14 arvamust “Kindlalt edasi… tuut-tuut” kohta

  1. See on ise-enesest huvitav teema. Eestis on “Back into the U.S.S.R. video” võibolla jälle YouTube’s blokeeritud, aga sõltumata sellest, et tegu on “Living in America” vastupropagandaga (kummalgi meeslaulja ja kari naisi, sinine versus punane, U.S.S.R versus U.S.A. jne.), tasub neid mõlemaid videosid/lugusid vaadata selle pilguga, et mis on see positiivne, millele kummagi loo korral rõhutakse ja arvan, et kummaski loos viidatakse ideaalidele, mis vähemalt minu jaoks on sümpaatsed.

    Rohe-anarhistina arvan, et kummagi süsteemi peamine probleem seisneb selles, et leidub suur kogus inimesi, kes on finantsiliselt sõltuvuses töökate röövimise tulemusel kogunenud röövsaagist. Küsimus ei ole siin vaid profipoliitikutes, parteides, valitsuse tellimusi täitvates “ärimeestes”, vaid ka madalama astme riigi-ametnikes, pensionärides, kooliõpetajates, kes kogu selle jama jaoks oma vaikiva nõusoleku, tihtilugu lausa valimistel antava hääle, annavad. Egiptuse araabia kevad demonstreeris, et vähemalt lõunamaades on olemasoleva režiimi kukutamine väga lihtne. Eestis on partokraatia ladvik enam-vähem viimased 20 aastat üks ja sama püsinud, võltsvalimistel vahetatakse vaid toole, mistõttu pole olemasoleva režiimi totaalseks hävitamiseks väga palju inimesi vaja maha lastagi/vangi pannagi, aga probleem saab olema selles, et mida panna hävitatud süsteemi asemele. Mingi pask tekib vaakumisse möödaminnes, ise-enesest, aga eesmärgiks ei saa olla ühe pasa asendamine teisega. Kui ise “troonile istuda”, siis ei ole süsteemi-muutust toimunud vaid toimub ainult ühtede inimeste asendamine teistega, mis ei ole mingisugune uuendus. Mina näen hetkel uuendusena ainult seda, et sarnaselt kirikule ja Rootsi kuningale saavad EKSISTEERIVATE, aga MARGINALISEERITUD institutsioonide reas olema ka esindusdemokraatia valitsused. Kirikud peavad oma jõulujutlusi. Kuingas jagab Nobeli preemiaid ja demokraatlikud valitsused saavad oma lollidele jüngritele korraldada valimisi. Rahaliselt elatuksid need demokraatlikud valitsused, Eesti korral umbes 300 profipoliitikut koos oma onupoegade ja abikaasadega, endiste Riigi-firmade dividendidest ja nõukogudes istumise tasudest. Maksuraha ei saaks nad sentigi. Võibolla on neid valimis-tseremooniaid isegi ilus vaadata, nii nagu see on Nobeli preemia jagamise tseremooniate ja kirikute jõulujutluste korral. Briti kuninganna lehvitamiste üle küll naerdakse, aga ega see ju tänapäeval, mil see kuninganna ilusti poliitiliselt marginaliseeritud on, ju nii kole olegi. Inimestel tore vaadata.

    Ainuke häda on, et intellektuaalid, see helgem kamp inim-kogukonnast nii USA-s kui Eestis ei vea oma rolli välja. Mitmed intellektuaalid teevad oma uurimistöid mugavalt ülikoolides saadavate maksu-raha-grantide eest. Need, kes väljaspool ülikooli tegutsevad ja ka ise äriga raha oskavad teenida kipuvad olema samuti jube lühinägelikud, rahalise võimaluse tekkides ei investeeri arendus-tegevusse ning löövad niisama kuskil ropu raha eest purjetades või mootorpaadiga ulpides lulli, sõltumata sellest, et juba ainuüksi 5k€ investeeringu eest saaks vabakutselistelt füüsikutelt ja tarkvara-arendajatelt, materjaliteadlastelt, bioloogidelt, keemikutelt teenuseid ostes nii mõndagi põnevat arendada. Need, kel jätkub ajusid ja südant lullilöömise asemel mingisse elu-keskkonna-arendus-projekti investeerida, on tihtilugu piisavalt lollid, et mitte mõista, et kalasse investeerimise asemel tuleks investeerida hoopis õnge, tööriistadesse, robotitesse, tarkvarasse. No mis teha. See, et mitte-intellektuaalidega on probleeme, on ootuspärane, aga see, et intellektuaalne eliit, Eesti ja USA koorekiht nii akadeemilisel kui äri-poolel, oma rolli enamasti välja ei vea, annab lollikarjale ka hea võimaluse seda elu-olu siin planeedil maa suurel määral mõjutada.

