Kas lapsed peaksid kasutama arvuteid?

ekraanLos Altose Waldorf-kooli filosoofia kohaselt sekkub tehnoloogia noore aju loovuse väljaarenemisse ning lapsed õpivad kõige paremini näost näkku suhtluse ja käegakatsutavate tegevuste kaudu. Arvutite kasutamine piirab loovat mõtlemist, vähendab liikumist, otsesele inimestevahelisele suhtlusele kulunud aega ning halvendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Selle kooli õpilased õpivad matemaatikat, mustreid, koordinatsiooni ja probleemide lahendamist sokke kududes. Nad ei õpi murde tundma mitte arvutiprogrammi kaudu, vaid näiteks puuvilja pooleks ja veerandikeks lõigates. Üks õpetaja kirjeldas, kuidas ta õpetas lastele kolm nädalat erinevaid murde, lõigates klassis kooki lahti – võib arvata, et laste täielik tähelepanu õpetajale oli garanteeritud. Selline lähenemine võib paljudele näida ajast ja arust, kuid Los Altose ja 160 teise USA Waldorf-kooli õpilaste vanemad tunnistavad, et see meetod toimib ning Põhja-Ameerika Waldorf-koolide ühenduse andmetel jätkab 94% Waldorf-koolide lõpetajatest õpinguid parimates kolledžites ja ülikoolides üle riigi.

Loomulikult viitab ka Timesi artikkel sellele, et need tulemused ei tohiks olla üllatavad, kuna eelkõige on tegemist õpilastega peredest, kus hinnatakse haridust niivõrd, et investeeritakse elitaarsete erakoolide õppemaksu. Erakoolide õpetajad on läbinud kõrge tasemega koolitusi ning nad on tõeliselt pühendunud oma ala spetsialistid, mis juba iseenesest loob eelise riigikoolidega võrreldes. Waldorf-koolide taset on tavakoolidega raske võrrelda, kuna nad ei rakenda algkooli tasemel standardiseeritud teste. Ning nad ei tee saladust asjaolust, et selliste testide põhjal ei saavutaks algklasside õpilased häid tulemusi, kuna neile ei tuubita matemaatikat ja lugemisvara samal kombel nagu tavakoolides.

(tõlke allikas: Tehnoloogia mõju meie arengule ehk miks Steve Jobs oma lastele iPad-i kasutamise keelas?

16 arvamust “Kas lapsed peaksid kasutama arvuteid?” kohta

  1.     Näib, et olenditel maa peal on energiapaunas lisatasku; kui põhipaunas on vägi kohanemiseks/ellujäämiseks, siis lisataskus on jõud pullitegemiseks. Esimesele pole pikka seletust vaja, energiat läheb ikka eluks tarvis, kuid teisega on huvitavad lood. Nt. milleks kulutab energiat isane lõvi laka kasvatamiseks? Või mõni ahv pigmendi tootmiseks, et rind või perse oleks erkpunane või sinine? Milleks põdrale sarved ja elevandile kihvad? Ja kõige klassikalisem – paabulinnule sabasuled – ekstreemselt kahjulikud nt. kiskja eest põgenemisel? Aga ikka selleks, et näidata jooksuajal kanadele/lehmadele, et peale enda vajaduste on sul energiat ka teiste jaoks. Sama lugu on inimesega, miks puberteedid end täis joovad, kanepit tõmbavad, autoga kihutavad, teevad igasuguseid tervist kahjustavaid lollusi – ikka näitamaks, et sul on energiat ka lisataskus – et ei ole könn, kes pärast esimest pitsi või mahvi kohe siruli kukub …
        Kuid, siin on üks suur aga … Inimmaailmas kasutatavad pullitegemise vahendid on kunstlikud ja raskelt sõltuvusttekitavad, piiramatult lademetes ja tähendab kellelegi suurt kasumit … Ja nõnda tekibki nõiaring, kus inimloom jääbki lollusi tegema ka pärast jooksuaega ning enesehävitamine muutub krooniliseks …
        Et siis mida? Seda, et kas ekraani vaatamine on energia põhipaunast eluga kohanemiseks, st. jätkusuutlikult elu taastootev (nt. loomingulise arendamise/väljendamise vahendiks, mis toob ehk leivagi lauale) või lisataskust ja mõeldud vaid jooksuajaks (nt. iPhone)?
        Või võtame näituseks klaveri, pianist istub tundide viisi selle taga klahve toksides ja nõnda päevast-päeva – kindlasti on see kurnav …

