Eesti Kultuuri vaesus

Propagandlistliku müüdi räbalad

Minu 2015_07_12 päeva geniaalseim mõte on see, et põhjus, miks Eestis majandusega on lood, nagu nad on, seisneb mitte raha-puuduses, vaid selles, mida tolle vähese olemasoleva rahaga teha otsustatakse. Intelligentsemad inimesed, isegi kui nad on palga-töölised, investeerivad oma vähesed säästud oma töövahenditesse, haridusse, võimalustesse viletsust ja häda vähendada ning aega kokku hoida, kuid nagu 2007. aasta kinnisvara-buum-gi ning MaSu õhtul toimunu ilmekalt näitas, kulutavad inimesed oma sääste aia-majadele, elamiskõlbuliku majapidamise trendikama sise-dekoratsiooniga varustamise, super-tuunitud hobisõidukite ja paatide peale. Ei mingit Räni-oru-stiilis säästude garaažiprojekti panekut ja pärast tava-tööd oma äri-projekti kallal töötamist.

Seega, eestlasliku vaesuse ja viletsuse probleemiks on, sarnaselt Aafrika nälgivatele neegritele, KOHALIK KULTUUR. Demagoogid ja partokraatia PR-inimesed vastaksid tõenäoliselt sellele väitele küsimusega, et kuidas tore laulmine ja päeval töö rügamine probleeme saab tekitada, rabatakse ju tööd teha nii mis kole, kuid demagoogiale kohaselt jäetakse vaatluse alt välja temaatika, mida tehakse tolle töö rügamisel saavutatud ressurssidega, nonde vähestegagi, kasvõi tolle närua paarikümne euroga kuus, millest aastas koguneb kokku mitusada eurot. Jalakäiate ülekäigurajal jalakäiate üle tee laskmine demonstreerib, et eestis saab kultuur muutuda küll. Isegi Nõuka-aeg erines kesk-ajast selle poolest, et isegi KGB jaoks, kus inimelul eriti väärtusst ei olnud, olid mõned kesk-aegsed piinamismeetodid KGB piinajate jaoks kasvõi ainuüksi füüsilise räpakuse tõttu liiga ebamugavad teostada, kuid kui teenitud ressursside kasutamise kultuur eestis ei muutu, jääb kinnisvara-buumi stiilis lõbu peale laristamiseks, siis mingit rikkust eestlaste endi hulgas küll ei teki, sõltumata piirkonnast, kus nad planeedil Maa elavad.

Loomulikult ei ole ma ka ise siin artiklis kirjeldatud patust puhas, aga ma vähemalt märkasin sellise patu olemasolu. Kui imestate, et kuidas ma sellise mõtte peale sattusin, siis mu hetke vastus on (jättes mulle hetkel arusaamatu psühhoanalüüsi vaatluse alt välja), et olen märganud kliendikandidaatide osas trendi, et mõned inimesed tõesti soovivadki oma hobiprojektiks oma säästud uhiuue tuunitud motika või tuunitud auto ehitamise asemel tarkvara-prototüübi ehitusse panna, et siis prototüübi abil projektile lisa-investoreid otsida ja sedasi oma enda onlain-teenuse põhine idufirma luua. Ka olen märganud, et eestis ju inimestel tegelikult raha on. Küsimus on vaid selles, millele nad seda kulutada eelistavad.

