Radikaalid ähvardavad piketeerida Briti saatkonda

Nädala publitseerimist oodanud äärmuslane kirjutas, et Londonis kestavad juba terve nädala meeleavaldused demokraatia toetuseks. Politsei on kasutanud rahumeelsete meeleavaldajate laiali ajamiseks jõudu. MTÜ Radikaaldemokraadid saatis Briti suursaadikule kirja, milles teavitati võimalusest korraldada Briti saatkonna ees solidaarsuspikette. Londoni meeleavalduse korraldajad kiitsid algatuse heaks ja õhutasid ka teiste riikide demokraatiat toetavaid gruppe saatma Briti suursaadikutele sarnaseid kirju.

9 arvamust “Radikaalid ähvardavad piketeerida Briti saatkonda” kohta

  1. Hetkel mul ei ole veel neist “Radikaaldemokraatidest” piisavalt head ülevaadet, et nende poliitilist ideoloogiat üldse kuhugi liigitada. Pigem näb esmase, 10-minutilise, sufimise peale, et neil oma enda kodulehekülge ei ole, on vaid Facebook’i korporatiiv-tujude põhjal elimineeritav Facebook’i konto, kuhu oli üles laetud mingid fotod mingitest poliit-tekstidest, mis näisid vihjavat, et radikaaldemokraatidele sobib nii kommunism, natsism, kui ka usuhullude homovaenulikkus. Millegi uudse ja originaalsega nad nagu v’lja ei näinud tulevat, vaid erinevate vanade ideoloogiate hüüdlaused olid ühte hunnikusse kokku kuhjatud. Asi meenutab, minu silmis, nagu mingit niisama, lõbu pärast, protestivate ja märatsevate tegelaste ettevõtmist, kus tähtsam ei olegi nii-väga sisu, mille eest seistakse, kuivõrd just tore kamba-ettevõtmine, et saab sõpradega koos ringi märatseda. Vähemalt selline on minu esmane, 10-minuti surfimisel tekkinud, mulje neist Radikaaldemokraatidest,

    Mis siis ikka. Järgnevalt mõned lingid minult kui endiselt Erakond Eestimaa Rohelised anti-Strandberg’i tiiva esindajalt, kelle Strandberg isiklikult välja viskas. (Tegelikult tahtsin ma ka teda JOKK-sigaduse eest aukohtu kaudu välja visata, kuid ta oli hiljem Viru Keemia Gruppi tööle läinud juristi, Ain Kabal’i ja partei-rahade abil peakontori enda hüvanguks hästi ära kindlustanud ning JOKK-sigadusi mitte-pooldav seltskond, IDU, mille liige mina olin, oli rahaliselt liiga vaene, et Strandbergi kätte langenud partei-kassa-rahadele konkurentsi pakkuda.)

    Noam Chomsky mõte tuleviku Demokraatia teemal, aktivismi “liigsest” hinnast, vägivaldseima osapoole kartmisest, Anarhismi ABC.

    Üldreegel, millele ma hetkel ei ole veel erandeid märganud, on see, et kui projektiga alustada, poliitilsided ja ideoloogilised projektid kaasa arvatud, siis PEAB OLEMA antud projekti jaoks vähemalt tõenäosuslikult teada oleva kulu jagu ressursse. Autoga Tallinnast Tartusse sõitma hakates peab olema paagis piisavalt bendsiini, et mitte tee-peale jääda, sobiv kogus raha, jne. Igal projekti korral, tarkvara-projektid, poliit-projektid, jne., on olemas kuluartiklid, mis on teada ning kuluartiklid, mis ei ole projektiga alustades teada. Intuitiivselt, ilma igasuguse teadusliku andmekoguta arvan, et 85% tõenäosusega õnnestumise tagamiseks tuleb alguses teada lev maksimumkulu korrutada vähemalt kahega (2), ideaalis kolmega (3). Kui on teada, et Tallinnast Tartusse sõitmiseks kulub pool paaki bendsiini, siis panna paak täis, kui on teada, et reisil kulub plaanide kohaselt halvimal juhul X€ raha, siis arvestada eelarveks 3X€.

