Kodanik, pane ülikond selga…

460x260_kenzo_green… ja mine hääletama õigel päeva, selleks ettenähtud kohta, kirjutas Mauri vanas minutis. Vali keda tahad, aga tee seda privaatselt, hääletuskabiinis. Kui usud veel tänapäevani (peale Wikileaksi, Edward Snowden’it, William Binney’t, Thomas Drake’t jt.), et internetis liikuvad bitid on turvalised ja keegi neid ei näe, siis oled kas tehnikakauge, naiivne või lihtsalt eksiteele viidud. Ühtlasi soovime teile edu oma isiklike privaatvõtmete ja internetiga ühendavate akende kaitsel!

11 arvamust “Kodanik, pane ülikond selga…” kohta

  1.     Esiteks on ülikond sionistlik vormiriietus – munder kasulikele idiootidele kus lips on vabamüürlaslik sümboolne meeldetuletus poomisest, mis „vendade” reetjat ees ootab; ja kolmandaks parafraseerides Stalinit: „Loevad mitte need, kes hääletavad, vaid need, kes hääli loevad” ja Mark Twaini: „kui valimine midagi muudaks, siis keelaksid nad selle ära” …
        Vaatamata sellele, et rahvas ei vali tegelikult midagi (kuigi kedagi justkui valitakse), summutatakse igasugune kriitika valitsuse suunas lõpuks alati ise-te-valisite-mis-te-nüüd-vingute argumendiga, ja selle vältimiseks näen ainsaks võimaluseks valida mittevalimine – parem aus vaenlane, kui reeturist sõber …
        Valida tohiks vaid isikliku tuntuse ja vastutuse järgi ja selle järgi tuleks korraldada ka valimissüsteem – külavanemaks on oma külas elav inimene, mitte pealinnast määratud äraandja või saadetud parasiit; vallavanema valivad külavanemad ja linnaosavanemad valivad linnapea, jne. kuni riigivanemani välja …

    • Häda on selles, et tõeliste kretiinide pooldajad (näiteks keskerakondlased) tõttavad enamuses valima.
      Valivad mingit nime, kes ei plaani kunagi kohta sisse võtta ja on nimekirjas vaid häälte kogumiseks.

      Kodus kükitada ja arvata, et see su “vaikiv protest” sittagi muudab on ka pehmelt öeldes naiivne. See ei muuda kohe kindlasti midagi.

      Samas, olen sinuga 100% nõus, et nende limukate ja äraandjate seast pole tõesti keegi häält väärt.
      Samas, “hullem” on parem, kui “kõige hullem” – seega, reied plaksuga kokku ja valimisjaskonna poole punuma.

      Mida vähem tõelisi kaabakaid võimu ligi saab, seda parem. Kurvastusega peab vist iga valija aga nentima tõika, et võim ajab lõpuks ikka valitu hulluks. Valides täna enam-vähem aruka inimese võid juba ette kindel olla, et varsti on ta samasugune selgrootu limukas, nagu ülejäänud limane mass, mis teda saeal roiskuva piruka ümber tõmmeldes juba ootab.

      Kuna ma ise lähen kindlasti valima, siis anna hääle Piraadipartei esindajale. Hetke tundub see veel mõistlik mõte olevat.
      See retoorika, et valige ikka suuri ja tugevaid on tühi soig ja PR plära. Kodanikud, minge persse oma IRLi, Keskikute, SDde jne. See tühikargajate kamp on juba aastaid oma saamatust ja ebakompetentsust demonstreerinud.
      Miks neid tagasi valida? Äkki saavad see kord millegi arukaga hakkama? Usu mind, ei saa. Äkki ei tule isegi sitt püksi.

      Lõpetuseks, isegi protestihääl on parem, kui mitte midagi.

      Muide, aastaid tagasi andsid just protestiks oma hääle J.K Raid nimelisele jotale.
      Lootsin, et ehk teeb see naljamees kogematta midagi riigikogus kükitades ka ära. Loota ju võib :)
      Sittagi ta tegi. Alguses lalises veidi ja siis ta sinna mülkasse vaikselt vajus. Aga ma ei kahetes. Nüüd käib ta vähemalt puhtamalt riides ja joob kallimat õlut.

  2. Mina jätan seekord meelega üldse valimata, sest ei soovi farsile üritusele osalemise kaudu legitiimsust lisada.

    Eelmine kord hääletasin hambad ristis halvast (Reformist) vähem halba, Silver Meikarit, valides ning tulemuseks sain, et Meikar visati erakonnast välja, keegi teine sai minu hääle ning IT-inimestel paluti fooliumit mütsi sisse panna ja seemneid süüa. Meikari poolt hääletasin peamiselt seoses tema teenetega tarkvarapatentide vastases võitluses.

