Innovatsioon: seljas kantav tomat

tomat seljasTomatid olla kasulikud viljad mitte üksnes lõunalauas, vaid ka maratonijooksu higivalamisel. Homsel Tokyo maratonil jagatakse turgutuseks tomateid kohe õige mitmest jaotuspunktist. Tulles vastu neile, kellel suure jooksu pealt tomati haaramisega probleeme, arendas Meiwa-denki koostöös tomatitootja Kagomega välja seljaskantava tomati. Tegemist on vaid 8 kg kaaluva robotiga, mis on võimeline enesesse laetud kuus standardmõõdus tomatit robotkäe abil peremehe nina alla tooma ja nii on võimalik ennest jooksupealt hõlpsasti värskendada.

Uudislugu
Pressivideo
Promovideo

2 arvamust “Innovatsioon: seljas kantav tomat” kohta

  1. Mul on aastaid olnud, erinevais variatsioonides, mõttes, et kui on teada, et arvuti ehitamiseks ja sellel Windowsi/Linuxi/TeieLemmikArvutimängu jooksutamiseks piisab, et on olemas “piisavalt kiire” ja “energiasäästlik”, “vähe ruumi võttev”, “odav” versioon vähemalt ühest omavahel kokku-ühendatavate mustade kastide komplektist (komplekt_1: konjunktsioon ja eitus; komplekt_2: disjunktsioon ja eitus), siis miks ei võiks arvutid toimida sõna otseses mõttes nähtava valgusega? Babbage konstrueeris oma arvuti lausa hammasratastel ja see toimib küll. Juba ammu on teada, et elektrit kasutatakse arvutite ehitamiseks vaid mugavusest, elektriliste komponentide hea toimivuse tõttu ja osaliselt ka põhjusel, et nähtav valgus on kiire ja väikese arvuti tegemiseks tõenäoliselt liiga suure laine-pikkusega, kuid diskreetsed transistorid, hammasrattad, elektromagnetite põhised releed peaks nähtava valgusega toimivatele loogikalülitustele ikka kõvasti alla jääma. Seega, mõne aeglase, kuid EMP-kindla, mikrokontrolleri-laadse asja tegemiseks peaks nähtav valgus kõlbama küll. Eriti äge oleks, kui see arvuti toimiks ilma, et tal ainsatki elektrilist komponenti sees oleks, sõna otseses mõttes “toite-paneelile” langeva päikese-valgusega.

    Aastaid läks, aga arvan, et mõtlesin välja, kuidas sellist asja teha võiks proovida: VALGUSE POLARISATSIOONIGA. See mõte tekkis mul umbes 20 minutit enne praeguse postituse kirjutamisega alustamist.

    Polarisatsioon ühe nurga all oleks 1 ja sellest 90 kraadi erineva nurga all 0. Eitus oleks realiseeritud polarisatsiooni pöörava optika abil. Disjunktsiooni korral juhitaks 2 kiirt kokku filtrile, mis laseb läbi vaid “1” tähistavat polarisatsiooni, nii nagu seda LCD-monitorides tehakse. Päikese-valgus sisaldab igate pidi polariseeritud valgust. Sealt saab “toitena” kätte nii “0” kui “1”. RAM oleks realiseeritud trigeritega, “staatilise mäluna”, mis omakorda koosnevad ju vaid loogikalülitustest. CPU oleks siis mingi turingi-masina-laadne primitiivsus, mis teoreetiliselt võimaldab kõike seda, mida tava-arvutid võimaldavad.

    Mõnus. Aastaid mõttes kummitanud ülesanne leidis mind rahuldava vastuse. :-D

    Päris äge oleks selline “lego-laadne”, umbes 1mm suuruste, klaas-kuubikukeste komplekt, mida robootiliselt lego kombel kokku ladudes saab loogikalülitusi luua. Kui juba riist-varast juttu tuli, siis möödaminnes panen siia kirja ka idee, et kui tegelda mingite Robotex-i-laadsete “madalsageduslike” projektidega, siis tinutamise asemel näib märksa otstarbekam proovida osta mõni ~10€ maksev makettplaat, sinna asjad peale laduda ja siis, kui seal midagi väga soojaks minevat peal ei ole, makettplaat toidukile sisse mähkida ja enam-vähem suvalise kleeplindiga, näiteks läbipaistva pakkekleeplindiga, sobiv kogus tiire ümber makettplaadi tõmmata. Toidukile mõte on, et saaks asja pärast uuesti kääridega lahti lõigata ilma, et midagi kleepuma jääks. Kui mõelda, et korraliku trükkplaadi prototüüpimine maksab 2015_03 seisuga umbes 20€, siis lisaks aja kokkuhoiule on sellisel, omamoodi räpasel, lahendusel ka komponentidele kuluva raha kokkuhoid. Vähemalt “madalsageduslike” amatöörprojektikeste korral. Staatilise elektriga tuleb olla ettevaatlik, nagu alati. :-)

    • Paistab, et mu alateadvus mõtiskles pärast siinse kommentaari kirjutamist seda valgus-arvuti mõtet edasi ning praeguse kommentaari ajendiks on alateadvusest teadvusse ujunud mõte, et FPGA-de arhitektuur näib inspireeriv olevat. Näiteks üks sobivast materjalist ja sobiva paksusega klaasleht võiks moodustada eituste komponentide 2D-massiivi, s.t. eituse lülituste signaalid sisenevad sellesse klaaslehte ühelt poolt ja väljuvad teiselt poolt 90 kraadi pööratud polarisatsiooniga valgusena. Mingi mõte on vana-aegsetes grafoprojektorites kasutatavad “prinditavad kiled”, mis olid A4 paberilehe suurused ja millele sai laserprinteriga tekste ja graafikuid trükkida. Laserprinteri poolt trükitud musti ruute saab kasutada valguse teedele takistuste loomiseks.

      Mitmed komponendid on praeguse kommentaari kirjutamise hetkel veel välja-mõtlemata, aga paistab, et see väike, ebapraktiline kuid atraktiivne, mõistatus ei ole veel täielikult lahendatud. Peamine idee on, et ideaalis peaks kogu mikrokontroller olema äärmiselt lihtsalt ja odavalt kättesaadavatest materjalidest äärmiselt väikese töö mahuga koostatav. Umbes, et piisaks mingite mõõtude või failide alla laadimisest, välja-printimisest, lõikumisest ja ühe õhtuga olekski arvutike valmis meisterdatud. Arendustöö muidugi nii vähe aega ei võta, aga olukorras, kus arendustöö oleks ära tehtud, võiks, ideaal-juhul, tulemuseks olla paari tunniga kodus lihtsalt meisterdatav mikrokontroller.

Kommenteerimine on suletud