Kas radikaalsed arvamused on õigustatud või tuleb neid piirata?

Märt Põder, kes on TÜ filosoofiadoktorant ja infovabaduse aktivist, leiab, et sõnavabadus käib ka radikaalse eksimise kohta, ning kirjutab järgmist: Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama süsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta.

Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivam asjaoluks see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tunnuste alusel.

Aga kujutagem ette, et süsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mõttekuritegude ennetamisele! Sest milles muus me veel inimest süüdistame kui mõtteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ülemalt positsioonilt hindame mõnda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks või äärmuslikuks?

Kuigi lolluse lõplik väljajuurimine võib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mõjuga. Kui eraisikul pole võimalik olla valel seisukohal ja seda avalikult väljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis välistatakse tal võimalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ületamist.

Globaalne infoühiskond avab meile ligipääsu igasugusele infole, aga samas muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini üldsusele ligipääsetavaks. Praegusel vastuolulisel ajastul muutub kümmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. Väga raske on olla maailma asjade suhtes kooskõlalisel seisukohal, säilitada see kooskõla ajateljel. Eksimine on tänapäeval paratamatus.

Ilmselt seetõttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda avalikkuses pseudonüümi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem kontosid eri võrgustikes, sageli isegi omavahel konfliktsed pseudonüümsed kontod samas võrgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse järele proovida elusuuruses, mitte ainult mõne steriilse argumendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tähendab vastava tervikliku rolli võtmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo või Vend Hieronymus.

Tõsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole profiliigat kauaks.

Seetõttu on mulle vastuvõetamatu, kui vihakõne vms sildi all püütakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda päriselt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel.

Sõnavabadust ei tohiks eraelu puutumatust juba niigi ülemääraselt õõnestaval digiajastul mingil juhul allutada ühelegi moodsale hariduslikule instrumentalismile, vaid seda tuleks endiselt mõista lähtuvalt põhiseaduslikest õigustest süüme-, loome- ja mõttevabadusele. Sest ka kõige heasoovlikum totalitarism mõtlemise sfääris muudab inimesed lõpuks üheplaanilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.

Tiia Kõnnussaar on TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja ja arvab, et ta teab kus on piir. Ta arutleb, kas radikaalsed arvamused aitavad ühiskonda edasi või on kusagil piir, millest alates radikalism muutub destruktiivseks.

Edasi saab lugeda siit: Kas radikaalsed arvamused on õigustatud või tuleb neid piirata?

5 arvamust “Kas radikaalsed arvamused on õigustatud või tuleb neid piirata?” kohta

  1. Eks erinevatel inimestel ole erinevad motiivid ja sellest ka osaliselt erinevad põhjendused, miks just neile ebameeldiv nähtus tuleks neile meeldivamas muuta. Minu isiklikest motiividest lähtuv põhjendus sõnavabaduse vajalikkusele seisneb selles, et ilma sõnavabaduseta ei toimu toote-arendust ja tehnoloogia-arendust. Arstidel oli vaja anatoomia õppimiseks laipu lõikuda kiriku kiuste, NSV-Liidu tsensuuri-režiimis sooviti infotehnoloogia ära keelata, kuniks avastati, et pagan küll, tuumaraketid ilma infotehnoloogiata ei lenda. Isiklikult arvan, et sõnavabadust on vaja ka selleks, et tööd takistavatest töökorralduslikest ja sotsiaalsetest protsessidest rääkida ja arutada, kuidas neid tööd segavaid protsesse elimineerida. Näiteks NSV-Liidu ajal oli NSV-Liidu represseeriv elukorraldus tõsiselt tööd häiriv. Igasugused parasiitide, maksustajate, “töövõidud” on ka väga häirivad. Kui siis mingi snoobide kamp arvab, et nad võiks meelelahutuseks mõne sõja maha pidada, nõnda, et ülejäänud inimeste kodud varisevad kokku ja inimesed laibastuvad, siis see on ka ju laibastuvate inimeste jaoks ning kodudest ja töö-ruumidest ilma jäävate inimeste jaoks väga häiriv, rääkimata siis sellest, et Iraagi turismitööstus sealse sõja tingimustes just eriti ei õitse.

    Loomulikult sobib siia ka nõidade/alkeemikute põletamine ja muu sarnane.

  2. Sõnavabaduse piiramine on alati kahjulik ning igasugused. Samas on meil praegu ühiskonnas igasuguseid erinevaid prussakad, kes seda iga nurga pealt teha üritavad – küll proovitakse “delfi eelnõudega” ja “vihakõnedega”. Need ühiskonna vaenalsed lihtsalt katsetavad järgmine kord uue nurga alt, kui nende vastu midagi ette ei võeta. Lahenduseks oleks nende inimeste seirenimekirja koostamine ja siis õigeaegselt hädakisa tõstmine, kui nad jälle mingile poliitilisele või avalik-õiguslikule ametikohale sisse imbuda üritavad.
    Võtame kasvõi kõik need “vihakõnest” lällutavad poliitikud – need peaksid olema poliitilised laibad ja elu lõpuni valimatud, kui süsteem toimiks.

    • Seirenimekri oleks kasulik näiteks selleks puhuks, kui tuleb sõda ja sõja sogases segaduses hakatakse dissidente maha laskma või muul moel represseerima. Tehniliselt on teada, et enamus profipoliitikuid käib regulaarselt kas partei-kontoris või Toompeal ning Brüsselis. Hommikuti sõidab Tallinna kesklinna suunas suur autode kolonn, näiteks mööda Pirita teed, Tartu maanteed, Pärnu maanteed, Paldiski maanteed pidi. Tehniliselt on ka teada, et mobiiltelefonid registreerivad end iga mobiilimasti raadiuses sinna raadiusse saabudes. Järelikult profipoliitikutest enamus tegelikult registreerib oma liikumist täiesti avalikus ruumis. Tehniliselt on ka teada, et mobiilides kasutatav krüpto on REAALAJAS murtav tavalise PC-arvutiga. Ülejäänu taandub ära ülesandeks, et kui iga roti kaelakee küljes on NFC-kiip ning paari mobiilse NFC-kiibilugejaga, mida saab labürinti enam-vähem suvalisse kohta sellest mööduvate rottide kiipe kuulama panna, tuleb tuvastada, kus asub rottide pesa ja millised rotid on “profipoliitikud”. Passiivseteks raadiovastuvõtjaks peaks olema võimalik kasutada ümber-programmeeritud mobiiltelefone.

    • Ma arvan, et täpsem sõnastus oleks, et sõnavabadust ei eksisteeri üheski seltskonnas, kus teine osapool ei ole huvitatud kuulama, sest kommunikatsioon on alati mitme osapoole vaheline protsess. Arvan, et see väide on tõene sõltumata palkadest, miinimumide definitsioonidest, passi-kirjadest, nahavärvist, repressioonide määrast ja iseloomust.

      Mina näen elu male-mänguna, kus on erinevad piirangud, nii nagu optimiseerimisülesandel on erinevad piirangud. On perioode, mil sissetulek on närune. See ei tähenda veel, et tuleks teistele mängijatele võitu pakkuda. :-D

Kommenteerimine on suletud