Erakondade rahastamist tuleb radikaalselt muuta

2015_03_06_Don_Quixote_parasiitidega_t1

EKRE ja Vabaerakonna pääsemine parlamenti on suures osas seotud kahtlemata nende lubadustega kärpida vähemalt poole võrra erakondade riigipoolset rahastamist. Kui ei taheta, et valijaid tabaks samasugune pettumine, mille valmistas paljudele Res Publica, siis tuleb see lubadus nüüd täita, aga sellest üksi ei piisa.

Kodanike hulgas küllaltki laialdaselt levinud rahulolematus erakondade riigipoolse rahastamisega on tingitud mitte üksnes summast, vaid vähemalt samavõrd ka asjaolust, et neid summasid määravad endale igal aastal Riigikogus esindatud erakonnad ise. Selle probleemi lahendaks vastavate eraldiste sidumine selgelt valijate häältega.

Kui panna juba erakonnaseadusesse kirja, et erakond saab riigieelarvest iga Riigikogu valimistel saadud hääle kohta konkreetse summa, näiteks viis või kümme eurot aastas, siis depolitiseeriks see kogu temaatika ja võimaldaks keskenduda edaspidi valimistel ja poliitilistes debattides olulisematele asjadele. Selline kord oleks valijatele kindlasti arusaadavam ja vastuvõetavam kui praegune.

Need valimised näitasid, et künnise ületamiseks ei ole erakonnale vaja suurt riigipoolset rahastust. Seetõttu võiks võimaldada seda edaspidi ainult nendele erakondadele, mis on esindatud parlamendis. Ei saa pidada õigeks seda, kui valimistel osalevad riiuliparteid, mille ainsaks sihiks on koguda kokku vähemalt 1% häältest, et saada riigilt 9587 eurot aastas. Kuna sel korral see ühelgi parlamendist välja jäänud erakonnal ei õnnestunud, siis ei kaotaks neist ükski praegu vastavate reeglite muutmisel midagi.

Kui parlamendierakonnad saaksid iga Riigikogu valimistel saadud hääle kohta 10 eurot aastas, siis külmutaks see erakondade riigieelarvelise toetuse enam-vähem senisele tasemele. Kui kehtestada vastavaks summaks viis eurot, siis saaks ühtlasi täidetud EKRE ja Vabaerakonna lubadused neid eraldisi oluliselt vähendada.

On aeg see küsimus lõpuks korralikult lahendada ja teema laualt maha võtta, et saaks liikuda edasi. Kui uute tulijate kõnealused lubadused jäävad täitmata ning erakonnad määravad endale ka edaspidi ise igal aastal riigieelarvest suuri toetusi, siis tekitab see paljudes valijates vältimatult kibestumist ning jätkab Eesti poliitikaelu mürgitamist.

15 arvamust “Erakondade rahastamist tuleb radikaalselt muuta” kohta

  1. Mina teeksin ettepaneku teha iga 6 kuu tagant valimisi, mis kunagi olid Vana- Rooma ajal.
    Rohkem konkurentsi, rohkem reklaamiraha!
    Ja rohkem kõvakettaid!

    • Ning kellele Te selle ettepaneku teete? Saadate Kremlisse kirja tekstiga: “Onu Stalin, palun ära mind ära küüdita, sest muidu on Sinu repressioonisüsteem liiga efektiivne.”

      Järgnev link lakkab mingist hetkest toimimast, sest tegu on mu enda, isiklikuks, otstarbeks mõeldud kiir-konspektiga, kuid pealkirjaks on sel Anarhismi arenduskava, versioon 0. Nagu sealt johtub, tuleb kõigepealt tarkvara poole peal asjad korda saada ja kui tarkvara infrastruktuur on olemas, siis saab organisatoorse tööga pihta hakata. ERR’i propagandasaates nimega Olukorrast Riigis, 2015_03_02 saates, käidi välja mõte, et tegelikult “tuleb” parteidel hakata rahvastiku protsesse arvestades maksuprotsente veelgi tõstma ja et seda tõenäoliselt ka järgneva 4 aasta jooksul tehakse. Mina loen sellest välja mõtte, et vara kogust, mida maksustada saab, tuleb minimiseerida, tehinguid tuleb teha väljaspool eestit kasutades väliseestlaste ja tuttavate välismaiseid firmasid. Kui võimalik, siis tuleb Eestist üldse minema kolida ja seda enne, kui maksukoormus nii hulluks läheb, et eestis soetatud/kogunenud vara hind liiga madalale langeb või selle müügilt saadud rahalt liiga palju makse nõutakse.