    Minu ennustus on, et hakkab toimuma globaalne kihistumine. Mitte ainult raha järgi, vaid ka just töövahendite ja nende kasutamise võimekuse järgi. Kui aastal 2016 saab umbes 100€ eest omale soetada mõne Raspberry Pi või midagi muud sarnast koos klaviatuuri ja ekraaniga, siis on päikesepatareidega, internetiühendusega, arvuti ostmine rahaliselt pikemas mastaabis jõukohane ka sõnaotseses mõttes džungli šimpansidele, kes võivad paari kasti banaanide ja muude loodus-andide sobivalt mahamüümise eest omale arvuti soetada ja seda ka Google tasuta õhupall-internetiühenduste kasutamisel tarvitada. Probleem saab aga olema just oskustes ja kuigi raha on väga kasulik, siis siin enam raha ei aita. Sealt ka uus kihistumise viis. Populatsioonirikkas piirkonnas elades võib rahaliselt küll rikkaks saada, aga intellektuaalselt võimekamaks saamiseks vaid rahast ei piisa, sõltumata sellest, et õieti kasutatult on rahast palju abi ka intellektuaalsete võimete arendamisel.

    Värvikaks illustratsiooniks võite omale ette kujutada utoopilist pilti, kus kinnisvara-ärikast miljardär Donald Trump hakkab miljoneid kulutama turvalise op-süsteemi arenduse peale. Kui ta seda ka üritaks, siis suure tõenäosusega on tal petistest sorava jutuga kärbseid ümber tiirlemas nii palju, et ta jääb rahast ilma ja vastu ei saa midagi. Tulemuseks saab halvimal juhul petukauba, paremal juhul käte-laiutuse stiilis: “tänan raha eest, aga me ei saanud hakkama”. Seega temasuguse korral raha põletamine mõttetu lennuki peale ongi tegelikult selle raha optimaalne kasutusviis, sest siis ta saab vähemalt midagigi oma raha eest vastu, selle asemel, et see raha talt lihtsalt välja petetaks.

    Tänan lugemast.

    • Lisan, et olukorda, kus ärikad(mitte psühhopaat-direktori tüüpi inimesed vaid ise oma äri arendavad inimesed) ja intellektuaalid nii Eestis kui USA-s oma rolli välja ei vea, illustreerib väga ilmekalt asjaolu, et ärikad ei suuda märgata, et kui nemad kui raha enda kätte koondavad ja tolle raha kulutamise kaudu sotsiaalseid protsesse oluliselt mõjutavad inimesed mitte-rahalised küsimused lahendamata jätavad, planeerivad kõike vaid oma äriplaani järgi, mis on tihtilugu ka suhteliselt lühiperspektiivi arvestav, kinnistavad nad üldlevinud arvamust, et targem on kõik strateegilised ülesanded Toompea/Wahingtoni röövklounide, partokraatia ladviku, peenemalt öeldes, “riigi”, lahendada jätta. Äriplaanide koostamisel tõesti õpetatakse, et kui üks äri-plaan ei toimi, siis viska see minema ja tee uus, kuid mitmete teenuste korral ei ole küsimus selles, et kas see on rahaliselt kasumlik, vaid need teenused on olulised muudel elu-kvaliteediga seonduvatel põhjustel. Näiteks, joogikõlbuliku vee tarnimine hinnaga, et iga inimene saaks igapäevaselt dušiall käia, ei pruugi olla äriplaani järgi uhkelt ära tasuv, kuid see on ülimalt tähtis teenus sõltumata ärilisest tasuvusest.

      Kuniks paarist aastast kaugemale mõelda suutvad mitte-direktoritest mittepofipoliitikutest mitte-ärika-spetsialisti-ametit pidada oskavad inimesed, näiteks tarkvara-arendajad, elekroonikud, oma väike-ärisid ei loo, töötades mugavalt kuskil palgatööl, ja erasektori rahavood määratakse ära vaid lühi-ajalist mõtlemist rakendavate ärikate poolt, ongi trumbid enam-vähem kõik Toompeale/Washingtoni mängitud, sest kodanikuühiskonna eliit, intellektuaalid ja era-sektori rahavooge määravad inimesed, jätavad pikema-ajalist planeerimist eeldavad strateegiliselt üliolulised teenused TARNIMATA ja lällab “süütult” ringi nagu mingi väike-laste kari.

