Piraadipartei jätkab poliitikauuendust ning võtab suuna Riigikogule

Piraadipartei logoMärt Põder kirjutas, et Piraadipartei üldkoosolekul valitud juhatus seadis eesmärgiks erakonna registreerumiseks vajaliku 500 liikme kogumise ning osalemise Riigikogu valimistel.

Üldkoosolek toimus 21. juunil Tartus ning juhatusse valiti Märt Põder, Heiki Ojasild, Eero Elvisto ja Mart Stöör. Uus juhatus lubas tegeleda senisest enam ühiskonda mõjutavate ja praktilist väljundit omavate projektidega ning tuua sellega ühingusse uusi liikmeid.

Juhatus tutvustas oma plaani infovabaduse ja eraelu puutumatuse ideedele laiema kandepinna leidmiseks ning muutuste toomiseks poliitikasse, osaledes jätkuvalt uue põlvkonna väärtusi edendavates poliitilistes algatustes. Aasta pikkuseks perioodiks valitud juhatus seadis eesmärgiks koguda erakonna registreerimiseks vajalikud 500 liiget ning osaleda oma infoühiskonna programmiga Riigikogu valimistel.

Piraadipartei ühendab poliitilisi aktiviste, kelle eesmärgiks on luua pind tõeliselt vabale ja kultuursele infoühiskonnale. Tartus on piraadid olnud edukad kohalikel valimistel, aidates valimisliidul Vabakund saada kolm kohta linnavolikogus. Euroopa Parlamendi valimistel osalesid piraadid infoühiskonna programmiga sõltumatu kandidaat Silver Meikari kampaanias, kes oli 6008 häälega üksikkandidaatidest üks edukamaid.

5 arvamust “Piraadipartei jätkab poliitikauuendust ning võtab suuna Riigikogule” kohta

  1. Kas viigingipaate ka ehitama hakatakse ja kas nendega saaks näiteks Rootsi riiki röövimas/rüüstamas käia? Kui jah, siis on minu hääl olemas.

  2. Guugeldasin ~10min siin artiklis viidatud nimedega inimesi (Märt Põder, Heiki Ojasild, Eero Elvisto ja Mart Stöör), uurimata, mitu nimekaimu kellelgi on, kuid esmapilgul näib küll nii, et tegu on kas täielike, praegu juba pukis istuvate, profipoliitikute algetega või on tegu inimestega, kes mineviku-minuga sarnaselt riikliku ajupesu ehk propaganda ohvriks langenuna arvavad, et Riik on mingi organisatsioon, mis midagi konstruktiivset loob ja ehitab.

    Usk Jumalasse, millessegi elust suuremasse, Riiki, on paljudel küll suur ning paljud ei suuda psühholoogilistel põhjustel ilma orjastava peremeheta elada, rääkimata siis pensionäridest, kes õigel ajal oma finants-küsimused laokile jätsid ja nüüd, väetina, oma enda kinnisvara ja säästude asemel vaid neist Riigi poolt propaganda eesmärgil antavaist sandi-kopikatest (“pensionist”) sõltuvad, kuid kui ma hindan neid piraadi-partei tegelasi samade kriteeriumite alusel nagu ma hindan ise-ennast, siis üks esmaseid mõtteid, mis mulle pähe tuleb, on see, et kui need seltsimehed ja seltsi-daamid ei tule toime oma enda äri majandamisega, nii et see oleks kasumlik ja looks midagi nende seltsimeeste ja seltsidaamide ideoloogiaga kooskõlalist, siis olukorras, kus nad raha TEENIMISE asemel piirduvad vaid (maksu-ameti poolt kokku röövitud) raha KULUTAMISEGA, hakkab toimuma samasugune laristamine ning oma enda palga-töö säilitamise nimel tegutsemine nagu see toimub praeguste profipoliitikute korral. Neile kindlasti uus ja huvitav ning võimalusi loov, kuid need vaesekesed, kelle higi ja vaevaga teenitud raha nad laristama hakkavad, kindlasti sellest midagi ei võida.