    Igasugu vajadused ja muud sotsiaalsed nähtused ei ole kunagi piisav “põhjendus”, miks ressursside puudust ignoreerida. Titaaniku laeval olevatel inimestel võis ka olla äärmiselt pakiline “vajadus” elada, aga vajaduse olemasolu ei ole piisav põhjendus ressursside, Titaaniku korral päästepaatide, puuduse ignoreerimiseks. Sama lugu tähtaegadega, näiteks tarkvara-arendusprojektides: tähtaja olemasolu ei ole piisav põhjendus selleks, et ignoreerida ressursside, milleks on tehniliselt korrektne ja teadaolevate vigade vabalt toimiv tarkvara, ignoreerimiseks. Ainuke asi, mida teha saab, on ajal, mil ressursikulu veel ei ole, varuda ressursse ja rabeleda, et need ressursid õigel ajal olemas oleks, Titaanikut ehitades piisavalt päästepaate panna, tarkvara ehitades piisavalt targalt ja töökalt vastavat infrastruktuuri luua, enne Tallinnast Tartusse sõitmist piisavalt bendsiini või selle ostmise jaoks raha varuda. Inimestest, kes 2. Maailmasõja ajal paadiga Rootsi aerutada lootsid ja siis uppusid, oleks ehk nii mõnigi ellu jäänud või vähemalt oma lähedastele paremat elu suutnud pakkuda, kui nad oleks Eestisse jäänud ja kasvõi enese-tapu-missiooni raames kommunistide tapmisega tegelenud.

    Mu praegune kommentaar on küll kiiruga ja mitte kõige hoolsamalt kokku klopsitud, kuid loodan, et see on poliit-mürgeldamisest huvitatud osapooltele, neile “radikaaldemokraatidele”, abiks oma energia tulemuslikumal kasutamisel.

    • Kummaline, Anarhismi ABC link ning aktivismi “liigse” hinna link ning kartmise link mu eelmises kommentaaris olid puudu. Kartmisest ehk niipalju, et tasub eristada alateadlikku kartmist, foobiaid, mis ei ole ignoreeritavad ega midagi kerget ega lihtsat, ning ratsionaalset kartmist stiilis, “kui ma teen X, siis osapool Y teeb Z”. Eurythmics’i video tapamajja minevatest lehmadest jutlustab, minu tõlgenduses, just ratsionaalse kartmise poolt, mis taandub ära sellele, millest osapool O_1 hoolib ning millest ta ei hooli. Kui osapool O_1 hoolib tingimuse T_1 täidetusest ning ei hooli timgimuse T_2 täidetusest, siis ilmselgelt on ta nõus tingimust T_2 mitte-täidetuks muutvat lahendust tolereerima selle nimel, et tingimus T_1 jääb täidetuks.

      Ahvid džunglis ei hooli pea-aegu millestki või vähemalt ei suuda märgata vastuolusid, mis tekivad olukorras, kus banaanihunnik asub kahelt poolt üles tõstetud, avatud, ustega metallpuuri keskel. Sama lugu lehmadega, kes tapamajja lähevad: mingi vits või elekrilöök elekripiitsast on nende mõistuse järgi hullem kui kõri läbi-lõikamine ja surm. Sama mõttekäiku edasi arendades on ka mõistetav, et keskajal Euroopasse elama sattunud inimese kõige targem teguviis oleks tõenäoliselt olnud kuhugi Kanadasse või Rootsi põhja-ossa või lapimaale reisida, lastes hulludel rahulikult oma sõdu pidada ja üksteist nottida. Tulla Kesk-aegses Euroopas rääkima, lobima, “poliit-suunda edendama”, et kuulge, Te võiks oluliselt paremat elu elada, kui Te eelistaksite asju teisiti ajada, muuga tegelda, on ilmselge lollus ja aja raiskamine. Kes ei usu, see võib seda juttu üritada USA juhtkonnale, militaar-kompleksi tegelastele, araabia-maade tegelastele rääkida üritada.

      • Soovitan sõita džunglisse ja ahve jälgida. Või siis tapamajja minna ja lehmi vaadata, enne kui teha järeldusi nende märkamisvõime kohta.

        Üldiselt on loomad palju adekvaatsema keskkonatajuga kui inimesed. Tänu oma ülespiitsutatud intellektile kujutavad viimased endale üsna imelikke asju ette…

  2. Inimesed kasutasid lihtsameelselt nagu lehmad karjas maci ja windowsi kuni tuli Snowden, Assange..
    Nüüd kasutavad inimesed ikkagi Windowsi ja Maci, sest teavad, et neid karjatatakse ja nende järgi valvatakse nagu lehmi ja lambaid. Sest inimesed on nagu lambad, kes vajavad head karjast.

  3. • Living Wage for All

    • Universal Basic Income


    Tänan ei, deporteerida oleks vaja kõik need #OccupyDemocracy protestijad, laeva peale ja siis laevaga Somaaliasse, sõltumata kodakondsusest. Eesti sarnastel liikumistel tuleb ka silma peal hoida ja jõudumööda kaikaid kodaratesse loopida.