      Mõned inimesed arvavad, et kui ärikaid ümber koolitada, et siis saab neist ehk asja. 2016_04 seisuga arvan, et empaatiat ja rahulikku ette-mõtlemist ei suuda õpetada ükski koolitus ega ülikool, vaid parimal juhul saab kultuuri ja lastetoaga inimestele ajju söövitada mõtte, et isegi kui inimesel endal pole empaatiavõimet ega suutlikkust rahulikult ette mõelda, siis vähemalt KEEGI TEINE, kellega neil VÕIB ELUS KOKKUPUUTEID TEKKIDA, omab empaatilisust ja suudab rahulikult asju põhjalikumalt läbi mõelda. Praeguse lõigu eelmist lauset lugedes võib näida, et tegu on ju vaid ühe lihtsa lausega, mis on ometigi ju kõigile arusaadav, aga raskus seisneb just selles, et kas see lause ka vastavas tava-elu-situatsioonis õigeaegselt meenub.

      Tänan lugemast. :-)

    • Mulle näib, et selle Panama Dokumentide Lekke korral on tegu klassikalise spiooninduse juhtumiga, kus parimad spioonid kukuvad kinni mõne oma kaastöötaja oskamatuse, lohakuse või reetmise tõttu. Antud juhtumil oli probleeme tekitava kaastöötaja rollis juura-meeskond. Teisest küljest, kui kõike avalikult ja legaalselt teha, siis on jälle probleemiks, et režiimivahetuse korral hakkab uus režiim represseerima eelmise režiimi juura järgi korrektselt opereerinud osapooli, nii nagu see juhtus väike-äride omanike Siberisse küüditamise näol NSV-Liidu algus-aastate Eestis. Sealt ka põhjus, miks praegune AS Eesti Wabariik maksuameti 1000-euroste arvete režiim on isegi kõige orjameelsematele, hea meelega kõiki makse maksvatele, osapooltele tegelikult äärmiselt kahjulik ja miks eksisteerib anonümiseeritud elektroonilise raha ning vara omanike identiteedi varjamise vajadus.

      Konkreetselt rääkides, minu vanaisa, Ilmar Eiskop, pääses Siberisse küüditamisest suuresti vaid tänu sellele, et ta isa, 1. Eesti Wabariigi aegne Eesti Panga ametnik, kulutas oma säästudest maja osta soovides sobiva maja otsimiseks “liiga kaua” aega ja seda mitte poliit-tingimusi arvestavalt strateegiliselt venitades vaid kunsti-huvilise pedandina “õiget kaupa” otsides. Minu teada ei kahetsenud mu vanaisa tollest võimalikust pärandusest ilma jäämist iial, öeldes korduvalt, et tal on siiralt hea meel, et tal selle maja-osa (maja kui pärandus oleks läinud tema vennaga jagamisele) asemel Siberiskäik ära jäi. Tänu Siberis käigu ära-jäämisele õnnestus mu vanaisal ka oma elutöö Tallinna Tehnikaülikooli õppejõuna läbi viia, sest ega siis kulakute lapsed oleks tohtinud ülikoolis tähtsal positsioonil olla. Ma ei taha siin asju suuremaks puhuda kui need tegelikult olid, aga täiesti objektiivne fakt on, et mu vanaisa oli Tallinna Tehnikaülikooli nõrkvoolu teadussuuna üks asutajaliikmetest. Nõrkvoolu suunast arenes välja raadiotehnika suund, millest omakorda arenes välja automaatika teadussuund, millest omakorda arenes välja eestis arvutite (riistvara) ehitamise suund, millest omakorda arenes välja tänapäevane Tallinna Tehnikaülikooli Infotehnoloogia teaduskond. Oleks aga mu vanaisa isa kiiremini oma säästudest maja ära ostnud….

      Sealt ka minu mõte, et need varade varjamise skeemid ei ole üldse midagi fundamentaalselt negatiivset, piinamis-riistvaraga võrreldavat, vaid sarnaselt Tor’ile ja krüptole, mille korral laotakse kilbile pedofiilsed materjalid ja inimkaubandus, tuuakse igasugu PR-tegelaste poolt esile just tollest varade anonümiseerimise süsteemist sõltuvad ebameeldivaimad nähtused. Ega siis Virgin Atlantic’u rikkuri, Richard Brandson‘i, avalikult näha olevast maksudest kõrvale hiilimise JOKK-skeemist ei õnnestu ju nii ilusat meediakajastust välja imeda kui profipoliitikute lugudest, kes avalikult laulavad, et makske aga kõik meile õpetajate palgast 5x suuremate hiigelpalkade ja “kuluhüvitiste” maksmiseks, “suurima hüve” põhjendusega, makse ja siis salaja ise maksude maksmisest kõrvale hiilivad.