      Lõpptulemus peaks olema kohalikule partokraatiale igati soodne, sest kõik töökamad ja aktiivsemad inimesed on välja rännanud ja ülejäänud on kas õndsad orjad või ei seisa enda eest. Kui rahva-arv piisavalt väikseks on muutunud ja selle Eesti-nimelise maalapi peal elavad peamiselt alandlikud, enda eest mitte seisvad, inimesed, tulevikus tõenäoliselt vaid Toompea mafia makstavast rahast, “pensionist”, elavad loodrid, kes rahu-ajalgi omi asju korda ei saa aetud, siis pole Vene okupatsioonile eriti mingit vastupanu ja erinevalt NSV-Liidu ajast, mil eestis elas siiski ka töökaid ja enese-initsiatiivi omavaid inimesi, saab uus Vene okupatsioon olema nagu Gaza, kus Lääs vaatab rahulikult pealt ja viibutab moe pärast natuke sõrme.

      Loo moraal: eestis olevasse kinnisvarasse ei tasu eriti investeerida. Pigem teha kõik investeeringud nii, et tootmisvahendid ja kinnisvara asuvad läänes, mitte Eestis. Isiklikus perspektiivis olen aastaid olnud seisukohal, et minu korral on minu elu suurim investeering mu enda kirjutatud avatud koodiga tarkvara. Selle kasutamist saab küll ära keelata, selle abil raha teenimise saab eliminieerida, kuid seda ei ole võimalik ära röövida, pommide/rakettidega 2. Maailmasõja kombel rusudeks lasta, selle salajast kasutamist ei saa takistada.

      Ligikaudu viimase 2 aasta jooksul pole ma “Olukorrast Riigis” enam regulaarselt kuulanud, sest nad käsitlevad kõiki teemasid vaid ühe nurga alt, milleks on väide, et praegune süsteem on suurepärane, ainuõige ja vaid inimesi tuleb natuke välja vahetada. See on umbes sama, nagu sügaval kommunismi ajal kommunismi fundamentaalse kõlbmatuse asemel “valedest inimestest” ja “kommunismi parandamisest” rääkida. Täpselt sama lugu ERR’i teise propagandasaate, Aarne Rannamäe (ennäe, isegin nime mäletan veel) “Vabariigi Kodanike” saatega. Toda pole ma praeguse kommentaari esmaversiooni kirjutamise hetke seisuga vähemalt aasta aega vaadanud ja ei kavatse praegu ka sinna lehele kiigata. Kunagi panin Rannamäele tema saate kommentaariumi viisakas sõnastuses vihje, et lõpetagu elevandi vaiba alla pühkimine, kuid pärast tolle kommentaari postitust toimuvas paaris saates ta oma stiili ei muutnud, mistõttu lõpetasin ta saate vaatamise.

  2. Minu teada oli eestimaal kunagi anarhia (maavanemad olid ühtlasi ka kuningad), kuid siis tuli ristirüütlite riik peale, kes ristsid rahva.
    Anarhia on minu arusaama järgi KAOS. Ja ANARHIA saab töötada ainul MINU NÕUSOLEKUL/MINU MAAILMAS/MINU TARKVARAS:
    http://gnu.planet.ee/wiki/bitkrypt.html

    Ja parim on olla ANARHIST DEMOKRAATLIKUS ÜHISKONNAS,
    Euroopa Liidus on vaba liikumine ja sa võid alati osta omale valdusi/kinnisvara. Veendumuselt võid olla anarhist edasi!