    Teine asi, mida ma praktikast tean, on see, et kui teine inimene just vägivallaga ei ähvarda, siis ei ole mõtet eriti uskuda, mida ta räägib. Eriti veel siis, kui tegu on profipoliitikuks kalduva inimesega. Sama asi müügis: inimesed võivad küll täitsa siiralt, isegi oma enda mõtetes tõtt rääkides, öelda, et nad hindavad, väärtustavad kõrgelt, asja X, kuid kui nad on praktikas eelistanud X’i asemel asja Y, siis Y ongi see, mida nad tegelikult kõrgelt väärtustavad. Jah, see X versus Y kehtib ka minu enda kohta. Ise-endas selgust otsides ma tõesti mõtlengi mõnikord, et miks ma valisin Y, kui mingi agenda alusel ma oleks pidanud hoopis valima X’i. Arvan (2014_07_01), et olukorras, kus ma ei valinud Y’it kiirustades ning nii X kui Y on enam-vähem sama töömahukad, iseloomustab Y’i valimine minu siiraimaid prioriteete ja väärtushinnanguid.

    Hetkel (2014_07_01) arvan, et valimiste võitmine annab vaid 2 võimalust:

    võimalus_1)
    Jätkata kokkuröövitud raha kaudu teiste seljas parasiteerimist, nii nagu valimistega troonilt tõugatud profipoliitikud seda tegid, vahetades vaid vabandust, miks teiste seljas parasiteeritakse.

    võimalus_2)
    Lammutada seda süsteemi, et oleks ruumi uue, profipoliitikute jaoks eba-atraktiivse, süsteemi ehitamiseks.

    Lammutamisega ilmselgelt piraadiparteilased ei suvatse tegelda ning seega ei muutu midagi. NSV-Liidu plaanimajandusest praeguse AS Eesti Vabariigi majanduse peale üle minek andis selle, et umbes 40% raha kasutusest on erasektori otsustada. Erinevalt Moskvast maksis Brüssel (lugeda: Saksa eliitikud) siinsetele eliitikutele propaganda-töödeks kõvasti “euro-toetusi”. (Ukrainas oli vastupidi, Moskva maksis rohkem.)

    33% sotsmaks,
    21% tulumaks,
    järelejäänust veel käibemaks 20% ehk (1-0.33-0.21)*0.2=0.098=9.8%
    100%-(33%+21%+9.8%) = 39,2%

    Põhiseadus on praeguse elu-korralduse juures tore, piibli-sarnane, muinasjutt, millest maksude kogumise põhjendusel saab üle sõita skeemiga, kus põhiseaduses on öeldud, et seadusrikkumise takistamine on õigustatud, ning siis mõnes alamas, ebaolulisemas seaduses, deklareeritakse mõni tegevus, mis põhiseaduse järgi peaks legaalne olema, ebalegaalseks. Detailid:
    originaal-digidoc,
    lühikokkuvõte,
    pikem põhjendus.

    Teisisõnu öeldes, kasumlikuim äri läbi aegade on alati olnud röövimispõhine äri. Küll õpetajad lastele riikliku propaganda-ajupesu odavalt ära teevad ajal, mil AS Eesti Vabariik eliit era-sektorist röövitud raha eest pingviinide paraadi näol pidu paneb. Sama lugu mujal maailmas: tava-ameeriklane, ka see palju kirutud “1%”, rabeleb ja töötab, kuid siis föderaal-valitsus tegeleb gladiaator-võistluste stiilis meelelahutuslike, meeletult kallite, sõdadega, sest küll seda raha mingi aja pärast uuesti kokku röövida saab, kogu see jutt mingist “võlast” on tore meedia-mull (raha välja-pressiva super-mafiana pole föderaalvalitsusel vaja mingeid “võlgu” iial, kellelegi, tagasi maksta), eliitikud võivad kindlad olla, et ajal, mil gladiaator-võistluste käigus külade kaupa rahumeelseid inimesi surnuks pommitatakse eliitikuteni ei ükski kuul ega pommi-kild ei jõua ning kogu sõja teema on vaid huvitav, põnev, filosoofiline jutt õukonna-kohvikus, kus kõrg-tasemel meelelahutuse taset tõstavad spetsialiseerunud filoloogid “Global Security Studies”, “International Studies”, “Public Administration”, “Kaitse-uuringute keskus”, jne.

