Intel on otsustanud hakata vaikselt pille kotti pakkima

NSA in Intel

Qubes OS projekti asutaja, poola keelt emakeelena kõnelev, kaunitar(ilu on vaataja silmades) nimega Joanna Rutkowska on maha saanud järjekordse ettkandega(originaal-lehekülg), kus ta temale omasel mitte-eriti-õnnestunud-ning-eba-ladusal viisil kirjeldab sisuliselt seda, kuidas uusimatesse Inteli sülearvutite CPU-moodulitesse on integreeritud Intel’i enda, täiesti ametlik ja olemasolu osas ametlikult tunnistatav, operatsioonisüsteem, mis jooksutab arvuti lõppkasutaja vaates “otse arvuti riistvarale installeeritud” tava-operatsioonisüsteemi sisuliselt virtuaalmasinas. Detaile oskab Joanna Rutkowska eelnevalt viidatud videos paremini rääkida kui mina siinses mikroartiklis.

Kui tahta siinset mikroartiklit positiivsel noodil lõpetada, siis saab öelda, et õnneks on programmeerimiskeel Pascal originaalautor, Niklaus Wirth, ammu-ammu välja tulnud õppematerjalina mõeldud arvutiga, kus on odaval FPGA-plaadil realiseeritud nii CPU, operatsioonisüsteem kui ka operatsioonisüsteemi 2D-graafikat toetav kasutajaliides. Kuna vanameister Niklaus Wirth on oma tööde populariseerimises alati tähelepanuväärselt vilets olnud, siis on keegi tema fännidest käärinud käised üles ja tema õppematerjalide projektile korraliku-ma kodulehe teinud. Niklaus Wirth’i viletsa turustus-oskuse ja eestlaste lolluse illustratsiooniks saab tuua asjaolu, et ajal, mil eestlased lollidena katkist Microsoft Windows 1.0-lli pirasid, oli Niklaus Wirth’il tasuta, avatud tarkvarana, tava-arvuti-kasutajate peal praktikas kasutusel oma enda Oberon Operating System), mis oli vähemalt sama funktsionaalne kui Microsoft Windows, kuid tõenäoliselt oluliselt töökindlam ja läbimõeldum.

4 arvamust “Intel on otsustanud hakata vaikselt pille kotti pakkima” kohta

    • Tänan vastuste eest. :-)

      Selle eesti NSV-Liidu aegse IT arengu teema peale mõeldes tekib mul natukene alateadlikult soov sõna otseses mõttes nutta. Kui ma mõtlen, kui paganama palju aega ja vaeva minu vanaema, Silvi Astrid Eiskop, oma õpetaja-töö kõrvalt kodus pidi närusa, mitte-automaatse, pesumasinaga pesu pesema, kõik voodi-pesud, kõik üleriided, kõik käte-rätikud, jne. ja seda kõike ajal, mil tolle aja kohta talutava raha eest kätte-saadavatest transistoridest saadava vooluga toimivad, 220V tehnika sisse-välja-lülitamiseks sobivad, elekromagnet-releed olid hea tahtmise korral kui mitte kätte-saadavad, siis vähemalt ise-tehtavad, siis on ikka nukker küll. Ükski neist “arvutimeestest”, rääkimata siis telekommunikatsiooni-meestest-naistest, ei tulnud selle peale, et kui neid neile kätte-saadavaid komponente natukene nädalavahetuseti kokku-kruvida-tinutada, siis on ise-tehtud primitiivse automaat-pesumasina abil võimalik kõvasti säästa oma lähedaste inimeste elu-tunde. Kõik need kannatused taandusid ära puhtalt lollusele, et mitte öelda, ma taban end aeg-ajalt mõttelt, et mis on need otsused ja tegevused, mida minul tuleks olevikus ära teha eesmärgil olevikust mingeid tobedaid, aega-nõudvaid, tegevusi elimineerida.

      Teine sarnane näide pärineb Kuressaarest. Tagant järgi tuleb välja, et need Jukud ja AGAT-nimelised arvutid olid ilusti olemas küll, ülikoolist matemaatiku diplomi saanud isegi teadsid, kuidas neid programmeerida, aga absoluutselt keegi ei tulnud selle peale, et nendega midagigi praktilist teha. Arvutid vaid seisid ja kogusid tolmu. Arvutitega raamatupidamine oli muidugi põhimõtteliselt välistatud põhjusel, et muidu ei oleks saanud sellelt inim-vaenulikult NSV-Liidult riigi-sektorist materjaalseid ressursse “pätsata”, stiilis, et mõisast “varastamine” pole vargus. Ma ei mäleta, kust ma seda täpselt lugesin, aga väidetavalt olevat Tartu Ülikooli arvutiteaduse algus-aastail, mil arvutid veel matemaatikutele uudsed olid, aset leidnud juhtum, kus Tartu matemaatikud mõtlesid suure õhinaga välja, kuidas uute arvutite abil ära optimeerida mingid NSV-Liidu plaanimajanduse plaanikomitee logistikaülesanded, läksid seda siis Tallinna ministeeriumi ametnikele tutvustama ja ministeeriumi ametnik olevat öelnud matemaatikutele, et kui me siin midagi välja mõtleme, kuidas raha kokku hoida, eraldatakse meile järgmisel 5-aastakul Moskvast selle võrra vähem raha ja me oleme lõppkokkuvõttes hoopis kaotanud, mitte võitnud. Teisest küljest, arvutite kasutamine interneti-laadsel eesmärgil oli ideoloogia tõttu võimatu, sest tollased kompartei juhid või vähemalt nende poliitilised nõunikud said suurepäraselt aru, et interneti tsenseerimine läheb raskeks ja see ohustab NSV-Liitu kui represioonidel baseeruvat süsteemi.

      Tolle aja lolluste loetellu sobib kindlasti ka asjaolu, et ajal, mil trükimasinaid ja koopiamasina-hakatisi hoiti hoolega tsensorite luku-taga, sõna otseses mõttes, päriselt, füüsiliselt, olid fotograafia-tarbed, sealhulgas ise paber-fotode ja filmide ilmutamise tarbed ja kemikaalid kõik vabalt kõigile kätte-saadavad ning laialdaselt kasutuses. Klaas-luubid, kasvõi prilliklaaside näol, olid samuti laialdaselt kättesaadavad, mistõttu poliitilisi sõnumeid oleks saanud publitseerida isegi väikeste foto-tükikeste abil, kus tekst oleks loetav vaid luubiga.

      Tänan kommentaari lugemise eest. :-)

Kommenteerimine on suletud