Kaks Galileo navisatelliiti sattusid valele orbiidile

Euroopa kosmoseagentuuri pealikud peavad müts näpus avalikkuse ees patukahetsust näitlema kuna kaks Galileo süsteemi värskelt üles lennutatud tehiskaaslast sattusid täiesti valele orbiidile. Venelaste Soyuz pardal olnud Doresa ja Milena (mis saanud nime Eesti tüdruku järgi) start möödus vahejuhtumiteta, ka orbiidile jõudmine toimus ettenähtud protseduuride alusel. Miks kahe tehiskaaslase trajektoorides anomaaliad ilmusid, ei oska hetkel veel keegi  täpsemalt pakkuda. Kas need segavad ka edaspidi Galileo võrgustiku käivitamist, ei osata samuti arvata. Siiski võib kindel olla, et kiirendatud korras satelliitide üleslennutamine jätkub, 30 navigatsiooni tagavat aparaati tahetakse aastaks 2017 ikkagi üles saada.

2 arvamust “Kaks Galileo navisatelliiti sattusid valele orbiidile” kohta

  1. Kurb tõsiasi on muidugi jälle turvateemaga seonduv töökindlus. Kõik, mis on tsentraalne, on ka tsentraalselt haavatav ja Galileo, GPS, Glonass, jne. on ilmselgelt tsentraliseeritud. Kuigi, 3 süsteemi korral on võimalik juba kasutada Buran’i stiilis hääletus-süsteemi, et kui 2 süsteemi 3-st ütlevad koordinaatide vahemikuks blaa-kuni-pöö, siis saab lugedagi koordinaatide vahemikuks blaa-kuni-pöö, eeldusel, et Galileo ja Glonass’i signaalid ei ole “vahemehe” poolt muudetavad, nagu see on GPS’i korral.

    Isiklikult arvan, et navigatsioonisüsteemidest üks tõsiselt asjalikuks õppe-vahendiks võiks kvalifitseeruda Lockheed SR-71 Blackbird’i tähevaatlusel baseeruv navigatsiooniseade, mis olevat taeva sinist värvi blokeeriva valgusfiltri abil jälginud tähti lausa päise päeva ajal. Oletan, et koordinaati võiks proovida välja arvutada maakera raskuskiirenduse (g) vektori ning tähtedelt langevate valgusvihtude nurkade abil. Tont seda teab, võibolla on selle jaoks juba mõni Androidi rakenduski olemas. Ma ei suutnud näidisvideot nii kiiresti leida, aga põhimõtteliselt kellelgi, ajakirjanikul, oli tehtud video, kus näidati, kuidas Af-ga-nis-tanis T-a-lib-an’i võitlejad toetasid iPad’i granaadiheitja toru vastu, mõõtes sedasi granaadiheitja toru nurka, ning siis ekraanil näitas too iPad’i app just tolle granaadiheitja spetsiifilisi parameetreid arvestades granaadi lennu-kaugust. Keskkooli füüsika ja progre-tiigri rakendused modernses maailmas. :-D

    Mis tähevaatlejasse puutub, siis oletan, et peamine keerukus on vist taevast sobiva pildi saamine. Võibolla õnnestub termomüra ignoreerida, leides pildi iga pikseli koordinaadi jaoks mingi piltideseeria pikselite keskmise. Tavaline, kobedam, veebikaamera peaks välja andma vähemalt 30 kaadrit/pilti sekundis, mis paigal seisva või sirgjooneliselt lendava roboti korral võibolla sobib.

Kommenteerimine on suletud