    • Vägivaldset laevatamist ma ei poolda, aga mõne Vabakaubandus-ala, ükskõik siis, kas “Tax-Free” kauplusena mõnel laeval või mõnes muus vormis, võibolla mõne Tollilao-sarnase moodustisena (“Free Trade Zone”), nagu seda araabiamaades tehtud on, võiks ju teha küll. Somaalia ja muud Aafrika piirkonnad on selles mõttes mõnusad piirkonnad, et seal kohalike valdade elanikud käivad nii ehk naa oma naaber-valdu relvadega vallutamas, röövides või ka ausalt käsitsi, labidaga, kaevates mõnda mobiil-telefonide valmistamiseks kasulikku mineraali, müües seda Lääne kokkuostjatele, ostes saadud raha eest relvi, näiteks mingeid Liibüa või muude piirkondade hullude diktaatorite lao-jääke, tänapäeval ka vist siis Iraagi sõjast pärinevat Ameerika relvastust, et mitte öelda, juu Euroopa narkokaupmehed ka oma valduste valvamiseks natuke “seadmeid” hangivad ja operatsioonide käigus “kaotavad”, ning siis täristavad seal oma naabreid.

      Too on seal nii kui nii tühermaa, mida kohalikud harida ei viitsi ning kui kohalikke nende kodudest välja tõstma ei hakka ega neid “maksustama”(röövima) ei hakka, on oma enda majandus-tsooni loomine mõningase raha ja automaatika abil moraalselt täiesti teostatav, ilma, et Euroopa super-mafioosod, Ameeriklased, Hiinlased seda enne pahaks paneks, kuniks nad mõistavad, et see majandus-tsoon ajakirjandus-vabaduste ja muu Snowdeni poolt kirjeldatud küsimuste osas Euroopa ja Ameerika alal elavatele inimestele serveriparkide ja raha parkimise näol head peavarju, vaba hingamist ja avameelset, tsensuurivaba, suhtlust pakub. Peamine oht sellel projektil on asjaolu, et mitte midagi halba ei juhtu selle osapoolega, kes sinna vabakaubandustsooni paigutatud sularaha-laole ja serveripargile tuumapommi viskab. Too tuuma-seen ei ületaks Ameerika ja Euroopa peavoolumeedias isegi uudistekünnist vaid mätsitaks kinni kui “tuumakatsetus”, “terrorismi-vastane operatsioon”, jne. Sama lugu olukorraga, kus CIA püssimeeste-salk lihtsalt kõik seal vabakaubandus-tsoonis olevad inimesed maha tapab: see ei ületaks isegi uudistekünnist.

      Kui postiivsel noodil lõpetada, siis ajakirjandusvälja-ande mõjukus sõltub selle ajakirjandusvälja-ande lugejaskonna mõjukusest. Pööblile orienteeritud ajakirjandusvälja-andes kirjutatu peale ei hakka eriti midagi toimuma, kuid kui mõni hea mainega ajakiri nähtust X probleemina käsitleb, siis leidub ka võimekaid ja tegusaid inimesi, kes nähtuse X suhtes midagi ette suudavad ja tahavad võtta.

      Loo moraal: oma vabakaubandus-tsooni saaks luua kasvõi mingi teenusena partnerluses kellegagi, kel raha on, kuid probleemiks saab olema tolle tsooni infrastruktuuri ning projekti liikmete sõjaline ja füüsiline kaitse ning seda mitte isegi selles kontekstis, et USA/Venemaa/Hiina kui korruptsiooni tõttu sõjatehnoloogia arenduse osas ebaefektiivsete osapoolte sõjaväest sõjaliselt jagu ei saaks, a la ka selle sõjalise kaitse küsimuse saab targemate lahendustega suht väikese raha eest ära lahendada, vaid just põhjusel, et kaubandus-sidemete osas on USA-l/Venemaal/Hiinal kõvad trumbid. Nad saavad hakata taga kiusama oma territooriumil olevaid, tolle vabakaubandustsooni isikutega äri tegevaid, isikuid, niiöelda “tolli-piiranguid” kehtestada. Sadam Hussein ja Kuuba Castro on/olid tollipiirangutega igati jännis, sõltumata nafta-dollarite olemasolust.

      Seega, kui tahta suuremat vabadust, siis tuleb kõigepealt võimaldada vabamat kaubandust väike-äride vahel, sõltumata kauba-artiklist ja äripartnerist. Selle jaoks on vaja sobivaid kommunikatsiooni-vahendeid. Sobivate kommunikatsiooni-vahendite tekkides kaob tehniliselt olulisim blokaad, mida super-mafiad saavad äridele rakendada. Sealt edasi on äride omavaheline koostöö, näiteks täiesti ilma rahata, kaup-kauba vastu, kasutades IT-võimalusi enda teenitud vastu-teenusega kellelegi kolmandale kauba eest tasumisel. Illustratsioon:

      A ja B sooritavad transaktsiooni.
      B sooritab A’le teenuse, soovides A’lt vastu
      kinnitust, et A osutab oma vastuteenuse B poolt
      ajavahemiku delta_t jooksul A’le nimetatud osapoolele.

