Kas Eestis toimub süstemaatiline iseseisva loova mõtlemise väljajuurimine?

Rein Pakk (Foto: ERRÜlo Josing)Rein Pakk kirjutab ERR’is: Õpetaja Triin Toomesaar arutles esmaspäevases arvamusloos pealkirjaga “Unistus arutlevast õpilasest (ja selle läbipõlemine)” küsimuse üle, milline süsteem aitaks kasvatada loomingulisi, arutlevaid ning jätkusuutlikult suure sisemise põlemisega noori. Õpetajana näeb ta koolis aina rohkem tööülesandeid, mis nõuavad õigete/valede vastuste valikuid, mitte iseseisvat kriitilist mõtlemist. Lapsevanemana olen märganud sedasama.

Aina rohkem eeltäidetud lühikeste lünkadega töövihikuid ja aina vähem tühje valgeid lehti, mida tuleb lapsel endal täita seisuskohtade, arutluste, püstituste, kaalutlustega. Alguste, keskpaikade ja lõppudega, mis kõik koosneksid lapse enda poolt iseseisvalt valitud sõnadest ja enda moodustatud lausetest, mis omakorda väljendavad mõtteid. Isegi ruudulisi ja joonelisi vihikuid on mõni üksik, peamise mahu koolikotist täidavad kortsus eeltäidetud töölehed, kuhu laps lünkadesse üksikud vajalikud sõnad on kirjutanud.

Taas kord pean ütlema, et ma ei ole eriline vandenõuteooriate austaja, kuid vägisi jääb mulje, nagu ühiskond viiks läbi järjekindlat ja süstemaatilist iseseisva loova mõtlemise väljajuurimist. Kuidas muidu seletada näiteks initsiatiivi loobuda lõpukirjandist, ainsast iseseisvat loovat mõtlemist nõudvast ülesandest eksamite hulgas.

Või kuidas seletada klaviatuuriga varustatud arvutite taandumist puutetundlike tahvlite ees. Muidugi, tavaline seletus on, et puutetundlikul ekraanil navigeerimine on kiirem, lihtsam ja mugavam. Tegelikult on neil kahel põhimõtteline vahe. Tahvelarvuti on tarbija riistapuu, klaviatuuriga arvuti on looja töövahend. Tahvelarvuti töötab nagu töövihik, kus tuleb sooritada etteantud valikuid. Klaviatuuriga arvutis saab luua tekste ja kujundeid nii-öelda nullist, nagu valgel lehel.

Tundub, et ühiskond vajab aina vähem inimesi, kes oma töös ja toimetamises klaviatuuri kasutavad või kirjandeid kirjutada suudavad. Sotsiaalne tellimus iseseisva loova mõtlemise järele – mille juured on ehk kuskil renessansiajas ja mis tekkis tõenäoliselt valgustusajastul – on täna kadumas.

Loovat mõtlemist hoidku ja arendagu lapsevanemad, kui nad seda oluliseks peavad. Kool, mis ühiskonnaliikmeid kasvatab, õpetab valima õigete ja valede vastusevariantide vahel. Kui mõnes suguvõsas on kombeks teostada end loovatel aladel, siis perekond seda traditsiooni hoidkugi ja tehku jõupingutusi, et viia laps läbi põhihariduse ja selle mõtlemist standardiseerivate karide kõrgkooli loovale erialale. Ehk lihtsalt öeldes, iseseisva loova mõtlemise arendamine on eralõbu, luksus.

Mulle tundub selline areng väga ohtlik, sest on üks asi, mida saab õppida ainult koos loovusega. See on vastutus.

Vastutus ei ole teadmine ega oskus, vastutus on mõõde, mida saab vaid läbi tunnetada. Omaenda iseseisva loova mõtlemise nahal.

Ja ei ole ohtlikumat inimest, kui see, kes teab mis on õige ja mis on vale ilma, et talle oleks eales antud võimalust seda läbi tunnetada. Sellepärast peab koolis olema ülesandeid, mis algavad valgelt lehelt.

Rein Pakk: alustagem valgelt lehelt

4 arvamust “Kas Eestis toimub süstemaatiline iseseisva loova mõtlemise väljajuurimine?” kohta

  1. Eks siin kehtib ka see reegel, et saad, mille eest maksad. Õpetajate palgad on ka, nagu nad on, ning kui inimesed ei ole ise nõus oma lapsukesi õpetavatele inimestele rohkem maksma, näiteks era-kooli arvete tasumise näol, siis tulebki leppida sellega, mida seal riiklikus propagandamasinas nelik-partei poolt ette kirjutatu osas pakutakse. Üldine trend on ju see, et kui vanasti said asjalikud inimesed mingit pidi õpetaja palgast ka ära elatud, siis tänapäeval otsivad endised tugevad õpetajad omale muud tüüpi sissetulekut, tegelevad projektipõhiste hobi-ringidega või annavad lausa lahkumis-avalduse ja liiguvad koolist kaugemale.