      Tänan lugemast. :-)

      • Suuremad ajakirjandused kasutavad tor-i ja veel mingit krüptsiooni lisaks.
        Mis puutub ainult teksti, siis on parim lahendus läbi tor-i kasutada ricochet tarkvara.
        minu aadress:
        ricochet:vabaeeikiiszkbql

  2. Leidsin internetiavarustest järjekordse väite, kus mõni pensionile läinud USA kindral on võrrelnud vene sõjatehnikat ja armee võimet USA armee võimalustega ja jõudnud järeldusele, et USA armeel on küll palju raha, aga Pentagon on nii jube bürokraatia ning USA armeele meeldib töökorraldusliku moderniseerumise asemel nii meeletus koguses loorberitel elada, et Eesti-Vene sõja korral toimuks USA üksuste totaalne häving.

    Mis puutub suurde rahasse, siis nagu Te teate, korporatiivne tarkvara-arendus ja üldse arendustegevus on üks paras suur porno ja seetõttu on mitmed ropp-kallid, tarkvarast sõltuvad, relvasüsteemid küberrünnakutele halvasti vastu pidavad. Väidetavalt olevat USA raketikandja nimega “USS Donald Cook” vene küberrelva poolt sel määral halvatud olnud, et vene lennukid lendasid sellest tuimalt lihtsalt korduvalt üle, ilma, et raketikandja oleks saanud end kaitsta. Teine korporatiiv-relva-arenduse porno näide on droonide videosignaali krüptimata jätmine. Seega, isegi kui Washingtonis mingi tore skeem välja mõeldakse, kuidas Washingtoni maksuraha labidatäite kaupa USA relvatöösturitele kühveldada, ettekäändel, et eestlastele on vaja Venelastega sõdimiseks relvi toota, jääb ikkagi õhku see probleem, et mida need USA relvatootjad siis selle ropu raha eest üldse tarnivad. Kingitud hobuse suhu loomulikult ei vaadata, suur aitäh kõigile kingituste eest, aga kui need kingitused ei ole eesmärgipäraselt kasutatavad, siis saab eesti poolel oma relvatööstuse puuduse tingimustes ikkagi probleeme olema. Kuigi, jah, möönan, et tõenäoliselt on ameerika onude lahkusega toodu vähemalt sama hea või parem kui telvad, mida toodaks keegi taevase kotka veeb ja meedia nimeline JOKK-korruptsiooni-projekti-meeskond.

  3. Kunagi oli Eestis valimiskampaania, kus poliitikud laulsid. 2016_04 seisuga on USA-s sama olukord kätte jõudnud. Näiteks ajal, mil Chelsea Manning USA sõjakuritegude WikiLeaks’ile lekitamise eest mitmekümneks aastaks vangi pandi ja ka piinamist on pidanud taluma, laulab Obama administratsiooni välisminister, Hilary Clinton, oma presidendivalimiskampaania käigus teda näitleva näitlejaga ühes ja samas kaadris laule. Arvan, et kui poliit-huumorist juba juttu tuli, siis minule meeldib thejuicemedia tegelaste loodud paroodia ning Danske Panga reklaam.

  4. Edward Snowden’i ja Daniel Ellsberg’i lood sobivad minu meelest illustreerima ka võrdlust, kus rongi ja rongi-juhi asemel on vankri ees kari silmaklappidega mõnusalt palgatööd nautivaid hobuseid, kes mugavusest lähtuvalt kalju-nukist alla, kuristikku, jooksevad. Kui siis neid palgatööd nautivaid hobuseid nende töös takistada, virutavad nad jalaga, umbes nagu “keskmine” tsiviilelanikust 2. Maailmasõja aegne sakslane, kes sõltumata sellest, et tema enda kodu on rusuhunnikuks pommitatud, pereliikmed on sõjas surma saanud, raporteerivad Natsi-režiimile ebalojaalsed osapooled, sealhulgas Natsi-režiimile ebalojaalsed naabrid, GESTAPO’sse. Hägusa loogika (“fuzzy logic”) stiilis öeldult, mida lühinägelikum on inimene, seda suurem vaenlane on tema silmis osapool, kes häirib tema mugavat äraolemist ja seda isegi olukorras, kus see segamine päästab selle lühinägeliku inimese elu. Jah, lugesite õieti: kui Titanic vaikselt vett sisse võtma hakkab nii et laev veel kreenis ei ole, on targem rumalamaid evakuatsiooni-soovitusega mitte tülitada, isegi kui päästepaate ja päästeveste on rohkem kui reisijaid.

    Sellises valguses taandubki kogu mäng ära vaid sellele, kuidas oma enda tahtmist teistele peale suruda, sõltumata sellest, et ise vähemuses ollakse. Ainuke asi, mis sellist vähemust diktaatoritest ja muudest oma tahte teistele peale-surumises edukaid tegelasi eristab, on isiklik filosoofia. Näiteks minu 2016_04 filosoofia osa on, et inimesed peaksid võimalikult vähe teiste kulul elama, millest ka siis minu ideoloogiline punkt, et maksud peavad põhimõtteliselt olema 0%. Mu ideoloogia sisaldab ka ideed, et demokraatia ja diktatuur pole ainukesed valikud, aga usun, et erinevaid valikuid on tegelikult päris palju. Kui ma siin erinevaid konfliktide lahendamise skeeme kirjeldama hakkaks, siis oleks see kommentaar jälle ilmatuma pikk.