      B ja C sooritavad transaktsiooni.
      C tarnib oma osa B-le.
      B edastab vastutasuks C-le osapoole A teenuse,
      saates osapoolele A osapoole C “nime”.
      Osapool C ei pea B võimalust A’lt teenust saada
      pimesi uskuma, vaid C arvuti küsib reaal-ajas A arvutilt
      B võimest A’le teenuse osutamist delegeerida. Kui A
      valetab C-le või jätab C-le teenuse osutamata, siis B ei ole
      C silmis süüdi ning A reiting väheneb, A jaoks teiste inimeste
      teenuste hind A-lt nõutava teenuse koguse ja tingimuste suhtes
      tõuseb.

      Raha-panku, küber-raha, ei lähe vaha. Katkist avaliku võtme
      krüptot ka ei lähe vaja, sest potensiaalsed transaktsiooni
      teostajad nii ehk naa füüsiliselt kohtuvad oma-vahel.
      Kuigi, klassikalise internetikaubanduse jaoks on vaja
      mingit seltskonda, kes omab kontoereid nii New York’is, Londonis,
      Hamburgis kui Tallinnas, sest Tallinnas elav inimene ei saa
      suvalise Hamburgi internetipoe pidajaga füüsiliselt sümmeetrilise
      krüpto võtmete vahetuseks kohtuda ilma, et see neil väga
      kalliks läheks. Samas, see süsteem on totaalselt de-tsentraliseeritud
      ja “one-time-pad” krüptoalgoritmi kasutades ka 1000 aasta pärast
      NSA poolt isegi tagant-järgi murdmatu.

      Kui A teenus väljendub 5 pulgakommi tarnimises, siis B
      saab erinevaid komme kasutada erinevate C analoogide
      teenuste kasutamiseks. Sama lugu 3kg jahuga, mida võib näiteks 500g kaupa tasuna kasutada ning seda kõike väga mugavalt, tarkvaralise rahakoti abil. de-tsentraliseeritud, vahendajate-vaba, AUDITEERIMISEKS IGAÜHELE ARUSAADAVALT LIHTNE (erinevalt BitCoin’idest).

      Kui väike-äride vahel, väikesed pere-ettevõtted, vabakutselised, jne. saab kaubandus vabalt toimuda, siis on tollipiirangute teema ammendunud ja röövlite(super-mafiate) majanduslik üle parda viskamine on tegelikku sõnavabadust pakkuva vabakaubandustsooni kaudu teostatav. Muuseas, vabakutseliste hulka kuuluvad ju tegelikult ka pea-aegu kõik pere-arstid, psühhoterapeudid, hamba-arstid, paljud torumehed ja remonditööde teostajad, väikeste autoremonditöökodade pidajad, jne. sisuliselt oma enda eriala oskuste poolest kriitiliseim, vabamate kätega, ärksaim, seltskond.

      Tasub meeles pidada, et NSV-Liit ei varisenud selle pärast majanduslikult kokku, et inimestel oleks seal olnud söögi ja muu poolest halvem elada kui “majandusliku õitsenguga” kesk-ajal, vaid põhjus oli selles, et lääne-maailma tava-inimeste elatus-tase oli oluliselt kõrgem kui NSV-Liidu eliitikud oma repressiiv-aparaadi kõrgemat järku funktsionäridele majanduslikult pakkuda suutsid. Andrus Ansipi ja Arnold Rüütli kui tipp-kommunistide poolt hästi tuntud ja regulaarselt kasutatud partei-eri-poodidest, kust ka NSV-Liidu ajal banaane osta sai, enam ei piisanud. Sama saab olema tolle vabakaubandus-tsooni mõjuga: küsimus ei saa olema selles, et Euroopas või Ameerikas elu kuidagi oluliselt halvemaks muutuks vaid küsimus saab olema selles, et teatud seltskond, vabakaubandustsooni hüvesid nautiv seltskond, saab majanduslikult ja sõnavabadusega seoses ka kultuuriliselt oluliselt paremale elu-järjele kui Delfi eelnõu koos relvalubade ja mis-iganes-muude-“lubade” ning aktsiisidega seda võimaldab.

      • Tahtsin juba esimese hooga kirjutada “TL;DR”, kuid lugesin selle vastuse masohhismist ikkagi läbi. Analüüsi tulemusel leidsin, et see vastus ei puuduta kuidagi, ei artiklit, ega ka minu kommentaari, seega soovitan vastajal oma autismi taltsutada ja reserveerida tulevikus sellised pikad teemavälised jutud näiteks uute arvamusartiklite jaoks.

        • Lugemise ning kommentaari eest loomulikult tänan! :-D

          Kuigi, deemonitel minu peas tekkis krutslik küsimus, et kui minu kommentaari läbi-lugemiseks läks tarvis masohhismi, siis mille poolest sama teksti lugemine arvamusartikli tiitlit kandes kergem oleks? :-D

Kommenteerimine on suletud