Imeline grafeen aitaks tõsta traadita andmeside turvalisust

grafeenERR kirjutab, et vaatamata sellele, et imematerjali kuulsuse saavutanud grafeeni on uuritud juba rohkem kui kümme aastat, pole alusuuringud veel lõppenud. Selle elektromagnetkiirguse neelamisvõimet uurinud materjaliteadlased leiavad, et grafeenil põhinev materjal suudab neelata enamiku sellele langevatest raadiolainetest.

Cambridge’i grafeenikeskuse teadlaste poolt loodud materjal koosneb mõne millimeetri paksusest kvartsikihist, mis on omakorda kaetud ühe aatomkihi paksuse süsinikukihiga. Yang Hao juhitud töörühm leidis, et selles neeldub ligikaudu 90 protsenti raadiolainete spektriossa kuuluvast kiirgusest.

Nii loodavad nad, et grafeeni vastavat omadust saaks rakendada näiteks traadita andmesides turvalisuse tõstmiseks või kaasaegsetest elektroonikat täis autodest lähtuvate raadiosignaalide blokeerimiseks. Samas peavad teadlased enne seda leidma võimaluse, kuidas suuremaid materjalilehti toota.

ERR: Grafeen blokeerib raadiosignaale

Allikas: Graphene found to efficiently absorb radio waves

6 arvamust “Imeline grafeen aitaks tõsta traadita andmeside turvalisust” kohta

  1. Ideaalne rakettide ja lennukite ja droonide ülevärvimise materjal, muutmaks neid radarile nähtamatuks. Sobib ka taimestiku alla peidetud tankide ja soomukite värviks, peitmaks neid lennukitel olevate maa-skaneerimis-radarite eest. Kui püssikuuli/kahurimürsu väliskiht kummist teha ja kummi ning metalli vahelisele alale raadiolaineid neelavat värvi panna, siis saaks kuule ja mürske mürsuradarite eest varjata.

    • Üheks rakenduseks on mustade mersude tuunimine: radarikiirt neelava värvi korral peaks politsei föön oluliselt halvemini toimima kui see muul juhul toimib.

      Oletan, et grafiidi tööpõhimõte seisneb peamiselt selles, et grafiit kui vana-aegne elekriliste takistite, näiteks nõuka-aegsete potensiomeetrite, ja “süsinik-mikrofonide” valmistusvahend toimib aktiivtakistina, s.t. muudab osa endast läbivast voolust soojuseks. Sama juhtub vooluga, mille tekitab radarilt saabuv raadiolaine. Mida väiksem vool pinnamaterjalis on, seda vähem see pinnamaterjal ise raadiosignaali kiirgava antennina toimib.

      Mina koostaksin radarisignaali neelava pinna kihi napoleoni koogi sarnaselt mitme-kihilisena: takistimaterjal (grafiit) ja siis isolaator ning siis jälle takistimaterjalikiht ja siis uuesti isolaator, jne.

    • Teie poolt toodud viide on kena ja hariv, a la ma oma praeguses kommentaaris ei kommenteeri Teie, Pampa, kommentaari, kuid Teie poolt viidatud teksti ning antud artikli sisu kohta ütlen, et peamine probleem, mis nii minu isiklikus pespektiivis kui ka teiste tava-elus tõsise põntsu paneb, seisneb selles, et liht-labased, MADALTEHNOLOOGILISED, küsimused, mille jaoks pole absoluutselt mingit teadust vaja, ON TEHTUD POOLIKULT ja seoses poolikkusega muudavad nendest sõltuvate toodete loomise töömahu ja seeläbi hinna praktikas kättesaamatutesse kõrgustesse. Alternatiiv on teiste poolikult tehtud asjade ümber-tegemine, MIS ON TÖÖMAHUKAS ja AEGANÕUDEV, aga HÄDAVAJALIK, sest sitast saia ei saa teha, kuivatatud sita jahu tuleb asendada rukki/nisu/kuivatatud-puuviljade/muu-päriselt-söödava jahuga.

      Näieks, klassikaline, veebilehitsejatesse sisse ehitatud, menüü, see, mida 90-ndatest alates kasutati, on selline, et JavaScript’i kood saab hiireklõpsu tulemusena täpselt selle teksti, mida inimene menüüst valis. Kui menüüs on valikud, “kass”, “koer”, “kana”, “rebane”, ja inimene valib menüüst “kana”, siis JavaScript’is kirjutatud sündmusekuular saab oma argumendiks “kana”. Kui menüü laiuseks on valitud 4 tähemärki, siis “rebase” asemel kuvatakse menüüs “reba” ja valides menüüst 4-tähemärgilise valiku, “reba”, saab JavaScript’is kirjutatud sündmusekuular oma argumendiks samuti 4 tähemärgilise sõna “reba”. Teisisõnu öeldes, kui tahta menüü valikud genereerida dünaamiliselt, andmebaasi põhjal, siis tavalisse HTML’menüüsse neid ei ole võimalik panna, rääkimata sellest, et tavaline HTML-menüü ei suuda pikemate valikute korral valiku täis-väärtust kuvada. Väliselt oleks nagu lahendus ju olemas, aga tegelikult, kui tegema hakata, siis on probleemid nii suured, et tuleb ise, nullist saadik, asi uuesti teha.

      Teine näide, uskuge või mitte, on tavalise, 90-ndatest teada oleva, veebilehitsejatesse sisse eihtatud nupu-komponendiga. (“Button”). Ma täpselt peast ei mäleta, asi oli seotud olukorraga, kus kursori HTML-nupule viies ja hiire-nuppu all hoides kursor HTML-nupu piirkonnast välja lohistades tekkis erinevate “button up”, “button down”, jne. sündmuste genereerimisega nii absurd olukord, et tegelikult veebilehitsejatesse sisse-ehitatud HTML-nupud ka ei ole universaalselt, töökindlalt, kasutatavad. Veebiarendajad, kunstnikud, aga lällavad rõõmsalt, et kõik on kõige paremas korras ja kogu seda sorti programmeerimistöö “on mõttetu” ja “seda pole vaja”.

      • Kui ei tea, siis pole vaja seletada. Kuvatud tekst ja valiku v22rtus on eri v22rtustes, kui r22gime input option elemendist. Kuular saab argumendina event objekti millega ka DOM element kaasas on, tee mis tahad.

  2. liht-labased, MADALTEHNOLOOGILISED, küsimused, mille jaoks pole absoluutselt mingit teadust vaja

    On kahte liiki tehnoloogiaid, need mille puudusi me teame. Ja need mille puudusi me veel ei tea.
    Need mille puudusi me teame, et vaja tõepoolest enam tehnoteadust, need mille puudusi me ei tea vajavad tehnoloogilist teadust.

    Lipikuga kõrgtehnoloogia märgitakse tavaliselt viimaseid, kusjuures kõrg- tähendab üldiselt alati sõna kallis-. Igapäevaeluline näide: taskukalkulaator, mis on kindlasti kõrgtehnoloogilisem kui arvelaud. Samas turumuttidel pole sellest tehnoloogiast suurt rõõmu, sest numbrid on väikesed, klahvistikuvahe läheb liiva täis ja sisestusvigu on kehv parandada. Arvelaual pole ühtki loetletud probleemidest. Vilumuse korral töötab inimene sularahamüügi kontekstis arvelauaga kiiremini kui kalkulaatoriga. Miks arvelauda ei kasutata? Sest inimesed pole üldiselt tehnoloogia nagu valikutes ratsionaalsed vaid manipuleeritavad.

Kommenteerimine on suletud