    • teemaarenduseks
          Loomad ei saa end purju süüa/juua tihedamini, kui kord aastas. Kindlasti paneks nad iga päev pidu (tuletagem meelde toda rotti, kelle aju mõnukeskus oli seotud lülitiga – suri toidukausi kõrval nuppu vajutades nälga; või hunti lambakarjas – murrab, kuni kulutab ära kogu tagaajamise energia, mis lammaste puhul alati küllaga üle jääb; või end turistide küpsistest end monstrumiks õginud jaapani makaake; …), kuid viljad lähevad käärima vaid sügisel. Inimestel seevastu on mõnuaineid iga kell mägede viisi ning seepärast peamegi kaitsma oma lapsi, noori ja lapsikuid, kuna meie tehismaailmas puuduvad looduslikud piirid nende hankimiseks¹. Et neis saaks inimesed, kes suudavad taltsutada looma enda sees² … Nüüd tuletagem meelde, mida püüdis meie reptiilistunud valitsus just hiljuti läbi suruda … ja kes kontrollib globaalset narkokaubandust, kas mitte „sõprade” ameeriklaste luure keskagentuur?
          Kui juba reptiilidest, siis veel üks asi: kui rotti küllalt stimuleerida, siis kaob ehk võime tunda loomulikku naudingut. Ja näib, et sama tehnikat kasutatakse ka valitsejate peal – millega muidu seletada nende laiapõhjalist psühhopaatilist ükskõiksust? Mälu aga mäletab ja siis minnaksegi ekstreemsuteni, orgiad, pedofiilia, satanism, sadism, sõjad … et tunda midagigigi … ?
      ———————–
      ¹ raha pole piiriks kunagi päriselt saanud [kui keegi seda arvab], nt. narkomaanid, kes varastavad omadki paljaks, et oma doosi kätte saada
      ² Muideks, siin hiljuti jäi kusagilt silma feministlik küsimus dalai-laamale, et miks tiibeti kloostrites pole naisi. Kuid küsimus on lühinägelik ja seda pole raske näha, kui arvestada, et naised ja mehed lähevad kloostrisse täiesti ristivastupidistel põhjustel: • mehed lähevad õppima nõiaks, milleks kulub neil mitukümmend aastat, mõnel terve elu, mõnel lausa mitu elu – sellal, kui naised saavad nõiaks vaid mõne aastaga, mõni on juba sündinud nõid; • naised aga lähevad õppima inimeseks, mis võib samuti võtta elu või mitu …

  2. Nagu lugeda võib: http://teachingcenter.wustl.edu/Journal/Reviews/Pages/Research-In-Class-Devices.aspx
    ei näita arvutite ja nutiseadmete kasutus õppetöös mingeid eeliseid võrreldes nende õpilastega, kes neid ei kasuta. Pigem on indikatsioon vastupidine.

    Küll on aga masinad kasulikud tähelepanu sidumiseks, et lapsed oma vanematele närvidele ei käiks. Lõpuks pannakse ju lapsed enamasti seda tegema, mis nende vanematele meeldib, mitte seda, mis neile enestele kuidagi kasulik või parem on.

    E-hariduse ajend pole ka mitte pedagoogika, vaid ikka ökonoomika.

    Kindlasti saab masinaid kasutada hariduses ka tulemuslikult (nt mälu ja tähelepanu tegelik treening), aga need on ikka pigem sellisele isenditele, kes on suutelised mõningaseks enesedistsipliiniks.