    Tänan lugemast. :-)

    • Kui maksud on 0%, siis politseinikke ja tuletõrjujaid ei ole ja kiirabi samuti ei tööta.
      See võib viia hoopist rohe-anarhiast aristokraatiasse ja sealt diktatuurini. Pealegi jääb su filosoofia ainult unistuseks, sest siin maailmas on kolm loogikat: kool-töö või kool-hullumaja või kool-sõjavägi.

      • Politseinikke pole vajagi, küll turvafirmad ja kodanikualgatuslik ettevõtmine asjaga hakkama saab. 90-ndatel, vahetult pärast NSV-Liidu kokkuvarisemist, polnud Politseil rahalisi võimalusi, et klassikalist Politseitööd teha, pätid laamendasid ja paugutasid püssidega ringi, kuid asi lõppes sellega, nagu tollane siseminister, Lagle Parek, 2012. aastal IRL üritusel selgitab, et pätid said lihtsalt tina. Sisuliselt saab iga politseinik hommikul tööle minnes endale öelda, et kui ta ei tegele suvalise muu mafiooso kombel inimestelt raha välja-pommimisega, maksustamisega, ning ei nabi inimesi kinni selleks, et neid USA profipoliitikute käsu peale piinamisele saata (arhiivkoopia), siis tegeleb politseinik sõna otseses mõttes pättide elu ja tervise säästmisega. Alternatiiv on, et erasektor tegeleb ise pättidega ning 90-ndad demonstreerisid, PRAKTIKAS, et Hollywoodlik tsenaarium, kus kõik kõiki röövivad ja tapavad, ei realiseeru, täpselt nagu see ei realiseeru üksikule saarele vangi jäänud inimgrupis.

        Mis puutub olevikku, siis vähemalt 2014. aastal oli Tallinna vanalinnas täiesti tavaline olukord see, et vabatahtlikuna tasuta tööd tegevad abi-politseinikud tegelesid baaride joodikute kantseldamisega, sest palgaline Politsei ei saa oma tööga hakkama ja baaride omanikud ei ole suvatsenud turvafirmadele piisavalt maksta, et turvafirmad patrullimisega tegeleks. Usun, et kultuuri paranedes laheneb see küsimus turvafirmadele maksmisega ja isegi abipolitseinikud on mängust väljas või võtab keegi nõuks neile abipolitseinikele patrullimise eest mingit tunnitasu maksta. Ma ei arva, et partokraatia selle töö pealt omale protsenti väärib!

        Mis puutub tuletõrjujatesse, siis ma ei näe küll põhjust, miks ei võiks maksude asemel inimesed ise, vabatahtlikult, otse oma elu-piirkonna tuletõrjekomandole maksta. Kui arvestada 1 tuletõrjuja kuu-kuluks (palk+varustuse amortisatsioon+kinnisvarahooldus) 6000€, ühes patrullis 5 tuletõrjujat, 24h jooksul 3 vahetust + natuke lisaks, siis 1 tuletõrjepatrulli kuu-tasu on 5_x_6000€_x_4=20_x_6000€=120000€. Kui vaadelda tallinna asustus-tihedust, siis 5000 inimest igaüks maksmas 25€/kuus katab tolle patrulli maksumuse kähku ära. Ainuüksi Tallinna Nõmme linnaosas on üle 30 tuhande inimese. Nõmmel on, minu tähelepaneku kohaselt, 2 tuletõrje-autot. OK, võtame arvutusse igaks juhuks 3. auto juurde, 3 patrulli, igal patrulli kohta 3x120k€=360k€, mis on 25€/kuus makstes umbes 15000 (viieteist tuhande) inimese poolt kaetav. Seega, suurendads maksjate arvu 30000 peale, saame kuu-tasu vähendada 15€/kuus peale.

        Sama arvutus kiirabi korral. Kiirabi peaks veel odavam olema, sest tuletõrje-patrulli arvestasin 5 inimest. Kiirabis on aga 3 inimest, auto on kiirabil ka odavam. Kuid paraja kuhja ja varuga arvestades võib siis arvata, et Tallinna Nõmme linnaosa peale võiks ära kuluda 3 kiirabipatrulli, mis on Nõmme elanike poolt kinni makstav 15€/kuus rahaga.

