Maksustamine Bitcoin’idega kauplemisel

maksuametemta.ee’st saab lugeda, et käesolevaks hetkeks ei ole Euroopa Liidus veel ühtset ametlikku käsitlust selle kohta, mis on Bitcoin. Euroopa Keskpank ja Financial Action Task Force (FATF) on oma analüüsi tulemusel asunud seisukohale, et Bitcoin’i puhul on tegemist detsentraliseeritud digitaalse käibevahendi ehk virtuaalrahaga (decentralized virtual currency).

Kahtlemata kaasnevad uut tüüpi virtuaalraha kasutamisega ka uued riskid, mille analüüsimisega on juba Euroopa Liidus tegelema asutud. Muu hulgas kaalutakse, kas ja kuidas tuleks virtuaalraha reguleerida, kuidas kehtivaid regulatsioone täpsustada või kas oleks vajalik teatud tunnustega virtuaalraha hoopiski keelustada. Eeldame, et edaspidi täpsustub Euroopa Liidu õigus virtuaalrahade osas, mis omakorda võib kaasa tuua Eesti õigusaktide muutmise.

Kehtiv õigus

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 6 sätestab e-raha mõiste ja selle väljastamise. Kuna Bitcoin’is väljenduv väärtus ei ole ranges mõttes rahaline, see ei loo nõuet Bitcoin’ide väljaandja vastu ja Bitcoin’e ei väljastata rahalise sissemakse eest saadud summa nimiväärtuses, siis ei ole Bitcoin e-raha makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses. Samuti ei ole Bitcoin’ide vahendamine (Bitcoin’ide edastamine müüjalt ostjale) või nendega iseseisvate tehingute tegemine (nt kauba või teenuste eest tasumine Bitcoin’idega) käsitletav makseteenuste osutamisena.

Bitcoin ei ole ka väärtpaber väärtpaberituru seaduse § 2 mõistes, sest Bitcoin’il puuduvad otseselt väärtpaberile omased tunnused, see tähendab ei kaasne varalist õigust või kohustust ega lepingu sõlmimist teise osapoolega. Teadaolevalt ei ole Bitcoin’il konkreetset emiteerijat ega lepingu osapoolt.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 6 lõike 4 mõistes on Bitcoin’ide ostul, müügil, vahendamisel alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumise tunnused. RahaPTS § 52 kohaselt peab alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja ennast majandustegevuse registris (http://mtr.mkm.ee) registreerima. Samuti peab alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja täitma RahaPTSist tulenevaid kohustusi (hoolsusmeetmed, teatamiskohustus jm), eeskätt § 15 lõikes 8 sätestatut silmas pidades.

Maksustamine

Käibemaksuseaduse § 16 lõikes 2¹ (edaspidi KMS) on sätestatud maksuvabade finantsteenuste loetelu ning teenuste pakkujast lähtuvalt selles erisusi ei tehta. Kui loetelus nimetatud finantsteenuse osutamiseks on kehtestatud erinõuded teiste seadustega, siis teenuse liigi määramisel on aluseks vastav eriseadus. KMS tugineb Euroopa Liidu käibemaksuregulatsioonile, mis ei näe ette alternatiivsete maksevahendite teenuste käsitlemist finantsteenustena. Alternatiivsete maksevahendite teenuse osutamine KMS mõistes ei kuulu finantsteenusele kohaldatava maksuvabastuse alla, mistõttu kuulub Bitcoin’idega kauplemisel tekkiv käive maksustamisele tavapärase 20%-lise käibemaksumääraga.

Tulumaksuga maksustamisel käsitletakse Bitcoin’i tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 15 lõike 1 tähenduses varana. Tulumaksuga maksustatakse sellisel juhul vara võõrandamisest, sh vahetamisest, saadud kasu (TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1). Kui isiku tegevus Bitcoin’idega vastab TuMS § 14 lg 2 tingimustele, maksustatakse teenitud tulu ettevõtlustuluna, sh sotsiaalmaksuga.

emta.ee Märts 2014 (11.03.2014)

Maksustamine Bitcoin’idega kauplemisel

11 arvamust “Maksustamine Bitcoin’idega kauplemisel” kohta

  1. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil raha maitse suus.

    Detsentraliseeritud virtuaalrahaga opereeriva panga registreerimine super-mafiate juures on täielik lollus. Targem on pidada virtuaal-panka vaid TOR’i võrgus ja bitimünte eurodeks vahetada vaid Hollandis või mujal sarnases kohas, hoides enamuse tolle äriga teenitud eurodest kuskil “Šweitsi” pangas.