    Mis puutub valdkonda nimega “Avalik haldus” ehk “Public Administration” ehk “IT” stiilis lühendatult “PA”, siis sattusin 2014. aastal ühte selle valdkonna loengut Tallinna Tehnikaülikoolis isegi kuulama ning see oli päris põnev. Sisuliselt on tegu, nii vähe kui ma selle kursuse põhjal asjast aru sain, valdkonnaga, mis käsitleb väga avameelselt ja otse seda röövimisel baseeruvat äri-vormi nimega riik. Millal, kuidas, keda, orjastada, kuidas teha nii, et orjadel üldse oleks mingit vara, mida röövida, kuidas orje propagandaga taltsana hoida, erinevad lahendused erinevates kultuurides läbi ajaloo, jne. See avameelsus ja otsekohesus oli küll üllatav ja minu jaoks tõsiselt nauditav. Usun, et 2014. aasta peavoolumeedia nii Eestis kui mujal sellist avameelset ja otsekohest teemakäsitlust, mis seal kursusel aset leidis, küll iial tsensuurist läbi ei oleks lasknud.

    Olgu siis. Mu praegune kommentaar pole just suurem asi kirjatükk, kuid tänan lugemast ning mu teksti välja kannatamast. :-/

    • Muideks, avastasin, et üks jube hea lugemine on artikkel pealkirjaga “Doing Business in Russia”. Igaks-juhuks mainin, et see artikkel koosneb mitmest osast ning osade indeks asub avalehe ülemises osas, sisukorra sarnase loeteluna.

      Kui mõtlema hakata, siis see idee, et enamiku venelaste poolt läbi aegade repressiivsena nähtav suurkorporatsioon nimega Vene Riik püsib tänu sellele, et umbes 50% elanikkonnast elatub Vene Riigilt saadavatest ressurssidest (pension, palk, Putini stiilis “gaasiäri”), siis selline olukord on väga sarnane ka olukorrale eesti alal. Peamine erinevus AS Eesti Vabariigi ja AS Putini Gaasi-Venemaa vahel seisneb just selles, et Putin saab kasutada araabia-nafta-maadele sarnast ärimudelit, müües loodus-ressursse ning ostes sedasi loodrite de facto toetust, kuid AS Eesti Vabariik eliitikutel näib hetkel “tootva poole” peal olevat vaid Eesti Energia ning tulevikus Helsinki’t ja Peterburgi Berliiniga ühendav kiirraudtee. Ilves kunagi rääkis küll midagi suurest e-riigist ja IT-st, aga ACTA juhtum ning Delfi eelnõu juhtum näitasid selgelt, et IT-inimesi Eesti eliitikud (või Snowdeni ja Manningu näitel USA eliitikud) küll välja kannatada ei suuda, mistõttu IT-ga on vast nii nagu kunstiga: tõhusat propagandat ei saa teha ilma tipp-tasemel kunstita ning korralikku repressiooni ei õnnestu teha ilma IT-toeta, kuid kunsti-inimesed on poliitikute sõrmi ka kõvasti kõrvetanud ning ega kõik IT-inimesedki repressaatorite tegevusest vaimustuses ole, rääkimata siis sellistest “personaliosakonna ebaõnnestumistest” nagu Edward Snowden.

    • Rääkides põhiseadus-riivest, täpsemalt öeldes sellest, kuidas põhiseadus on tühi muinasjutt, millest selle palgalised “kehtestajad” neile meelepärasel juhul üle sõidavad, siis siinne video on küll tähelepanuväärne. Lisaks video sisule on antud video korral tähelepanuväärne asjaolu, et seda on NÕUS publitseerima üks USA pea-voolu-meedia välja-anne, “USA TODAY”.

Kommenteerimine on suletud