        Tuletõrje+kiirabi patrullid 24/7, 3 vahetust ööpäevas, + seadmete ja kinnisvara amortisatsioon tuleb kokku

        15€/kuus + 15€/kuus = 30€/kuus.

        Ja seda praegusest oluliselt suuremate palkade korral, arvestusega, et igale tuletõrjurale ja meedikule makstakse minimaalselt 2000€. Rõhutan, et arvutus eeldab, et maksud on 0%, aga isegi kui maksud oleks praegusel tasemel, jääks IGA TÖÖTAJA KOHTA seadmete amortisatsiooniks ja kütuserahaks kuus umbes 1000€/kuus, mis 20-inimeselise tuletõrjujate patrulli korral teeb 20000€/kuus, sest 6000€-(2×2000€)=2000€ ja 2k€ on suurem kui 1k€.

        OK, oletame, et turvafirmale maksame sama palju kui kiirabile ja tuletõrjujatele, pannes tänapäevaste ädiste 2-meheliste Politseipatrullide asemel sõitma turvafirma-patrullid, kus on minimaalselt 3 turvatöötajat. Siis lisandub tollele 30€/kuus veel 15€/kuus ja kuu arve on 45€. Tänapäeval pidavat partokraatia maksma oma maksu-raha-väljapressimis-ametnikele, Politseinikele, alla 2k€ netopalka. Tüüpiliselt jääb politseiniku neto-palk kuskil 1k€ kanti. Seega tolle 15€/kuus eest oleks rohkem turvamehi, kes on KÕVASTI PAREMINI KINNI MAKSTUD kui praegune Politsei.

        Lisame siia profiarmee personali maksumuse, 20€/kuus otsa, 5€/kuus oleks laskemoonaks, a la raketid ja muu sarnane on kallis, tuleb arveks

        45€/kuus + 20€/kuus = 65€/kuus

        Kui lisada siia Haiglaravi-kindlustus, reaalne kulu, mitte see, mida praegu Haigekassa eest küsitakse, siis tuleb
        arveks, kuhjaga, varuga, umbes 100€/kuus

        Selle võib alguses igaks juhuks veel tuimalt 2 korrutada, eeldusel, et 50% inimestest jätab raha maksmata, saades arveks 200€/kuus. Selle eest ei ole küll vaja 50% oma teenitust partokraatiale maksta. Praegu (2016_04) aga maksab iga poemüüja ka kõvasti suuremat maksu kui 200€/kuus, eriti kui arvestada käibemaksu osa, jne. Praegu on ju nii, et ~1k€ netopalga pealt tuleb ligikaudu teine 1k€ makse. See on ju RÖÖGATU ja selle RÖÖGATU raha eest ei saa ei Politseinikud, kiirabitöötajad, tuletõrjujad nii head palkagi kui praeguses, minu siin toodud, arvutuses nad saavad. Jutt, et tee-ehitus maksab, ei päde, sest esiteks pole neid teid nii palju vajagi ja teiseks, nende rahastamiseks on ka muid skeeme, mis ei baseeru tollimaksudel, aga mu kommentaar on siin niigi juba ropult pikk, mistõttu jätan vahele.

        Sarnase arutelu saab tegelikult koostada pensionäride ja lasteaednike ja kooliõpetajate kohta. Arvan 2016_04 seisuga, et peamine probleem tegelikult ei ole üldse selles, et elidub mingi kaabakate kamp kuskil Toompeal, vaid peamine probleem seisneb selles, et leidub palju lühinägelikke inimesi, kel meeldib riigipalgalisel tööl vegeteerida, teha mitte-midagi ning lithsalt leppida partokraatia bürokraatia ebaefektiivsusega. Konkreetselt rääkides, kodunt kontorisse minek ja tagasi-tulek võtab kummalgi juhul koos kingapaelte hommikuse sidumisega, selga pandava särgi triikimisega, jne. minimaalselt 1h. See teeb 1 tööpäeva kohta 2h, mis teeb nädalas, 5 tööpäeva peale, 5x2h=10h. 10h heas vormis olles elatavat aega on ju sisuliselt terve tööpäeva jagu. Järelikult kõik need ametnikud, kes isegi on töökad ja teevad head tööd, raiskavad iga jumala nädal kontoris käimise peale vähemalt terve 1 tööpäeva-jagu tunde, mil nad ei saa midagi isiklikku teha, koera ja lastega mängida, aga tööandjat nad ka selle aja jooksul ei orja. Puhas ebaefektiivsus. Kui nüüd vaadata, palju on igasugu linnavalitsustes ja ministeeriumites ametnikke, siis isegi kui kõik need ametnikud oleksid jube töökad ja tublid ja tragid, siis ….