Kui juba eesti kultuurist juttu tuli, siis teine totaalne kultuuriline ämber on eesti kultuuris mõtteviis, et jõu-positsioonilt asju ajades teiste inimeste motiveerimata jätmine on “minu ärile jube kasulik”. Konkreetse näitena toon Tallinnas, Männikul, 2015_07 seisuga veel alles oleva kalaputka. Arvan, et ma ei tee neile liiga, kui ma nad siin niiöelda nimeliselt ja koordinaadistiku kaudu välja toon, sest kui neil oma kliendi-kandidaatidega ehk avalikkusega on kombeks siin kirjeldatud viisil interakteeruda, siis nad peavad ka arvestama, et inimesed jagavad oma muljeid. Olukord oli selline, et ma ei soovi iga päev köögi prügi-kasti välja viia, kuid kui ma ostan puhastamata värske kala, siis ma pean ju pärast kala puhastamist kala raiped kuhugi panema, tõenäoliselt prügikasti, kus nad korralikult haisema lähevad. Kuna kalaputkas on väga uhke kraanikauss, kala-töötlemise “köögi-tasapind” ning tõenäoliselt nii ehk naa mõni prügikastike, kuhu nad mõne müümata jäämise tõttu pahaks läinud kala või värske kauba hulka sattunud vee-eluka laiba viskavad, siis ei tekiks neil ju mingit probleemi kummikinnastega võtta ja kliendi palve peale mõni kala seal lisa-tasu eest ära puhastada. Nägin letil ilusaid lestakalu, mida oleks ahjus hea küpsetada. Palusin müüjal, et ma soovin 2 lesta-kala osta, tingimusel, et ta need mulle ära puhastab. Teisi kliendikandidaate ligiduses, minu selja taga järjekorras, ei olnud ja see müüja vahtis seal nii kui nii enamuse ajast niisama, kuid see ei takistanud seda müüjat mu palvele vastu tulemisest keeldumast. Selle peale ma pakkusin välja, et ma maksan topelt-hinna nende 2 lesta-kala eest, kui ta need mulle ära puhastab. Ikka sain ei. Venelannast müüja, kel eesti keelest aru saamisega probleeme ei olnud, kõhkles, nagu see oleks mingi jube patt topelt-raha eest mulle puhastatud lesta-kala müüa. Ühesõnaga, totaalne looder. Imestasin, et kas tõesti jääb tehing pooleli, aga isegi paarikümnesekundilise nõutu vastistikku seismise vältel midagi ei muutunud, mistõttu mul ei jäänud enam-vähem midagi muud üle kui sealt käsi laiutades oma teed jalutada. No mis teha. Unistasin küll, et küll, et pakuks neile tasuta, vabatahtliku tööna, mobiili-rakendust, mille kaudu inimesed saaks oma ette-maksu-konto piires otse buss #33’est puhastatud ja maitse-ainetega üle käidud kala ära tellida, et siis kodu-bussipeatuses maha astudes bussipeatusest 10m kaugusel olevast kalaputkast töölt/koolist koju tulles ahju-panemis-valmis, puhastatud, ürtidega üle käidud, värske kala soodsa hinnaga üles korjaga, aga ei vedanud välja. Fakt ju on, et igal-ühel on ju tänapäeval mobiilse internetiga nutitelefon ja planet.ee suudab 7€/aastas oleva tasu eest ka PHP-veebirakenduse koos kodulehega ilusti ära majutada. Mida ühele väikest linna-osa teenindavale kala-putkale siis IT-infrastruktuurina ikka vaja on? Aga noh, sinna see “projekt” jäi. Nüüd edasi võite mõelda, milline oleks pilt nii putka omaniku, putkas töötava müüja, klientide, kalurite jaoks, kui putka omanik (ja see putka näib tõesti korralik ja suur investeering olevat, uhiuuena korralikult ehitatud, hea sisseseadega ja puha) oleks pakkunud müüjale, et müüja palgafond saab tunnitasu asemel 30% käibest? Kõik osapooled oleksid majanduslikult võitnud, KUHJAGA ROHKEM TEENINUD!!!