    •     Sinu kommentaariga samal lainel on veel üks uudisnupp Telegramist, mis räägib dokfilmist „Schooling the World, ”. Sealt siis järgmine ütelus:

      « School forcibly snatches away shildren from a world full of God’s own handiwork. It is a mere method of discipline whish refuses to take into account the individual a manufactory for grinding out uniform results. I was not a creation of the schoolmaster: the Government Board of Education was not consulted when I took birth in the world. » ~ Rabindranath Tagore, 1927 Nobel Prize Winner for Poetry

          Kui nüüd keegi seda öeldut loeb ja õigeks peab, siis ühtlasi tunnistab ta sellega jumalat ja tema loomingut. See aga tähendab tunnistada haridusministeerium saatana kirikuks ja õpetajad deemoniteks … Kas Nobeli preemia (hunnik raha) anti selleks, et ta suu kinni paneks?

      • Täpsustan siis, et pole antud Telegrami nuppu lugenud ja ei näe põhjust Jumalat mängu tuua. Küsimus on täiesti puhtat kasvatusteaduslik. Kui räägime näiteks IQ-st, siis on tuvastatud, et tähelepanuvõime ja lühimälu, mis on mõlemad *arendatavad* ja ka *taandarendatavad* omadused, on selle võtmekomponentideks. Lisaks IQ testidele, paistab toodud omadustel olevat seos ka isiku võimega lahendada üldelulisi probleeme. Lisaks tänapäeva biheivioristidele, kinnitavad sama ka mõnevõrra traditsioonilisemad inimpsühholoogia käsitlused nt budismis ja hinduismis.

        See, et nutiseadmetes nähakse ‘revolutsiooni’ või lauldakse ‘infoühiskonnast’ on aga lihtsalt reklaam ja poliitika. Meile IT-inseneridele meeldib ju kujutleda ennast uue maailma loojatena. Ilmselt 100 aastat tagasi tundsid vedurijuhid ennast samuti progressi roolikeerajatena… Ja eks nad olidki. Kes teab mis mänge 100 aasta pärast tänastes serveriruumides mängitakse…

      • Lugesin Telegrammi nupukese läbi. Mis selles siis nii imelikku on, et ühiskond soovib kasvatada enesele sobilike ‘kodanikke’. Nii on see igal pool, nii loomariigis kui ka pärismaalaste hõimudes. Igal pool käib sellega koos mõõdukas sundus. Distsipliin või allumine on paratamatult mingis faasis survestamine. Õppimine kui selline käib alati läbi ebamugavuse.

        Mingi huilalaa ‘vabast tahtest’ ja ‘isikuvabadusest’ ja ‘inimõigustest’ on aga midagi sellist, millele ei näe kinnitavaid andmeid mujalt kui vaid deklareerivast kirjasõnast. Ehk kui valitsejatele sobib, siis need on, kui ei sobi, siis neid pole. Valitsejad kukutatakse, pendel käib teise äärde ja oleme tagasi samas seisus.

        See tõlgendus Tagore tsitaadist on aga täiesti meelevaldne. Jumala tunnistamisest ei järeldu kuidagi saatana kiriku tunnistamine, veel vähem mingi riigiorgani samastamine selle kirikuga. Jumalat ja kirikut ei maksa segamini ajada. Elektrit ja koodi ei aja ju keegi segamini. Selles, et kood ei kompileeru, ei süüdista keegi ju kunagi võrgupinget või Eesti Energiat.

        •     Jumala analoog elektri või Eesti Energiaga, on muidugi … mõistusepärane. Kuid jumal on pigem siiski kood, mitte pime stiihia. Kui kood ei kompileeru, siis sa lihtsalt pole jumal …
              « … Igal pool käib sellega koos mõõdukas sundus. … » ~ Võlaorjus pole mõõdukas sundus, vaid needus … vähemalt neile, kes on (loomingulist [jumalikku]) vabadust maitsta saanud … Sõnast „mõõdukas” loen mina välja sinu armastuse raha vastu …
              Kas sa ka filmi vaatasid läbi?

          • Ei vaadnud veel(?) filmi. Võibolla peaks hoopis Jumala teemadel mõne uudise kirjutama, tundub, et see teema resoneerib paremini kui kasvatusteadused?

            Mõõduka all pidasin silmas mitte raha vaid pigem nuuti. Ka TP Dalai laama on oma mälestustes kirjutanud, et tema õpperuumis oli vägev nuut, mida siis õpetaja aeg ajalt sügavamalt silmitsema jäi. Mis see mõõt konkreetsel juhul täpselt on, jääb kasvatajate ja nende kogemuse otsustada.