        Nii et, see jutt, et maksud on ülivajalikud selleks, et ei oleks Hollywoodlikku segadust, ilmselgelt paika ei pea. Nii vähe kui mina asjast aru olen saanud, siis šweitsi otsedemokraatia tingimustes ei maksta parlamentääridele sentigi, vaid inimesed töötavad parlamendis oma vabast tahtest, nii nagu abipolitseinikud Tallinna vanalinnas. Seega isegi kui poliitikud ja demokraatia peaksid vajalikuks osutuma, mida ma isiklikult hetkel vajalikuks ei pea, siis pole neile poliitikutele vaja sentigi maksta ja maksumäär saab jälle 0% olla. Lõppude lõpuks Tartu üliõpilasseltsid ja üliõpilaskorporatsioonid kui Eesti parteide eellased saavad oma hooned ja kinnisvara väga ilusti annetuste põhiselt, 0% liikmemaksuga, ülal peetud. Järelikult saab sama skeemi alusel ära hooldada ka Parlamendihoone ja muud seda sorti infrastruktuuri. Valimiste korraldamisel tehtavad kulutused kaasa arvatud.

          • Tänan vastuse eest.

            Omalt poolt vastan Teie vastuses olnud Westerni viitele viitega pealkirjaga “Liberty 101”. Lühinägelik inimene võib ju mõelda, et kui ta töötab bussijuhina või kaubaveoki-juhina, et siis ei oma tähtsust, mis värvi lipp Toompeal lehvib, seni kuni seal midagigi lehvib, et KEEGI TEINE, MITTE TEMA ISE, tegeleks vanemlikult keeruliste ülesannete lahendamise ja organisatoorse tööga, teeks kõik arvutused tema eest ära, rööviks “pahasid äri-tegelasi” tuletõrjujatele ja arstidele ja muudele mõttetööd tema eest ära-tegevate ametnike palkamiseks. Tema vaid keerab rooli ja elu on lill. Probleemid aga hakkavad sellise, lihtsameelse, inimese ellu tekkima siis, kui selgub, et tema sõiduk laguneb ja vanemlikud isakesed Toompeal ja Moskvas ja Brüsselis ei hoolitsegi sõiduki remondi maksumuse eest, nagu juhtus NSV-Liidu lõpu ajal mitmete bussidega, kus seis oli lausa selline, et välismaine romu oli ka parem kui kohapeal olemas olev. Või juhtub, et teda koondatakse, jättes teda täielikult sissetulekuta. Siis tuleb sel lihtsameelsel roolikeerajal hakata ise omale transpordifirmat looma, vähemalt alguses vabakutselisena oma teenuseid pakkuma ja oh siis seda häda ja õnnetust, kui selgub, et vanemlikult hoolitsevad isakesed Toompeal-Moskvas-Brüsselis, need samad, kes teda alguses sissetulekuta jätsid, tulevad siis üle 50% tööviljadest ära röövima ja lisaks röövimisele veel muul moel tööd tõsiselt takistama, näiteks nõudega, et maksuorjad peavad neile oma tegevust raporteerima, logima, et isakestel oleks maksuorje lihtsam nii rahaliselt kui mitterahaliselt represseerida, kõike seda loomulikult “suurima hüve” ja “lihtsate tööliste ilusa ja muretu elu” hüvanguks.

            Nagu ma kuskil varem juba mainisin, tõenäosus, et sellised lihtsameelsed minu praeguses kommentaari eelmises lõigus toodud mõttekäigu ära tabavad, on enam-vähem sama suur kui tõenäosus, et džungli ahvid (täpsustus: neegreid ma ahvideks ei pea) saavad toimiva kosmoseraketi arendusega hakkama. Isegi Mathama Gandhi, kui ta tava-inimesi brittide orjuse alt väla tuua üritas, jättis Lõuna-Aafrika vabariigi alal neegrid (“musta-nahaline” kõlab kuidagi nagu “räpakott”) vaatluse alt välja, sest nende kultuur ja mõttelaad oli nii primitiivne ja intellektuaalsed võimed seoses sobiva koolituse puudumisega välja-arendamata, et nad sobisidki vaid orjadeks, mitte brittidest vallutajate asemel ise omi asju korraldavateks inimesteks. Sama lugu põhjamaiste europiididega. Valge nahavärv ei ole piisav, et intellektuaalselt mitte-orjameelne olla.