    • 90-ndatel oli de facto anarhia. Politsei ei suutnud represseerida ei pätte ega tava-inimesi. Nagu tollane siseminister, Lagle Parek, avalikult tunnistab, lõppes asi sellega, et pätid said kuule ja tema koos oma Politsei-jõududega pidi hakkama pättide elude ja tervise eest seisma. Natukene klassikat kuulamiseks.

      Ausalt öeldes, 90-ndad olid Kuressaares, Saaremaal ja Hiiumaal küll väga rahulikud. Ei mingit kriminogeenset hullumeelsust, inimesed ei käinud üksteise korterites vargil ega üksteist peksmas, tampmas. Ilmselgelt ei olnud Kuressaare ega Kärdla Politseijaoskonnad nüüd tont-teab mis suured sõjaväe-üksused. Oletan, et Kuressaare Politseijaoskonnal võis vist tol ajal olla max. 3 autot, pimgem 2 ja needki vist olid vanad vene žigulid.

      Mäletan, et Kuressaares ülalt naabrimees natukene, möödaminnes, eravestluse käigus, kurtis, et ta peab sularaha vedama ilma, et tal kuulikindlat autot kasutada oleks ja et kogu tema “kaitse” pidavat piirduma vaid tavalise püstoliga. Minu teada ei läinud talle seal saarel keegi kallale, sõltumata sellest, et tõenäoliselt paljud teadsid, kes kohaliku panga teenistuses sularaha veab. Kuigi, naljaga pooleks saan lisada, et minu vanaisa isa töötas 1. Eesti Wabariigi ajal Eesti Pangas ja ta olevat sularaha vedanud viisil, et teel Tallinna panga-kontorist mingisse muusse, Eesti maa piirkonnas asuvasse, panga-kontorisse olevat ta sisse astunud ka teatrisse, pannud kinga-karbisuuruse kastikese sularahaga ees istuva inimese istme alla, vaadanud etenduse ära ja siis astunud selle karbiga rahulikult edasi rongi peale. Enesekaitseks oli tal püstol, mida ta kandis ka teatris istudes.

      Samamoodi toimub anarhia “üksikule saarele” sattunud või kuhugi eksootilisele ekspeditsioonile läinud inimeste hulgas. Võid ju laamendada ja pättust teha ja mõrvata, aga sellel on tagajärjed, mistõttu need pätid, sarnaselt 90-ndatel tegutsenutega, väga kaua vastu ei pea. Ka ei ole väga realistlik, et pärast “ellujäänute” tsivilisatsiooni jõudmist sinna kuhugi džunglisse mingi kohtuekspertiisi “sõrmejälgede võtjate” meeskond mõrva uurima sõidab/lendab.

    • Lisan veel, et tegelikult kehtib anarhia ju ka super-mafioosode, lakeilikumalt öeldes, “tipp-poliitikute”, vahel. Väiksemas mastaabis toimub materdamine õukonna ladviku siseselt, kuid kui puudlid ja kaasajooksikud vaatluse alt välja jätta, siis suuremas mastaabis saavad USA supermafioosod ja Hiina super-mafioosod suurepäraselt omavahel läbi. Kui maailma-ajalugu vaadata, siis isegi 2. Maailmasõja ajal ei soovitud Hitleri suvilasse pommi lennutada, sõltumata sellest, et Hitleri suvila asukoht oli teada. Ka ei olnud Hitleril, vähemalt minule internetiavarustest silma jäänud materjalide põhjal, tõenäoliselt ühtegi spiooni, kelle ülesandeks oleks olnud “Kiriku-haiget” ehk Church-ill’i hukata.

      21. sajandi Iraagi sõja ajal ameerika super-mafioosod küll üritasid Saddam‘i maha tappa ja 20. sajandil üritati Kuuba Castro‘t maha tappa, kuid üldjoontes on sõjad vaid super-mafioosode meelelahutuslikud gladiaator-võitlused, kus pärast sõda patsutatakse üksteisele sõbralikult õlale ja öeldakse, et oh häda, nüüd ma pean Sulle kaotajana õlle välja tegema, reparatsioonide vormis. Reparatsioone maksavad loomulikult gladiaator-võistluse kaotanud mafioosode orjad, mitte mafioosod oma enda tööga.