    Kui siia otsa lisada veel asjaolu, et kogu koolisüsteemis tekib ka õpilaste põud, sest suur hulk inimesi on, sõltumata kõvast ajupesust, otsustanud siiski oma pere planeerida vastavalt majanduslikele võimalustele ja oludele, siis on nii kui nii vaja osadel õpetajatel töökohta vahetada ning eks siis nutikamad, kellest direktsioon ei taipa palgatõusuga kinni pidada, liiguvad esimesena. Kui mõelda, milline kogukond eestlasi Soomes elab, siis ma ei imesta, kui Soome tekib mõni eesti keelne kool, kus õppivate laste vanemad teenivad ilmselgelt rohkem kui keskmine eesti eestlane.

    Neil idealistidel tuleks hoopis peeglisse vaadata ja mõelda, mida nad on teinud selleks, et oma idealismi konkreetsete eurodega kinni maksta. Patrioodid aga võiksid eesti keele ajalugu meenutada ja märgata sealt, et põhjus, miks 2014. aasta ametlikuks eesti keeleks on just kunagine Põhja-Eesti keel, mitte Lõuna-Eesti keel, seisneb just Põhja-Eesti tugevamas majanduses. Ma ei soovi küll soola haavadele raputada ja maaslebajale jalaga virutada, aga patriootlikuim piirkond Eestis on tegelikult Tartu, kus ostetakse kõige rohkem sinimust-valgeid tooteid, peetakse öölaulupidusid, hoitakse elus Eesti parteide eellas-organisatsioonide, tudengi-organisatsioonide (korporatsioonid, üliõpilasseltsid, jne.), traditsioone, jne. ning Tartu majandus on jälle võrreldes Tallinnaga niru ning Tartus kõrgelt hinnatud keel, eesti keel, saab Tallinna Tehnikaülikoolis hullult jalahoope koos soolaga, sest välis-üliõpilastega koos loengute pidamiseks peavad loengud olema inglise keeles ja kui tahta välismaalt tulnud lektorite teenuseid kasutada, mis Tallinna Tehnikaülikoolis on tavaline ja igapäevane, siis tuleb ka leppida asjaoluga, et nad eesti keelt ei oska, rääkimata siis erialase kirjanduse inglise keelsusest.

    Ühesõnaga, jutt, et ise kõva raha välja käimata endale sobivat teenust/toodet ei saa, on mõttetu hala, mille selle hala produtseerijad võiks endale jätta.

    • Valamaks veel õli emotsioonide-tulle, lisan siia küsimuse, et kas Tartu Ülikoolist oleks asja saanud, kui see ei oleks omal ajal olnud rahvusvaheline organisatsioon, mis kasutas omal ajal maailma tipp-teaduse keeleks olnud saksa keelt?

      Kuna mulle meeldib tekste illustreerida muusikalugudega, siis lisan siiagi ühe viite.

  2.     Huvitav, kas Saatan on alati sammu võrra ees? Leiutasime trükipressi ja Püha Sõna hakkas levima, kuid ühel hetkel polnud see muud, kui tõhus propaganda vahend võimurite käes. Leiutasime raadio – sama lugu. Kui televiisor jõudis Itaaliasse, siis kutsuti mägedest üks püha mees ja näidati tallegi; vaatas veidi ja ütles, et see on saatanast. Leiutasime arvuti – nüüd ei tea enam, mis on reaalne ja mis on virtuaalne …
        Kuid oot-oot, Rein, kui vaatame ka ajas tagurpidi – papüürus, ruunid, hieroglüüfid … ja lõpuks, kuidas jääb sõnade endaga? Kas pole juba keel iseenesest täissoditud leht? Kas nüüd – lapsevanemana – panid tähele, kuidas nad sul emakeele selgeks said; kas panid tähele, mille asemele see tuli?

    • Teie viimane lause mulle küll meeldib: lalina asemel eesti keel, eesti keele asemel inglise keel :-D Natsimeelsed saavad kultuurišoki.

      Rääkides natsionalismist, rahvuslusest, siis oleh ühes kohas, mida ma siin praegu ei nimeta, kuulnud ühelt ajaloolaselt, et natsionalism võetakse siis kasutusele, kui selle abil saab kohalikult elanikkonnalt rohkem raha välja meelitada kui see ilma natsionalismita võimalik oleks. :-D

Kommenteerimine on suletud