard Manin. The Principles of Representative Government. 1997. Cambridge University Press
http://partipirate.re/doc/tresors/The-Principles-of-Representative-Government,-Bernard-Manin-CUP-1997.pdf
(10)http://www.politicalruminations.com/2011/12/millionaires-in-congress-are-in-the-majority.html
(11)Ivar Tröneri loeng: „Mis on vaesuses hämmastav? Miks me ei tunne vaesuse tõelist nägu?“ Raha ja panga teine konverents. Tallinn 29.märts 2014
(12)Oudekki Loone. Idioodid kultuuri kallal. Sirp 22.november 2013 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20041:idioodid-kultuuri-kallal&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3466
(13)Toomas Hendrik Ilvese intervjuu Suurbritannia telekanali Channel 4 uudistele 26.november 2013 http://www.channel4.com/news/estonia-nsa-snooping-ilves-cloud-europe-video

6 arvamust “Taas esindusdemokraatia müüdist” kohta

  1. Oletagem, et mul on kaks puud: ühe viljad teevad kõhu lahti ja teise omad ajavad oksele. Ma võin teha suure teooria, millisel päeval kumbasid viljasid valida ja milline mehanism oleks ikka õiglasem. Aga hoolimata valimismehanismist, juhtub ikka emb kumb: kas kõht on lahti või oksendan. Ehk siis, valimismehanism on hea kui on keda valida. Selleks tuleks aga valitsejaid kasvatada nii et nad ei aja oksele, ega tee kõhtu lahti, mitte loota, et need sirguvad iseenesest või et täringuvise valib parima või et kõhulahtisuse kiire ümbervahetamine oksendamisega lahendab probleemi.

    • Probleem võib olla ka selles, et sa korjad neid vilju pesemata kätega.

      Fakt on see, et esindusdemokraatia ei toimi ja see, mis artiklis kirjas, võtab selle väga hästi kokku.

      Esindusdemokraatia puhul aitaks isegi võimalus, kui saab petiseks või lihtsalt jobuks osutunud saadiku tagasi kutsuda.
      Täna seda teha ei saa.

      Aitaks ka see, kui olulisemad teemad tuleks rahvahääletusele ja selle hääletuse otsus on lõplik. Ka seda ei saa täna teha, kuigi ühtegi tehnilist takistust selleks pole.

      Kokku tähendab see seda, et rahval pole mitte mingit moodust poliitika suunamiseks ja valitud saadiku kontrollimiseks – valitu võib teha mida tahab ja seda 4 aastat, täiesti süüdimatult.

      • Jah, esindusdemokraatia kui selline pole kunagi toiminudki. See kas saab saadikuid tagasi kutsuda või mitte on teisejärguline, ega pane esindusdemokraatiat kuidagi paremini toimima. Tagasikutsumine on samahästi manipuleeritav kui valimine.

        Ka rahvahääletus ei toimi, sest rahvas on manipuleeritav. Rahval polegi mingit moodust poliitika suunamiseks ja pole kunagi olnud, sest rahvast kui sellist poliitika ei huvita ning pole kunagi huvitanud. Inimesed, keda poliitika huvitab, võivad astuda erakondadesse ning sedakaudu oma huvi ja ennast teostada. Jutud mingist rahva võimust on marksistlik müüt, mis on visa surema, sest noh meile meeldib igasugu asju ette kujutada.

        Ükski poliitiline programm ei põhine tänapäeval ratsionaalsetel alustel, vaid on mull. Rahvale meeldivad mullid, mitte tegelikkus. Inimesed sisustavad ju vaba aega ikka Hollivuudi mullide seltsis, mitte võsaaluseid rämpsust puhastades (erinevus vähemalt kaks suurusjärku). Ennusta kumb erakond võidab: see kes lubab odavat ja kirevat kino või see kes ärgitab inimesi võsaaluseid rookima.

    • Stalin ja Lenin hävitasid ja demoraliseerisid inimesi. Kui sa inimesi tapad, siis sa ei saa neid kuidagi kahjuks enam kasvatada. Soovitan tutvuda Eesti ja lähipiirkonna 20. sajanid ajalooga.

      Ingver on tõesti hea, eriti see mis Peruust tuleb. Kui on hea seedimine, siis pole tõesti vahet, kas on valimised, kas on demokraatia või kuningavõim või mis rahvus maad üldse valitseb.

Kommenteerimine on suletud