Tegelikult, teine näide IDIOOTSEST SÄÄSTMISEST on mul veel. Seekord jätan söögikoha nime ja aadressi ütlemata, sest ma ei soovi pärast DELFI eelnõu tõttu kohtus käia, aga lugu oli selline, et oli üks ettevõte, kus töötas umbes 200 inimest, kellest vähemalt pooled kui mitte kõik kasutasid lõunasöögi hankimiseks kas umbes 10min autosõidu kaugusel oleva, suure, kaubanduskeskuse sööklaid/kohvikuid/restorane või tellisid lausa grupiviisiliselt mingist restoranist regulaarselt lõunasöögi kontorisse, nii et iga päev tuli kuller toidu-lastiga. Rõhutan, et see lõunasöök ei olnud Skype stiilis ettevõtte arvel, vaid inimesed oma palga-rahast maksid seda. Nii, ja selle ettevõtte kontorist umbes 5min JALUTAMIS-TEE kaugusel asus üks söökla, kust, maja peal kuuldud juttude järgi absoluutselt kõik selle ettevõtte töötajad on kunagi läbi käinud ning kuhu mindi ka siis, kui mujalt miskipärast toit kas tulemata jäi või autot kaubanduskeskusse sõitmiseks võtta ei olnud. Jumala eest. Selles sööklas töötasid kokkadena ja teenindajatena hea tervise juures olevad, krapsakad, meeldivalt muhedad, vanadaamid. Söökla sise-viimistlus oli igati korralik, viisakas, modernne, puhas, võib ka öelda, tagasihoidlik kuid tänapäevane. Mis aga sellele sööklale räige majandusliku põntsu pani, oli see, et enam-vähem regulaarselt valmistati seal sööklas värskeid praade kuskilt X kohast saadud vanadest, pahaks läinud, toidu-ainetest ning piima ja keefiri korral oli asi juba lausa nii regulaarne, et kassiir rahulikult ültes klientidele, et kui piim paha on, siis ta vahetab selle välja. Minul tuli ükskord sealse, visuaalselt igati ilusa ja korraliku, liha-kastme peale pärast liha-tüki närimist okserefleks peale, kusjuures liha oli ilusti läbi küpsetatud, s.t. kui toiduainete kvaliteet vaatluse alt välja jätta, siis süüa need vanadaamid oskasid väga hästi teha. Oleks nad vaid oma hinda nii palju kõrgemale tõstnud, et oleks saanud toidu-tegemiseks värskeid toidu-aineid osta, oleks neil juba ainuüksi tolle ühe ettevõtte näol olnud püsikliente nii palju, et neil oleks tekkinud probleeme teenindusjõudlusega, aga seal söökla läheduses oli mitmeid selliseid ettevõtteid, kus inimesed lõunat soovisid süüa ning neil oli see söökla isegi neist enam-vähem rahulolematutest, tõenäoliselt ajutistest, klientidestki enam-vähem alati täis, kuigi, ma ei usu, et nad selliste klientide arvelt laieneda oleks saanud. Kui need vanadaamid pole seal vanadusse surnud, siis tõenäoliselt töötab see söökla seal veel siia-maani. No on ämber.

Siia muidugi sobib võrdluseks üks teine söökla, mille pidajaks oli üks mu perekonna-tuttava tuttav, kes üüris ühe kontori-hoone keldrist kamina-saali-laadse ruumi, tõi enamus toite hotelli köögist, milles ta osanik oli, ning mis Eesti Kultuuri tõttu Euro-bürokraatia-nõuete ettekäändel kinni pandi sõltumata sellest, et toit oli hea, kliente jagus, koht oli vanade esemetega sisustatud kuid puhas ja meeldiv. Bürokraatide põhjendus oli, et kööginurk olevat seal kamina-saali-laadses ruumis “liiga väike” olnud. Praegu seisab see kamina-saali-laadne ruumide kompleks (WC, saun, kaminasaal, jne.) tõenäoliselt tühjana, sõltumata sellest, et sinna piirkonda pole siia maani sööklaid juurde tekkinud ja kontorihoonesse on üürnike vaid juurde tulnud. Tolle söökla kööginurk oli ehitatud kaminasaali baari-leti taha, kus veevärk nii kui nii olemas oli ja mis oli suuruselt silma järgi täiesti võrreldav mõne teise väike-restorani köögi-nurgaga. JOKK ja kõik kannatavad, söökla-omanik sai majandusliku põntsu, kontorihoone üürija jäi kaminasaali üürnikust ilma, söögiga igati rahul olnud kontorihoone töötajad ja ümbruskaudsete majade töötajad peavad kaugemal sooja toitu otsimas käima. Väike-ettevõtlust ja majanduslikku edu ja üldist hea-olu toetav Eesti Kultuur missugune, et mitte öelda toda kunagist tõsi-elust pärit anekdooti, kus kiirabi-auto põrus tehnoülevaatluse, sest puudus auto-apteek.