    Šweits on jutumärkides põhjusel, et pangandus-saladus on seal maal tänapäeval minevik. Mõttekam on kasutada maroccot või mõnda lausa diktaatorlikku araabia-maad või, veel parem, kohe raha Brasiilias mõne oma hea sugulase nimele kinnisvara ostmiseks ära kasutada, et siis kui “paadiga Rootsi” minekuks läheb, siis oleks soe korter/maja koos kuivtoidu-aineid täis kappide ja hea kohviga ees ootamas. Seda asja tasub siis teha mitmel eri režiimiga kontinendil, s.t. ei ole mõtet omada mitut turva-maja sama juriidilise süsteemiga maailma-jaos, a la Hispaania on mõttetus, sest see on Euroopa Liidus ning UK, USA, Kanada, Austraalia, Jaapani võib ka ühtseks süsteemiks lugeda. Kanoonilised juura-süsteemid on: India, Hiina, Venemaa, EU, USA&Co, Brasiilia, Iraan, Araabia-maad. Mehhiko võib ära unustada, sest sealsed inimesed on oma laibahunnikutega täitsa hullud. Sama lugu loode-osas asuvad Lõuna-Ameerika metsad: nood inimesed seal ei oska muud moodi kui jõhkrutsedes elada.

    Üldidee: välismaal aetava äri kaudu teenitud raha mitte tuua Eesti süsteemile nähtavaks, hoida eraldi kontodel, opereerida välismaal seal samas registreeritud juriidilise kehaga, kulutada seal teenitut samuti vaid seal ja teha seda kõike arvestusega, et mingi osa sellest teenitust pannakse pihta, hävib juriidiliselt, võibolla squattitakse ära, jne. Vältida tasub ka super-mafiate (riikide) tegutsemispiirkondi, kus super-mafia deklareerib, et ta tahab makse koguda inimese KOGU tulult, sõltumata sellest, kus inimene seda tulu teeninud on. Näiteks Saksamaa nõuab makse saksa residendina kirjas olevatelt eestlastelt ka eestis töötades teenitud raha pealt. Siinne nelik-partei oma sini-must-valge korporatsiooniga nii hulluks veel läinud ei ole (millest ka siis see kommentaatorite kirumine, et “raha riigist välja viiakse”, jne.)

    Teine lahendus: osta kallim kraam välismaal teenitud raha eest välismaalt ning Shengen’i ruumi reeglite põhjal tuua tuimalt eetisse. Selle aja peale, kui nelikpartei raha-välja-pommimise osakond asja vastu huvi hakkab tundma, on suur osa sellest kallist kraamist juba kulunud, prügimäele läinud või kuidagi amortiseerunud, et selle väärtust ostu-hetkel ei ole võimalik nii täpselt määrata või selle olemasolu ei õnnestu nii hästi määrata. Näiteks mingid esma-tarbe-kaubad, mida tasub tuua auto-täiena soomlaste kombel “ostoksilta” ja millest siis jätkub terveks aastaks. Eestis teenitud raha eest teha siis eestis neid sisseoste, mida välismaalt sisse tuua ei saa, näiteks maja-remont, bendsiin, kommunaal-kulud, teatri-piletid, jne.

  2. Demokraatlikus süsteemis peaks nagu regulatsioon olema seestpoolt nõutud. Praegu küll sellist muljet ei jää. “Vana raha” teeb viimaseid jõupingutusi et oma kasutajaid minema peletada. Lahendus on ju bitte mitte juurodeks ja tollariteks vahetada vaid osta oma asjad otse selles vääringus. Pole vaja selleks Bali saarele sõita.

    • Mina mäletan veel aega, mil Eestis eksisteerisid “valuutapoed”, kust rublade eest osta ei saanud, kuid dollareid, soome marku, rootsi kroone, jne. aksepteeriti. Tollele ajale oli iseloomulik ka olukord, kus soome marku rubladeks sai vahetada, aga rublasid tolles valuutapoes kehtivaks rahaks ei olnud võimalik ümber vahetada isegi räige vahetus-tasu eest.

