Kas Eesti suurparteid on tegelikult Moskva taskus?

Andrei Kuzitškini kirjatükk “Putini sõbrad Eestis ehk siinne majandus kui Vene äri tsitadell” on peavoolumeedias tavaks saanud selgrootuse ning võimu ees koogutamise taustal päris julge sõnavõtt. Lähtudes väitest, et suur osa rahakat ettevõtlust istub tegelikult Vene ärikate taskus, tekib uus küsimus: “Kui parteisi rahastavad need samad suured ettevõtted, mida tegelikult kontrollivad Vene oligarhid, siis keda teenivad Eesti poliitikud?”

PM kirjutab, et on loomulik, et Venemaa ärimaailma huvitab võimude lojaalne suhtumine nende tegutsemisse Eestis. Seepärast olid Eesti parlamendivalimised Venemaa presidendi administratsiooni spetsiaalse nõupidamise teema, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Pole saladus, et Eesti kuvand ei ole Venemaal just kõige ligitõmbavam: Ameerika-meelsed võimud, venelaste rõhumine, natsionalistide võimutsemine parlamendis – just selliseid trafarette levitab innukalt Venemaa ajakirjandus. Ent Vene ärimehi see sünge poliitiline pilt ei hirmuta sugugi ning nad paigutavad sama innukalt raha Eesti majandusse. Miks?

Sest Eesti on ajalooliselt seotud Peterburiga, mis oli juba enne 1917. aasta revolutsiooni Põhja-Euroopa suurim finantskeskus. NSV Liidu ajalgi säilis Leningradi tööstusettevõtete tugev mõju Baltimaade tööstusliku taristu arengule.

1992. aastal naasis Venemaa turumajanduse juurde. Peterburis kujunes väga kiiresti ärimeeste kiht, mis osaliselt segunes kuritegeliku maailmaga. Tekkisid väga rikkad inimesed ning vajadus seda jõukust säilitada ja suurendada.

Venemaa poliitiline ebastabiilsus 1996. aasta presidendivalimiste eel ning bandiitide lakkamatud arveteõiendused Peterburis sundsid Piiteri vastseid ärimehi otsima oma kapitalile rahulikku varjupaika. Iseseisev naaberriik Eesti sobis tulevikku investeerimiseks ideaalselt.

Timtšenko tõusu algus

Polnud juhus, et just 1990. aastate keskel külastas Tallinna toona veel täiesti tundmatu Gennadi Timtšenko. Ta otsis Eestist partnereid oma tõusuteel äriettevõtmisele, milleks oli nafta transport Euroopasse Balti sadamate kaudu. Praegu juhib Gennadi Timtšenko Venemaa kõige mõjukamate ja rikkamate inimeste edetabelit.

Üks tema sõpru on Venemaa president Vladimir Putin, kelle armastatud labradorist Konist sai Timtšenko pere lemmiku Romi ema. Aga ammustel 1990. aastatel viis õnnelik juhus Timtšenko Tallinnas kokku rootslase Torbjörn Törnqvistiga. Rootsi ärimees tegi toona koostööd tihedalt venelastega seotud Eesti ärimeestega ning Eestis kutsuti teda naljatamisi Torbjörn Ivanovitšiks.

Törnqvist jõudis Eestisse N-Terminal Grupi ühe omaniku Endel Siffi kutsel ning hakkas juhtima N-Terminali naftaga tegelevat haru, mis oli registreeritud Neitsisaartel. 50 protsenti ärist kuulus N-Terminal Grupile, pool aga eraisikutest aktsionäridele. Nende seas olid nii Siff ise kui ka Törnqvist, Aadu Luukas ja Anatoli Kanajev.

Törnqvist tegeles Vene nafta suunamisega maailmaturule. Ta asutas ettevõtte Tarcona, mille ülesanne oli tegelda naftasaaduste logistikaga. Törnqvisti peamiseks partneriks sai Gennadi Timtšenko. Partnerid ehitasid Genfi järve kaldale endale kõrvuti majad, millel oli ühine tenniseväljak.

Gennadi Timtšenko äri Eestis laienes jõudsalt. Saanud Soome kodanikuks ja elamisloa Šveitsis, viis Timtšenko oma põhifirma Gunvor maailma juhtivate naftakauplejate sekka. Kuid 2014. aasta märtsis müüs ta Ameerika sanktsioonide ohtu silmas pidades oma osaluse ettevõttes Torbjörn Törnqvistile.