            Muidugi, omal moel küüniliselt võiks siis ju mõelda, et milleks üldse näha vaeva ise millegi loomisega, ise mingi teiste röövimisel mitte-baseeruva töö tegemisega, milleks üldse erasektoris tööd teha. Äkki õnnestuks siis ka ise kuskil riigiasutuses, röövijate poolel, tööd teha, saades sealt siis ilusti oma sissetuleku ja maksude peale mõelda stiilis, et see mind ei puuduta, sest sõltumata maksukoormusest on mul netosissetulek supermafia ehk riigi röövsaagist tagatud. Selle mõttekäigu vastu aga räägib matemaatika. Supermafia on hierarhia. Hierarhias on ladvikus alati vähem inimesi kui püramiidi madalamatel astmetel ja sinna ladvikusse on meeletu suur konkurents. Piiratud ressursside tingimustes on hierarhias kõrgemal asuvad osapooled alati kõrgema prioriteediga kui madalamal asuvad osapooled. Stalin ja Hitler ei olnud 2. Maailjasõja ajal kunagi näljas ega külmas. Idee poolest võiks siis ju teha nii, nagu 2016. aasta Eesti Vabariigi peaminister, Taavi Rõivas, ning muud rahva hulgas poliitbroilerina tuntud inimesed teinud on, et näevad 10-aastat jutti vaeva partei-sigaduste (Silvergate, jne.) kinni mätsimisega, ehitavadki kogu oma karjääri senise ladviku ees lipitsemisele üles ja siis kui senine ladvik omavahelise võimuvõitluse tulemusena end piisavalt nõrgestab, stiilis, et ühe partei ladvik uurib välja teise partei ladviku luukered, siis “puhaste poiste/tüdrukutena” oma enda partei senise ladviku asemele ronida, lubades vanale ladvikule Vladimir Putin’i ja Jeltsini tehingu kombel, et uus ladvik vana ladviku juriidiliselt ebakorrektseid tegevusi ei uuri. Põhimõtteliselt on ka selline skeem tehtav. Seda on ju Putini ja Rõivase näitel ajaloos korduvalt tehtud, kuid probleem on selles, et siis on tegu umbes 20-aastase projektiga, esimesed 10 aastat, keskkooli-lõpetamisest ~30. elu-aastani, toimub parteis lipitsemine ja siis teine 10 aastat saab supermafia ladvikus ise edasi olla ja kui väga tubli olla, siis saab head sissetulekut EU-komisjoni liikmete, Siim Kallase ja Andrus Ansipi, kombel või mõne presidendiameti kombel veel pikendada, kuni siis presidendiametist lahkudes presidendi “eripensioni” peal heal juhul vanadussurmani supermafia röövsaagist, maksurahast, hästi elada saab. Selle mõttekäigu probleem on aga selles, et neid presidente ja EU-komisjoni-liimeid ei ole just nii palju, et end ausa tööga elatise teenimise võime kaotuse kaudu täiesti nurka mängida.

            Kui mõelda, et iga ameti korralikuks õppimiseks, ülikool ja praktika, osade ametite korral mõne hea meistri käest õppimine ja praktika, kulub minimaalselt 10 aastat, mis enamasti on inimese elu-aastatel 20 kuni 30, siis kui see 10 aastat panna partei-hierarhias lipitsemise ja sigatsemise peale, ei jõua pärast enam ausa töö õppimise puudujääke hariduses ja oskustes tasa teha. Pelgalt ülikooli-diplimist praktikas ei piisa. Reaalseid, erialaseid, ülikooli-diplomiga seonduvaid, OSKUSI läheb ausa töö tegemisel vaja, mistõttu skeem, et “teeme diplomi ära” ja siis lipitseme partei-hierarhias 10 aastat, samuti ei toimi, kuigi on parem variant kui täiesti ilma ausa töö jaoks kasutatava ülikooli-diplomita variant.

            Lühidalt öeldes, idee, et ärgme maksude üle muretse, töötame parem ise teisi rööviva osapoole heaks, ei ole samuti kuigivõrd perspektiivne, sest selle realiseerimisel kaob ära võimalus alternatiivsel viisil edukalt elatist teenida ning hierarhia ladvikusse ka eriti inimesi ei mahu. Isegi supermafia hierarhia alumises otsas töötamine on problemaatiline, sest kui keegi ütleb, et ta töötas aastaid riigiametnikuna, siis erasektoris enam-vähem eeldatakse, et tegu on laisa ja ambitsioonitu loodriga, a la rida CV-l, mis kirjeldas aastaid riigiametnikuna töötamist, oli sisuliselt väljapraakimist soodustav plekk.

            Tänan lugemast.

  5. Põhiline oli hirm, mis oli nõukogude ajal. See lööb mõnel praegugi välja. Tulevik on teadmatu. Võib-olls 10 aasta õik on mepärast on nõukogude liit taastatud ja me (kes veel elus on) räägime ühe partei juttu. Kõik on ühine ja kapitalistid on paha. See võib olla kui saksamaa jälle üksi jäetakse ja inglismaa läheb oma impeeriumisse tagasi..

Kommenteerimine on suletud