      Nende bitimüntidega on, minu meelest, sama oht: kui neid ühel hetkel enam turul, “valuutapoes”, aksepteeritavateks rahadeks ümber vahetada ei saa, siis on tegu rublade sarnaste lepalehtedega. Mäletatavasti Eesti Kroone sai muusse valuutasse, soome markadeks, eurodeks, jne. ümber vahetada TÄNU SELLELE, et super-mafia, AS Eesti Vabariik, oma eellaselt, NSV-Liidult sahker-mahker-datud, varade/tootmis-resursside kaudu GARANTEERIS, ja seda PÄRISELT, mitte vaid sõnades, et iga Eesti Vabariigi Krooni nimelise lepalehe vahetab tolle super-mafia all-asutus, Eesti Pank, välja-kuulutatud kursi alusel muuks valuutaks, saksa markadeks. Kuna see sama Eesti Pank kontrollis, palju eesti Eesti Krooni nimelisi lepalehti ringluses eksisteerib, siis oli võimalik super-mafial lepa-lehtede emiteerimismahu järgi tagada, et lepa-lehti ei ole kunagi rohkem kui nende saksa markadeks välja-vahetamiseks vaja-minevaid resursse, saksa marku, jne.

      Ma võiks ka oma raha kasutusele võtta, aga KEHTIMA hakkab see alles siis, kui mina kui emiteerija GARANTEERITULT JA USALDUSVÄÄRSELT ja USUTAVALT olen nõus neid enda emiteeritud lepalehti muudeks väärtusteks ümber vahetama, umbes nagu kaupluste poolt kasutatavad kinkekaardid, mille kehtivust kontrollitakse seeria-numbri alusel.

      Pigem on mul usku sellisesse virtuaal-rahasse, et inimesed maksavad firmale X konkreetse koguse eurosid, vahetus-intressiga, mis siis on selleks virtuaal-raha tagatiseks, ning siis edasi võivad need elekroonilised rahad ringelda kuidas just soovivad. Ma detailid jätan enda teada, aga tegelikult on selline skeem eestis teatud firmadel tegelikult juba ka arenduses.

      • Mulle tundub, et sa pole bitcoini eelistest päris hästi aru saanud ning proovid seda samastada lõputult juurde langevate lepalehtedega, mille väärtuse tagab väidetavalt keegi kolmas, kuhjates oma kõhu alla teise puu otsast langenud lehti.

        Traditsiooniline tagatis (kuld pangas, puud metsas) pole BTC puhul isegi oluline, kuna puudub ainuisikuline lepalehe väljastaja, üks elektrooniliste tehingute kokku sobitaja (nagu seda on pank, kliiring, mis iganes AS/LTD/Co). Pole isegi pahna, mida ühest kohast teise autoga tarida.

        BTC ja selle derivaatidelt on need mured jäädavalt eemaldatud.
        Ei saa ka väita, et neil pole mingit algset väärtust. Riistvara maksab, elekter maksab, süsteemi püsti hoidva tegelase tund maksab.
        Mis kõige ilusam, neid ei saa puu otsast iga aasta juurde raputada, kui nende ainuisikulisel väljastajal häda käes ja võlad üle pea.

        • Võimalik, et ma tõesti mõistan Teid vääriti, kuid mulle näib, et Te räägite bitcoin’i kui raha tehnilisest realisatsioonist ning selle eelistest, kuid lisaks tehnilisele realisatsioonile, a la kes mida kuskil liigutab ja jälgida saab, tasub uurida, MILLEKS RAHA ÜLDSE KASUTATAKSE, SÕLTUMATA TEMA VORMIST.

          Mina olen aru saanud, et raha on vahe-väärtus, mis võimaldab inimestel/arvutitel/tehis-intellekt-olenditel teenuseid-kaupu omavahel paindlikumalt vahetada. Tänu rahale ei ole vaja kartuleid pannkookide vastu vahetada vaid pannkoogi-müüja võib kartulite asemel õunu saada ja kartuli-müüja pannkookide asemel kapsapirukaid.

          Raha korral on oluline, et selle eest ollakse nõus midagi vastu andma. Kui ma ikka selle bitimündiga omale poest leiba osta ei saa, nagu see lugu on tänapäeva eesti poes vene rublaga, a la ma pean seda vene rubla-tähte või EW krooni-tähte minema kõigepealt kuhugi panka müüma, et eurosid saada, siis ei ole tegu RAHAGA vaid lihtsalt mingi müüdava kaubaga. Sama lugu nende biti-müntidega: tekib küsimus, et kui ma pean neid kõigepealt müüma kellelegi teisele, et eurosid saada, et siis eurode eest poest leib kätte saada, siis on tegu toreda müüdava väärtusega, kuid MITTE RAHAGA.