Putini vara ja Gunvor Group

Nüüdseks on Törnqvist tänu Gunvorile üks maakera rikkamaid rootslasi. Asjatundjad hindavad, et 95 protsenti naftast, mis liigub läbi Eesti suurima terminali Vopak E.O.S., on seotud just Gunvoriga (Vopak E.O.S. on varem teatanud, et kliendisuhteid nad ei avalikusta, kuid meedias levinud väited Gunvori kohta ei vasta tõele – toim.).

Praegu on USAs Gennadi Timtšenko suhtes algatatud uurimine. Vaatluse alla on võetud nafta ostmine Rosneftilt ja selle edasimüük Šveitsi naftakauplemisettevõttele Gunvor Group. Allikad kinnitavad, et Ameerika prokuratuuri huvitab, kas osa Venemaa presidendi Vladimir Putini isiklikust varast võib olla seotud vahenditega, mis on saadud ebaseaduslikul viisil Gunvori kaudu.

Veel üks Eesti «variärimehi» on Andrei Katkov, ammune Gennadi Timtšenko partner. 1990. aastate hakul asutas Andrei Katkov koos Gennadi Timtšenkoga Peterburis ettevõtte Kineks.

Huvitava pisiasjana võib mainida, et 23. juunil 1998 registreeris Timtšenko koos Katkoviga fondi «Džuudo spordiklubi Javara-Neva», mida juhtis Vladimir Putini endine džuudotreeningukaaslane Arkadi Rotenberg. Klubi auesimees on Vladimir Putin. Hiljem asus Timtšenko elama Šveitsi, Katkov ja Malov aga laiendama tegevust Eestis.

2004. aasta juunis omandasid Kineks-investile kuuluvad Soome ettevõtted Kaakon Holding ja Kaakon Kuljetus suunitelu Eesti endiselt peaministrilt Tiit Vähilt 50 protsenti Eesti ettevõtte Sillamäe Sadama AS aktsiaid, mis ehitas Sillamäe naftasadamat.

Katkovi tegevus

Tõsi, 2010. aastal langes Katkovi äritegevus Vneštorgbanki kohturünnaku alla, kes nõudis Moskva arbitraažikohtu kaudu 1,2 miljardit rubla ettevõtetelt, mis kuulusid Andrei Katkovi gruppi Penopleks. See küsimus aga lahenes ning 2014. aasta septembris võis Peterburi miljonär ja Sillamäe sadama kaasomanik Andrei Katkov avada pidulikult Narva-Jõesuu spaahotelli Noorus.

Katkovi sõnul investeerib ta Eestisse seepärast, et talle meeldivad siinsed inimesed. Samuti kiitis ta ehitusfirmat Merko, kes hotelli püstitas. Lisaks tänas Katkov panka, kes oli krediiti andnud. «Umbes kolm kuud enne ehituse alustamist oli meil vaja vara hinnata. Me tellisime BIG4 audiitorid ja kui ma aruande kätte sain, seisis seal, et «teie objekt maksab 0 eurot». Audiitor väitis, et meie objekt on kehv ja äriplaan usutavasti ekslik, keegi ei hakka siia sõitma. Kuid pank siiski uskus meid,» pajatas ärimees. Jääb üle vaid imestada Eesti panga üle, kes uskus Vene ärimehe sõna ja andis talle laenu. Kui just selle taga ei peitu kõige lihtlabasem korruptsioon…

Eelnevad näited on ainult üksikud paljude seast, mis tõendavad, et Venemaa äri hakkas Eestisse tungima juba 1990. aastatel. Praegu kontrollivad Vene ärimehed asjatundjate arvates otse ning oma Eesti partnerite ja Soome firmade vahendusel 90 protsenti kogu maa transiidist, 80 protsenti ehitusest, 60 protsenti hotellidest ja 50 protsenti jaekaubandusest.

«Eesti küsimus»

On loomulik, et Venemaa ärimaailma huvitab võimude lojaalne suhtumine nende tegutsemisse Eestis. Seepärast olid Eesti parlamendivalimised Venemaa presidendi administratsiooni spetsiaalse nõupidamise teema. Mõned allikad kinnitavad, et põhiettekandja «Eesti küsimuses» oli Vladislav Surkov. Tema käsutuses on terve informaatorite ja poliitikategijate võrgustik Tallinnas, Tartus ja Narvas. Nende hulka kuulub ajakirjanikke, parlamendi ja linnavolikogu liikmeid.

Kremli peamine ülesanne on säilitada Eestis Venemaa äritegevusele soodne õhustik. Nii nagu Šveits oli Teise maailmasõja aastail Euroopa finantssüsteemi tsitadell, on Eestist saanud Venemaa kriisiajal Vene äri tsitadell.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

—————————————–

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta ühes Tallinna keeltekoolis õpetajana.