  3. Oletagem, et mul on teatripilet.
    Ja nüüd:
    1. Otsustan mitte minna ja räägin kõigile, et moodne teater korrupteerunud kunst, ajaraiskamine ja mõttetus. Viimasest teatriskäigust alates pole minu sissetulek suurenenud ja hambad lagunevad endiselt ning uni pole ka suurem asi.
    2. Käin ära, etendus meeldib ja õhutan kõiki teatris käima, sest see on ju nii kultuurne ja tore.
    3. Käin ära, etendus on igav, lemmiknäitleja haige, asendajal läheb tekst segi ning olen üdini pettunud ning mitte kunagi teatrisse enam ei lähe.
    4. Teatrisse ei lähe, sest ülikond on pesus ja etendus toimub vales linnas, aga vaatan reklaami uu-tuubist, loen arvustusi ning räägin neid oma tuttavatele edasi.
    5. Käin ära, poole peal tukastan, aga enne lõppu saab nalja ka.

    Kas ma päeva lõpus aga usun, et minu valik mõjutab oluliselt teatrikunsti arengut? Või minu käik mõjutab lavadekoratsioonide paigutust ja detsibellide hulka teatrisaalis? Või minu valikust sõltub see, kas minu lapsed käivad rohkem teatris või kinos?

    Kui ma päeva lõpus ning ka viie aasta pärast olen rahul oma valikuga ning ei õienda teistega, kes teevad oma samu või muid valikuid, *vaid* siis olen teinud hea valiku.

    • Te proovige õige teatris esineda tühjale saalile ning proovige müüa pileteid etendusele, mis kedagi ei huvita. Ka võite proovida varianti, kus Te tühjendate teatrisse saabuvate inimeste taskuid, vastu nende tahtmist, ning siis teatris, etenduse käigus, kohtlete neid ebaväärikalt.

  4. Kõike seda tuleb ette nii teatris, poliitikas kui päris tavaelus. Kui nüüd kommenteerida oma kommentaari, siis tuummõte oli see, et teatris käies me ei arva, et etendus meie tulevikku ümber korraldab või et meie arvamus mõjutab teatri kunstilist suunda. Hoolimata sellest, et kokkupuude teatriga on oluliselt sagedasem ja ka vahetum kui poliitikaga (võrreldes Eesti professionaalsete näitlejate arvu poliitikute arvuga). Sellest võib järeldada, et vastavatel ootustel poliitelu v riigivalitsemise suhtes pole mingit alust peale nö ‘kavalehe’reklaamlausete. Tegemist on regulaarse rituaalkäitumisega, mille tulemuse seost riigi v ühiskonna tulevikuga pole kuidagi muud moodi kui ‘usuga’ v veendega võimalik põhjendada. Mis ei tähenda seda, et mängus osalemisest või mitte osalemisest ei võiks rõõmu tunda.

    • Kui juba puht rituaalis osalemise nautimisest juttu tuli, siis kas Te, dropball, väidate, et kui natsi koonduslaagris vangivalvurid korraldavad enda heaolu parandamiseks, meelelahutuseks, vangidest näitlejatega teatrietendust, siis vangid peaksid üritust nautima ja natside elu meelelahutuslikult meeldivamaks muutma selle asemel, et öelda natsidele otse, et ma ei soovi enda repressaatoritele kasulik olla, mistõttu peate mind kohe maha laskma selle asemel, et mind pärast teatrietendust maha lasta?

      Ajaloolise näitena võib vaadelda juutidest meeskondi, keda hoiti elus enam-vähem 3 kuud, kuni nad maha lasti, ning kes siis selle 3 kuu orja-elu eest hoidsid koonduslaagri laibatöötlus-süsteemi töös, meelitades ülejäänud juute gaasikambrisse ja tassides surnud pärast gaasitamist kremoatooriumisse.

        • Aastal 1911 lõpetas Britannica entsüklopeedia oma sionismi teemalise artikli:

          Modern Zionism is vitiated by its erroneous premises. It is based on the idea that anti-Semitism is unconquerable, and thus the whole movement is artificial. Under the influence of religious toleration and the naturalization laws, nationalities are daily losing more of their racial character. The coming nationality will be essentially a matter of education and economics, and this will not exclude the Jews as such. With the passing away of anti-Semitism, Jewish nationalism will disappear. If the Jewish people disappear with it, it will only be because either their religious mission in the world has been accomplished or they have proved themselves unworthy of it.

          http://en.wikisource.org/wiki/1911_Encyclop%C3%A6dia_Britannica/Zionism

          Läks aga teisiti…

      • Nautimisest pole ma midagi rääkinud, ma muidugi eristan ‘nautimist’ ja ‘rõõmu’. Vihmast võib rõõmu tunda ilma seda nautimata. Samuti võib porist rõõmu tunda ilma seda nautimata. Kellegi pingutustest v püüdlustest võib rõõmu tunda, aga nende nautimine on juba midagi kõlbeliselt pervesset. Ka surm võib olla rõõmu allikas, kui see lõpetab piina.

        Mis ajalugu või ‘konkreetseid’ näiteid puudutab, siis üldiste narratiivide vedamine on libe. Alati võib tuua nii näite kui ka kontranäite kui vaid piisavalt juhtumeid teada.

Kommenteerimine on suletud