          Mis puutub bitimüntide “puu-otsast-alla-raputamist”, siis NSA oma arvutuskeskustega suudab neid tõenäoliselt sealt ikka päris palju alla raputada.

  3. BTC “häda” ongi see, et inimesed ei vaja selle liigutamiseks keskselt kontrollitud süsteemi nagu seda on näiteks, Visa, Mastercard, SEPA, ECB teenus jne. Tegemist on täiesti ainulaadse ja uue tehnoloogiaga.

    Liigkasuvõtjatest pankade ja maksuametite märg unenägu – KOGU raha liigub läbi nende poolt kontrollitavate süsteemide – on muutumas äkitselt õudusunenäoks, kus panka polegi ena tegelikult selleks vaja.
    Pole pangakontot, pole ka maksuametil relva, millega sind vajadusel ähvardada – külmutada su kontod.

    Kogu see “makske kaardiga” propaganda on just selleks, et saada täpset infot, mida sa oma rahaga teed. See tähendab ka seda, et su sõltuvus pangast ainult kasvab. Iga su liigutus on kirjas ja sa ei saa seda kunagi kustutada.
    Rumal on mõelda, et pank on kliendi partner. Pank on tänapäeval pigem parasiit kui partner.

    Võtame näiteks LHV, kes ei taha üldse sularahas asju ajada. Plastikut lehvitavatele bimbo-mentaliteediga massile on see “oh kui mugav”. Samas ei hooma neist keegi suuremat pilti – privaatsuse ja vabaduse vaikne kadumine.

    LHV on ilus eksperiment, kus “kodumaine kapital” ja “Eesti oma pank” PR plämaga tõmmatakse ullikestele kott pähe ning allutatakse nad täielikult ühe institutsiooni kontrollile.

    Nüüd on aga tehnoloogia teinud sammu vales suunas ja see sama kartell, mida juhivad pangad, on äkki ohus (hetkel on see pigem vaid ohu märk).
    Tõeliseks jamaks läheb siis, kui vajadus BTC -> EUR, USD jne. pole enam vajalik. See saab toimuda vaid siis, kui tekib piisav hulk eluks vajalikke teenuseid.

    Samas jääb ikkagi arusaamatuks, mis selle RAB’i probleem täpsemalt on ja mis kuradi moodi nad näevad bitcoin’ide ostus müügis alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumist.
    Kuidas defineerida “alternatiivse maksevahendi teenus”? Kas see on nende arust rahaülekande teenuse pakkumine? Aga seda on ka sibulate müük turul!

    • Idee: tegelikult, tarkvara-litsenside müüjatel enamasti on muutuv-kulu null, s.t. kui nad osa litsense bitimüntide eest müüvad, siis nende elu halvemaks ei muutu. Kui nende bitimüntide eest saab kohvikust kohvi osta, siis polegi nii paha. Kohviku-pidajatel saab aga raske olema, sest nad peavad kohvi ostma eurode eest, kuid teisest küljest, HIND ON ALATI MITMEDIMENSIONAALNE SUURUS, millest eurod on vaid üks dimensioon. Võibolla tulevikus on hinnad kirjutatud kui mitmedimensionaalse ruumi punktid, umbes, et: 1EUR+10bitimünti või 2EUR või 200bitimünti.

  4. Nende bitimüntidega on, minu meelest, sama oht: kui neid ühel hetkel enam turul, “valuutapoes”, aksepteeritavateks rahadeks ümber vahetada ei saa, siis on tegu rublade sarnaste lepalehtedega.

    Tuletame meelde et ka kulla tarbimisväärtus on nullilähedane, kogu hind koosneb õhust. Viimasel ajal välja ujunud volframsüdamikuga kullakangid tõstavad kõige võltsimatumaks alusvaraks just bitcoini.

    • Iroonia: wolfram on oma tehniliste rakendusvaldkondade tõttu ehk isegi kallim kui kuld. Näiteks mõned orgaanilised ühendid (kobramürk, jne.) on kullast oluliselt kallimad.

      Kui super-mafioosod oma propagandaga vaatluse alt välja jätta, siis kõige parema rämpsu-müügiga on, minu meelest, maailmas hakkama saanud teemanti-tootjad: võtad mingi enam-vähem laialt kätte-saadava kivi, lihvid stiilseks ja müüd absurdselt kalli hinnaga maha. Lollid on õnne-pilves, kui omale teemant-sõrmuse või kaela-ehte saavad. Kullast ma võin veel aru saada, sest see on higile ja rasule korrosiooni-kindel, a la kehaga kokku-puutuvaks sätendavaks materjaliks sobivam kui rooste-minev raud või tuhmuv hõbe, aga teemantid: geniaalne müügitöö.