        • Sõdade meelelahutuslikku gladiaator-võistluste aspekti iseloomustab, minu meelest, äärmiselt hästi ühe Iraagi ja Afganistani sõjas Lockheed Martin’i töötajana osalenud inimese, Rob Crimmins‘i, loodud dokumentaalfilm, mille kommentaariumisse postitas ta mu kommentaarile ka äärmiselt huvitava vastuse. Dokumentaalfilmi pealkirjaks on “Balloon Wars documentary”.

  3. Mina küll ei saa aru, mida selle ‘radikaalse rahastamise muutmisega’ silmas peetakse. Erakonnad on Riigi poolt kodanikeühendustele delegeeritud poliitikute kasvulavad. Tulenevalt on igati mõistlik et Riik, kellele uusi valitsejaid kasvatatakse ka selle teenuse eest maksab. Kui Riik ei maksa, siis leitakse muud maksjad nt teised riigid või suurettevõtjad ja see on Riigi jätkusuutlikusele kahjulik.

    Praegu on erakondade rahastamises kolm allikat: Riik, suurtoetajad ja liikmemaksud Reformierakonda kuulumine maksab erakonna liikmetele ühe kohvikuhinnas kohvitassi jagu. Ütleks et väga odav. Tõenäoliselt tarbib Reformierakond juba kohvigi rohkem kui liikmemaksud seda valmistada lubaksid.

    Riigi toetus võiks sõltuda kahest komponendist: valimistel saadud häälte arv ja liikmemaksude laekumine. Liikmemaksud on oluline komponent kodanikeühenduses ja kui liikmed ise ei viitsi oma erakonda ise rahastada, siis miks peaks maksumaksja seda tegema samaväärselt kui teisel erakonnal, mille liikmed ka oma taskust panustavad.

  4. Minu arust on asi õiglane väikese Eesti kohta. Suuremad saavad rohkem erakonna jaoks raha ja väiksemad uued tulijad oma pisku, kuid hea asja korral töötab ka väike rahakott. Näiteks Debian töötab paremini kui ülemakstud Windows.

    • Kui praegune, 2015_03, olukord Teie meelest õiglane on, siis on Teil hea võimalus võtta oma isiklikust rahast 10€ või 20€ või 100€ ning see sama proportsiooni alusel parteidele laiali jagada. Näiteks, et propagandaga omale enim pealiskaudsete või muidu lollide hääli ostnud erakonnale, kelle poolt Teie ei hääletanud, kannate suurima osa oma partei-eelarvest, järgmisele siis proportsionaalselt vähem, jne. Ka on Teil võimalik saata parteikontoritesse avaldus, et las parteid ise otsustavad, mitu % Teie aasta sissetulekust nad Teie partei-eelarve suuruseks soovivad saada. Kui see Teile liiga ekstreemne näib, siis võite mõtiskleda, mis kasu oli tavalisel eesti talupojal mõisnikule kümnise maksmisest ning kuidas see lugu võiks seotud olla anarhismiga.

  5. Erakonnad ja Riigikogu on nii kindel asi, et lausa loomulikult hääletan vähemalt ühe korra paarikümne aasta jooksul.
    Reformikad oli kindel laks. Nüüd vaatan, et kas Keskerakond on järgmine keda peaks hääletama, ikkagi võitjad jälle.

    Vene ajal oli üks partei enamasti ja teadsid kelle poolt hääletad. Nüüd hääletada umbes, et kes võitjaks prognoositakse. Tuleb EMORit uurida, et kes võidab.

  6. Kui tõsiselt võtta, siis ei ole midagi neil viga. Iga partei liider esindab oma valijate poolt valituid.
    Selline virisemine ei kõlba. Vaadake mida anarhist Päts tegi: võttis võimu ja andis hiljem kommunistidele.
    Anarhistid poliitikasse ei kõlba, sest nad toovad kaose. Anarhism peaks olema apoliitiline. Anarhism sobib rohkem ärisse.
    Päts oli anarhist ja Laidoner viimastel aastatel samuti. Ajalugu jääb ajalooks.