          • Vaatasin filmi põgusalt. Ladakh või mitte, eestlastega tehti sama 19ndal sajandil ning tänapäeval oleme selle üle sealjuures siiralt uhked ju. Omaltpoolt soovitan vaadata inseneritaustaga inimestel Alexander’i loengut, mis pole küll nii atraktiivseks pakitud, kui viidatud film, aga keerab nuga veelgi enam kasvaja suunas:
            https://www.youtube.com/watch?v=mDwbK_rqyGM&feature=plcp

            Ladakh on aga viimase 20 aasta jooksul väidetavalt rohkem muutunud kui eelmiste aastatuhandete jooksul, niiet varsti saavad omavahel ‘konstruktiivset ja ausat’ dialoogi pidada vaid eri ülikoolide andropoloogid.

  3. Olen oma tutvusrinkonnas täheldanud, et seda juttu, et arvuti on paha ja loovust takistav räägivad peamiselt inimesed, kelle enda võime arvutit kasutada on piiratud. Nende endi kontekstis on neil tegelikult õigus, sest kui arvutit kasutatakse rate.ee ja face-puugi-s hängiiseks, siis tõesti, ehk on targemaidki asju, mida teha. Kui arvutit näha loll-masinana, millega face-puugis hängitakse ja lolle koduloomavideosid vaadatakse, siis on tegu üpris vähe-interaktiivse, vähe ise loomist võimaldava, passiivse masinaga. Igati mõistetav.

    Olukord muutub radikaalselt, kui arvuti muutub interaktiivseks. Siis konkureerib ta paljude muude, viletsa arvutikasutusoskusega inimeste silmis interaktiivsete, esemetega. Ise-asi, milline on eestis üldse inimeste arvutikasutusoskus. Tänapäeval kirjutatakse kõik kirjad, tihtilugu isegi armastuskirjad, arvutiga. FinSpy-laadsed nähtused on samaväärsed vana-aegse olukorraga, kus iga jumala päev, regulaarselt, tuleb riigi-ametnik koju ja tutvub detailselt kõigi kirjutuslaua sahtlis olevate dokumentide ning esementega. Miskipärast IT-valdkonnas leiba mitte teenivad inimesed ei näe sellist nuhkimist kui oma isikliku kirjutuslaua sahtlite igapäevast läbiotsimist. Ma ei saa aru, milles see asi on, et inimesed nii rumalad on? Imelikul kombel rahva-loenduse ajal küll välditi loendaja tuppa laskmist ning üle-loendamist, aga oma isiklike dokumentide riiklikku, regulaarset, läbiotsimist ja katalogiseerimist ei panda üldse pahaks.

    Müstika. Kui keegi oskab mind sel teemal kasvõi natukenegi valgustada, siis ootan huviga kommentaare.

    • Asja üle natuke tuttaval viisil mõtiskledes jõudsin ideeni, et võibolla on siin samuti mängus kultuuriline asjaolu, et inimesi ei häiri see, et kui nad on turul porgandeid müümas ja nende juurde politsei-ametnik, võtab midagi maksmata kasti porgandeid, ütleb, et mina esindan Valitsust ja maksustan, ning jalutab kastiga minema.

    • Kas arvuti polegi siis masin? Või on tal ‘hing’ või koguni mõtlemisvõime? Loll-maisin võib olla väga interaktiivne. Mine mõnda eesti nn kasiinosse ja vaata aga. Inseneeria poolelt on loll-mänguautomaadid ka üks omaette tööstusharu. Kui masin on keerukas, siis ega see tee temast midagi enamat kui ‘keeruline masin’. Kui malemängu masin teeb inimesele pähe, siis see ei tähenda seda, et masin on inimesest targem, vaid seda, et insenerid on võimalised malemängu masina abil paremini simuleerima kui parimad maletajad.

      Enamikku inimestest lihtsalt ei huvita kuidas masinad töötavad. See ei tee neid rumalaks, neil on lihtsalt teised huvid ja oskused.

