Linux-i WiFi tugi on lõpuks ometi техтуд!

Kahur ja ruuter

Vergeltungswaffe 3, Tux, TP-LINK

Jättes Ubuntu läpakate toe vaatluse alt välja, kus tõesti on, vähemalt osade versioonide korral, võimalik hiirega valida keerupaari ja WiFi ühenduse vahel, on praeguse postituse ainuke mõte anda laiemale auditoorimile teada lahendusest, et kui Teil on kõrini Linux’i või BSD või mis iganes muu alternatiivse operatsioonisüsteemi WiFi riistvara tööle-saamisega jändamisest, siis on Teil võimalik osta arvutitarvete poest mõni odav WiFi ruuter, mis ühendab end WiFi võrguga nagu klient(võtmefraas: “bridge”) ja serveerib toda võrguühendust oma LAN poolel üle keeru-paari-liidese kõigile masinatele, mis oskavad DHCP’d kasutada. Ja ongi WiFi draiverite ja veidra riistvara toe teema mitte-mobiilsete arvutite jaoks ammendatud.

TP-LINK ruuteritel tuleb sellises olukorras ruuteri enda sisene DHCP server välja lülitada ja tolle seadistuse mõju algab alles pärast TP-LINK ruuteri restarti. Minul kasutada olnud TP-LINK-ruuteri eripära on ka see, et hangumise vältimiseks tuli seadistustest WiFi raadiosaatja võimsust kõige võimsama režiimi pealt mõne madalama võimsusega režiimi peale ümber seadistada. Kahtlustan, et võibolla see ebastabiilsus võis tuleneda kuumenemisest/eba-piisavast jahutusest.

OpenWrt’d pole veel proovinud. Kunagi ammu-ammu, kui vaatasin, siis see näis olevat väga halvasti dokumenteeritud, pilla-palla koodi-baasiga, kerneli-häkkerite eksperimentaal-projekt, kuid WiFi ruuterite odavust(teen siin küll selle lingiga Arvutitarkadele reklaami, aga nad väärivad seda, sõltumata sellest, et nad selle eest mulle ei maksa), on odavaim viis võrguühendusega, korpusega, toite-blokiga arvutikese ostmiseks osta ja ümber programmeerida mõni WiFi ruuter. Ükski Raspberry Pi ei maksa alla 20€ ja Raspberry Pi-le on vaja veel toiteblokki ja WiFi blokki, kuid WiFi ruuteri pakendis on need kõik juba olemas, koos ägeda antenniga. :-)

Kui keegi imestab, et miks ma sellise jamaga tegelen ajal, mil ma peaks käsilolevale projektile keskenduma, tööd tegema, siis mu vastus on, et mulle endalegi meeldiks rohkem sisulisele tööle keskenduda, aga maised hädad tingivad. No mis teha. Parem siis kulutan see pool tunnikest oma leiu siin dokumenteerimisele, lootuses/kartuses, et äkki see säästab oluliselt kellegi aega. Natukene tuleb maailmaparandamisele siiski ka üldisemas mastaabis mõelda.

Tänan lugemast. :-)

3 arvamust “Linux-i WiFi tugi on lõpuks ometi техтуд!” kohta

  1. Ma ei teadnudki, et Wi-fi tööle saamine tüüpiliste (enim levinud ja kasutatud) traadita võrgukaartide/USB-jubinate puhul üldse mingi teema on. Neid USB-junne, mis näkku panevad on ju vaid käputäis ja neid ei pea ostma ja see on ainus moodus, kuidas sellise raudvara tootjale sõnum saata.

    • Vastuste eest muidugi tänan, kuid lisan, et kuigi WiFi-na toimiva riistvara osas on asi 2015_10 seisuga nii palju paranenud, et vähemalt reklaamitakse välja, et 50€ eest saab osta mikrokontrolleriga ühilduva, WEP’i ja muid WiFi autentimis-tehnoloogiaid(murtud krüptot) toetava, mooduli, on neil kõigil ikkagi TARKVARA vaja. Kui näiteks arvutiga on ühendatud mingi sisse-ehitatud WiFi moodul, USB-hub ja sinna veel 4 WiFi USB-pulka, siis tuleks kuidagi moodi kogu selle komplekti seast midagi valida, mida ja kuidas ja millise WiFi ruuteriga ühendada. Võimalik, et ma olen jälle lihtsalt loll ja ei tea, aga mulle on mulje jäänud, et nii kõrgele tasemele pole Gnome töölaua-arendajad veel jõudnud. Kui juba ainuüksi ühte ainukest WiFi USB-pulka ei suudeta automaatselt ära tuvastada ja GUI-sse valikuks panna, sõltumata sellest, et dmesg selle registreeritust ilusti näitab, siis on neil arendajatel veel küll väga pikk maa minna.

      Võimalik, et ma olen jälle lihtsalt loll, aga kohati mulle näib, et erinevatel Linux’i distrodel on kogu see WiFi teema pilla-palla laiali erinevates konfifailides, selle asemel, et oleks defineeritud mingi kindel opsüsteemi deemon oma API-ga. Loomulikult on sedasi paganama raske üldse midagi toetada, isegi neid WiFi pulki, mille jaoks kuskil mõni toimiv draiver olemas on. Mis Linux’i konfifailidesse puutub, siis minu meelest see on rumal lahendus ka selle poolest, et neil konfifailidel on oma enda parser ja süntaks, selle asemel, et kasutada konfifailidena Ruby või Python’i või mõne muu interpreteeritava programmeerimiskeele koodi-faile, kus mõne kindla tähenduse ja formaadiga andmestruktuuri loodaks, võimaldades hõlbsalt kirjutada ka testkoodi, mis kontrollib, kas antud konfifailis loodud andmestruktuuri andmed ja dünaamiline struktuur vastavad spetsifikatsioonile, on vabad vähemalt tollest failist järelduvatest konfliktidest. Võibolla ma nüüd jälle eksin, aga kahtlustan, et openSUSE paketihaldussüsteem, yast, näib olevat vist vähemalt osaliselt Ruby-s kirjutatud. Hea seegi, vähemalt siis nii palju progressi seal maastikul.

Kommenteerimine on suletud