    • Enam-vähem klišeega Teie väitele vastates, et Teie meelest merel laevu röövivad piraadid, va vastikud kaose-loojad, on pahad-pahad, aga “legitiimne võim”, Hitler, USA partokraatia, jne. kes sõdadega ikka korralikult kõik segi löövad ja kaosesse löövad (Hitleril 2. Maailmasõda, USA partokraatial sõjad araabiamaades, Vietnamis, Koreas, Ladina-Ameerikas, jne.), on “vajalikud ja head”?

      Vene propaganda kohta on mõnikord lausutud, et nad lähtuvad taktikast, et kui juba valetada, siis nii räigelt, et tollele valelel ei ole võimalik midagi mõistlikku vastu öelda. Näib, et see taktika toimib päris mõjusalt.

      Mis Pätsu diktatuuri puutub, siis Päts ja Hitler olid selles mõttes tublid mehed, et nad niiöelda haarasid härjal otse sarvist. Kui juba röövimisest elatuda ja mängu-reegel on, et võidab see, kes vägivallaga teisi ületab, teisi rohkem “maksustada” suudab, siis on igati asjalik ja loomulik otse maksimumile mängida ja end kuninga positsioonile mängida. Päts lihtsalt tegi Eestis omal viisil ja stiilis sama, mida Hitler Saksamaal.

      Mul tekkis just täna, 2015_04_01, mõte, et mis puutub röövimispõhisesse ärimudelisse, siis põhjus, miks ookeani keskel, erinevalt dzunglist, ei leidu vees hõljumas imetajate spetsiifilisi parasiite, seisneb tõenäoliselt selles, et need parasiidid on imetajate vähesuse tõttu seal välja surnud. Siit ka idee, et kui tahta parasiidid välja suretada, siis tuleb neil toitumis-ahel nende seedimisele ja toidu hankimis-viisile sobimatuks muuta. NSV-Liidu majanduses toimunu isegi ühildub selle mõttega, sest inimesed kohanesid NSV-Liidu repressiooni-süsteemiga, tehes palga-tööd viisil, et seal lihtsalt ei tekkinud eriti midagi, mida üldse maksustada. Matemaatilisest analüüsist on teada, et positiivsete, nullile lähenevate, liidetavatega lõpmatult paljude liidetavatega summa saab olla lõplik. Seega, isegi kui maksuorje on lõpmatult palju, on maksuorjade evolutsiooni tingimustes neilt lõpliku pikkusega ajalõigus kokku kogutav maksutulu lõplik. Kui nüüd siia lisada asjaolu, et mitte-intellektuaalsetes tegevustes on vaid toidu eest tööd tegevate inim-orjade pidamine kallim kui masina kasutamine (traktor versus hobustega orjad, laserprinter versus käsitsi ümber-kirjutaja, porgandiriivimisel köögikombain versus käsiriiviga porgandit nühkiv ori, jne.), siis rumalate inimeste orjastamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Targemate inimestega, matemaatikud, keemikud, jne. saab orjastajatel raske olema, sest targimad inimesed on tõenäosuslikult ka selles osas targad, et nad seisavad oma huvide eest.

      IBM on küll kaua vastu pidanud, aga tehnoloogia arengu eksponentsiaalsust arvestades võib oletada, et ka konkurentsis püsimiseks täidetavad nõuded kasvavad ajas eksponentsiaalselt, mistõttu saab olema huvitav näha, et kaua need suurkorporatiivsed jõledused IT-valdkonnas vastu peavad. Tõenäoliselt on tulevikus suurkorporatsioonide pärusmaaks kapitalimahukad ja nürid tegevused, nagu mikroskeemide tootmine, kus mikroskeemitootmis-seadmed ja materjaliteadusalased uuringud tehakse väikefirmades ära ning siis “sinikraed” suurkorporatsioonis opereerivad seadmeid. Suurkorporatiivne Java arendati ka ju tegelikult algselt välja väikese meeskonna poolt, kes kolis direktoritest kaugel asuvasse kontorisse.

Kommenteerimine on suletud