      • Et üritame teha kõik selleks, et hoida inimesi oma ajude kasutamisest, seame keskkonna selliseks, et inimesed jumala eest oma ajusid ei kasutaks, mingitki ärksust ei tekiks? Reklaamime George Walker Bush’i ajastu stiilis, et loll olla on “cool”, “hot”, “moodne”, “trendikas”?

        • Kas mõtlemisvõime (ajukasutus) on sinu vaates sama, mis arvutikasutus? Ja inimese ärksuse mõõduks on monitori ees ‘interaktiivselt’ veedatud aeg? Või vastupidi? Või kuidas see viimane kommentaar seostub antud uudisnupugua?

          Lolluse ‘määramise’ süstemaatiline viga on see, et lollid on alati NEMAD. Aga nii arvavad kõik. See võib olla lõbuski mõnikord, aga ei vii kahjuks kuhugi, mis on subjekti(de) enese lolluse tunnuseks.

  4. Arvan, et siinse teema juurde sobib hästi Tasmin Archer’i 1992. aasta lugu pealkirjaga Sleeping Satellite.

    Eks tähendus sõltub alati kontekstist ja kontekst muutub, täienenb, vahetub, kuid üks viis, kuidas seda muusikapala tõlgendada, on sõnum, et enamik inimesi on niivõrd enese-initsiatiivitud, et neil puuduvad isiklikud soovid ja unistused, mistõttu nad ei suuda ületada ebameeldivusi, mis kaasnevad oma enda unistuste teoks tegemiseks. Milleks ikka rabeleda, kui “auhind” on olematu ja auhinda ju ei ole, kui pole isiklikku unistust. Niiviisi need inimesed siis teevadki hoolsalt täpselt seda, mis neile ette öeldakse, täidavad lapsena lapsevanemate käske, koolis õpetajate käske ja pärast ülikooli bosside käske. Käsu peale istuvad ka Siberi rongi peale või teevad muid tegusid, mis neile hukatuslik on, aga kui isiklikku nägemust, unistust, ei ole, siis ei ole ka midagi, mis hukkuks/häviks, mistõttu neil inimestele tõesti pole vahet, kas nad koolevad Siberis, elavad miinimumpalga eest Eestis või on mõne armee kahurilihaks.

    Mõnikord öeldakse, et nälg paneb inimese tööle. Mustas aafrikas on nälg missugune, aga inimesed ikka ei tööta. Nafta-araablaste maal makstakse naftarahadest kõigile kodanikele ära-elamist võimaldavat kodanikupalka ja töö teevad ära immigrandid, lihttööliste korral umbes 200$/kuus neto eest, kuid ei ole märgata, et araabia-maadest tuleks meeletus koguses avatud tarkvara, tipp-muusikat, arvutimänge, tipp-teadust, muud loomingut. Järelikult argument, et anna inimestele vaid raha ja küll nad intellektuaalsete asjadega tegelevad, hoolsalt arendustööga tegelevad, matemaatikat, ravimeid, tarkvara arendavad, ei kehti. Selle põhjal väidan, et inimese paneb tööle vaid intellektuaalne huvi. Ülejäänutega ongi ehk targem teha nii, nagu araabia-maades tehtud on: lükka aga rahapakk hambusse ja rahu majas. Erinevalt araabiamaadest võiks lihttöö olla muidugi ära tehtud automaatka poolt, aga küll see küsimus ka aja jooksul laheneb.

    Mida loomingulised ja töökad inimesed, kel intellektuaalsed huvid leiduvad, teha saavad? Arvan, et targim lahendus on ära kolida piirkonnast, kus hullud üksteist nuiadega pähe taguda soovivad ning parasiidid töö viljade kallale kipuvad. Tuleb vaid keskkonda vahetada, jättes nuiaviibutajatest parasiidid üksteist materdama.

  5. Televisiooni tulek on muutnud ühiskonda.
    Kõik lapsed tahtsid, et nende vanematel oleks televiisor.
    See oli põnev aeg.

    Ka kino oli enne seda põnev ja vaimu arendav. Käidi kinos, olid ajad.

Kommenteerimine on suletud