Robotkäega tagumikud puhtaks!

pühi mind Küll räägitakse seksteenuseid peagi pakkuma hakkavatest sexbot’idets ning ekstreemtingimustest keerukaid järelvalvetöid tegevatest robotitest.Tegelikkus on see, et 6 aastat läks jaapani firmal Okada Seisakujo aega, et ehitada robotkäsi, mis oleks võimeline hädalistel tuharatevahet puhastama.

Tegemist pole küll suurkorporatsiooniga, firma 28 töötajat on sarnane eesti vastavate ettevõtetega. Firma põhitegevus on autotootjatele salongimattide ja furgoonikatete tarnimine. Arendustegevuse ajendiks oli firmajuhi isa parkinsoni tõbi, mille tõttu ta kaotas võime oma käsi piisavalt kontrollida.12 aastat pärast isa surma võttis firmajuht omafinantseerimisega arendustegevuse ette. Esimene töötav mudel saadi valmis poole aastaga.

Pühkimisega sai see küll suurepäraselt hakkama, aga probleemiks oli liigne ruuminõue ning muidugi seadistuse kasutajasõbralikkus. Aastatepiikuse täiustamisega jõuti niikaugele, et masina saab paigaldada juba olemasolevale potile, ning paberiks sobib ka tavaline poes müüdav selline. 2014 aasta alguses jäid haiglakatsetuses osalejad robotkäe pühkimisosavusega rahule.

Neile kellel pole vahetut kokkupuudet jaapanlaste tualetitehnikaga olnud, teadmiseks, et täiesti tavaline on et pott lisaks prilllaua soendusele ja automaat avajale ning sulgurile on varustatud ka tagumiku puhastuspritsi ja sageli ka kuivatussüsteemiga. Niiet esimestel kasutuskordadel võib tavalisegi WC poti nuppude mõjuga tutvumine nõuda veidi julgust ja võtta õige mitu minutit…

Allikas: ロボット:お尻ふきふき 楽ちん介護 開発に苦節8年
ja http://robot-benza.com/

5 arvamust “Robotkäega tagumikud puhtaks!” kohta

  1. Veider värk. Kas suunatud veejuga ja mingi nuustik poleks nagu parim variant? Nuustiku saab robot alati oma kõhus puhtaks küürida ja desinfitseerida.
    Ju nad siis arvasid, et paberiga sitta laiali hõõrud on mingil põhjusel etem.

    • Islamimaades käiks see paberita värk küll. Aga Jaapanis ilmselt mitte kuidagi. Kui ikka eluaeg paberikrõbinaga vastu ihu harjunud, siis kui seda enam pole, vist ei tekki ‘puhast’ tunnet ja jääb miskit kripeldama.

  2. Hetkel (2014_08) olen seisukohal, et üheks peamiseks tänapäeva robootika puuduseks on sensorite vähesus. Sensorite andmetest pole midagi kasu, kui neid sobivalt ei kasutata, kuid andmete analüüs ja nende põhjal mingite otsuste vastuvõtmine võib osutuda ülimalt töömahukaks ja keerukaks ettevõtmiseks. Juba ainuüksi pildi-info analüüs on tõsiselt suur teema ja vaevalt, et muude sensorite, näiteks kogu robot-käe pinda katvate puute-sensorite, andmete asjalik analüüs täiesti möödaminnes tehtava, lihtsa, tööna teostatav on. Antud artikliga seonduvalt demonstratsioon-videolt oli, minu meelest, näha täpselt sama viga: robotil kas täielikult puudub analüüsivõime või ons ee väga piiratud. Näiteks inimene suudab tänu oma keha-asendit käsitlevate andurite kaudu saadavale tagasisidele silmi kinni hoides oma erinevaid keha-osi puudutada, kuid haigeid hooldav hooldus-õde peab siiski, eelistatavalt visuaalselt, vastava keha-osa üles leidma, mitte ei saa eeldada, et kõik haiged on samade mõõtudega ja samas asendis ja sama anatoomiaga.

    Teisest küljest, kui juba pulga otsas olevast pühkimisnuustikust juttu tuli, siis väidetavalt pärineb inglise keelne väljend, “getting the short end of the stick”, just Rooma WC-kombestikust, kus vastavad, korduvkasutatavad, nuustikud olevat ligunenud WC-potil istujate ligiduses voolavas veejoas.

    • andmete analüüs ja nende põhjal mingite otsuste vastuvõtmine võib osutuda ülimalt töömahukaks ja keerukaks ettevõtmiseks.

      , just nii. Pigem ma ütleks, et kuna masinatega on võimalik teha analüüsisimulatsioone (korrata analüüse, mis on eelnevalt läbi mängitud), siis nende oskus toimida füüsilises ruumis on väga piiratud. Põhjus on siin ka väga lihtne, kogu paradigma, kus inimest vadeldakse sensorihunnikuna on tupik. Tupik sellepärast, et sensorid on sensorid ja neist ei teki mõtlemist hoolimata sellest kui palju ja kui täpsed nad on. Inimmõtlemine on istutatud ihusse, ei saa tõmmata piiri nö sensori ja koodi vahele, sensor ise on kood ja kood on ka sensor. Vastav paradigma tarkvaraarenduses (ning laiemalt inseneriteaduses) lihtsalt puudub.

Kommenteerimine on suletud