  5. Minumeelest on siin kommentaarides üks põhimõtteline asi tähelepanuta: rahal on peale tehnoloogilise teostuse (kuld, hõbe, valuutareserv, BTC, paber jne) veel mitmeid dimensioone, mille eiramine ei lase rahal toimida kõiges selles, mida ilmaelus ette tuleb.

    Näiteks:
    1. Stabiilsus või vanamoodsalt usaldatavus. Enamuse tavainimeste unistus on ju see, et asjad maksaksid ka kümne aasta pärast sama palju kui praegu. BTC on huvitav eelkõige spekulantidele ja investeerimiseks või riskide hajutamiseks vm manipulatiivseks tegevuseks.Kiired ülekanded ja anonüümsus, spekulandi unelm.

    2. Füüsiline hoomatavus. Raha või vähemalt mingi osa sellest, peab enamuse inimeste jaoks olema samas ruumis kus nad ise. See on tegelikult üks stabiilsuse aspekt. Kui elekter ära läheb on tore lepalehti krõbistada ja mõelda, et ega pankades ju elekter otsa ei lõppe.Või kui lõppebki, siis minul on rahapakk või kullatükk olemas. Jah volfram ja kobramürk on ka füüsiliselt hoomatavad, aga seotud väga spetsiifiliste rakendustega, orgaanika on piiratud säilivusajaga ja kvaliteedituvastus on samuti keeruline.

    3. Kriisitaluvus, samuti üks stabiilsuse aspekt. Pole elektrit pole BTC-d. Mõnes riigis saab oma pangakonto liikumised lasta ATM-s trükkida arveraamatusse, mida on oluliselt keerulisem võltsida kui suvalist paberilipakat. Kui pole elektrit on ikkagi midagi, mille alusel käibevahendeid inimestele jagada. Kui infra on puru, siis on abi ainult käega kombitavast või silmaga tuvastatavatest vahenditest. Eestis sellist võimalust pole, sest ega meil ju suurõnnetusi ei juhtu.

    4. Raha probleem pole mitte kunagi tehnoloogia probleem. Probleem on ahnus ja omakasu, mille tõttu tehnoloogiaid hakatakse kuritarvitama. Unelm, et on võimalik tehnoloogia, mis ei allu kuritarvitustele, on tore unelm, aga see jääbki unelmaks. See, mille inimesed on võimelised välja mõtlema, on teised võimelised ka purustama, kõik on ainult aja ja olude (ressursi) küsimus.

    5. Raha probleemi saab lahendada või ohjeldada ahnuse ja saamahimu kui destruktiivse käitumise tunnistamine. Praegune ideoloogia on risti vastupidine, alustades pankadest enestest ja lõpetades masside kaasamisega börsidele ja ‘investeerimisse’. Riik, kes peaks seda ohjeldama, ei täida ammu enam oma funktsioone, vaid vajutab täie rauaga gaasipedaali. BTC tehnoloogiana on üks paljude seast, mõnes mõttes kahtlemata eriline ja huvitav, aga ahnust ei ohjelda BTC kuidagi paremini kui muu elektrooniline vääring.
    Füüsiline raha ohjeldab ahnust kõige paremini— kui kuld ikka enam kuhugi ära ei mahu ja rahapakid segavad peldikusse pääsu, siis võibolla hakkab koitma, et see mis liig, on tõesti liig.

    6. Kogu see kemplemine tehnoloogiatega ja igasugu ‘turvaküsimustega’, suurendab ainult segadust ja hirmu, osaliselt on see ilmselt manipuleeritud, aga põhiliselt täiesti iseennast tootev protsess.Segadus ja hirm on alati kasulik spekulantidele nagu näiteks tänapäeva pangad. Meie jumala ‘Majanduskasvu’ mootoriks pole mitte innovatsioon selle sõna algses tähenduses, vaid pigem segadus ja hirm.

    • Minu kompliment Teile! Muuseas, brainsciencepodcast.com erinevates saatetundides väidetakse, et tegelikult inimene mõistab abstraktseid konseptsioone, sealhulgas kõne, just tuues alateadvuses paralleele füüsilise kompimise kaudu õpituga. Näiteks väike-laste, beebide, kõnelemis-oskuse areng sõltub sellest, kui palju nad erinevaid esemeid füüsiliselt käperdada ja katsuda saavad.

Kommenteerimine on suletud