Ma võiks neid näiteid veel tuua, a la kelnerite teenindus Soomes versus aeg, mis kulus kunagi ühes Tartu uhkeimas restoranis ihutühjana seisva, suure, söögisaali korral kelneril kohale ilmunud kliendikandidaatidele laua kätte-näitamiseks, et seal lauas siis hiljem tollaste restorani hindade kõrgema otsa raha eest alla keskmise kvaliteediga, närtsinud salati ja kõrbenud lihaga, toitu serveerida, aga tänase (2015_07_12) peamine uudis, mida ma oma emal Tallinna Vanalinna Raekoja platsil, Hansapäevadel, laadal müüjana abiks olles teistelt kaupmeestelt kuulsin, on see, et kui laada koha-tasu, laevapileteid, ööbimis-koha maksumust ja müügi-käibeid arvesse võtta, siis Soomes ja Lätis laadal käia tuleb odavam ja tulusam kui Eesti üritustel, kaupmehe rollis, osalemine. Üks-kliendikandidaat jalutas veel mööda ja nähvas muu jutu käigus, et tal on jube hea meel Raekoja Platsil toimuva laada üle, sest Saku Suurhallis olevat mingi laada-laadse ürituse sisse-pääsu eest kliendi-kandidaadi rollis olijailt lausa PILETIRAHA KÜSITUD ja ta põhimõtteliselt ei ole nõus maksma lisaks kauba hinnale veel “kauplusse sissepääsu tasu”! Muidugi, Saku Suurhall’i tegelased on üldse tsipa problemaatiline seltskond. Näiteks ajal, mil iga ajudega äri-inimene soovib, et inimesed ükskõik mis põhjusel tema ärile ligemale tuleks, a la et tulge meie kaubanduskeskusse “tsirkust vaatama”, olid Saku Suurhalli tegelased autosõidu-õpetajate hulgas tuntud kui päise päeva ajal oma tühjana seisvalt parkimisplatsilt parkimist harjutavate õppesõidu-autode välja viskajad. Isegi mind, isiklikult, visati sealt parklast välja ajal, mil ma seal kui Rocal-Mare kaubanduskeskuse ligiduses olevas, väliselt avalikus ruumis, parkimist harjutasin (auto-sõidu-eksamiks ette valmistades, parkimisplatsil aktiivselt edasi-tagasi sõites, mitte nahhaalselt tasuta autot sinna pikalt jättes). Pärast seda olen meelega kõiki Saku Suurhalli kontserdeid ja üritusi vältinud. See on siis näide Eesti Kultuurist, kus tasuta reklaami-võimaluse ära-kasutamise asemel tehakse omale aktiivselt anti-reklaami. Ettevõtluskultuur missugune!

Nii et, loo moraal: ei ole vaja võltsilt naeratada, ei ole vaja kellelegi, isegi klientidele mitte, pugeda, aga mõned KULTUURILISED ASJAOLUD panevad majandusele ikka kõva põntsu küll. Viga on selles sini-must-valges Eesti Kultuuris, suure K-tähega, ning seda kõike ütlen ma veel ettevõtluse alal lolli, majandusest veel mitte-arusaava, äri veel mitte teha oskava, inimesena. Võib vaid ette kujutada, kui jube see pilt veel siis oleks, kui ma targem oleksin. :-/

Tänan lugemast.

7 arvamust “Eesti Kultuuri vaesus” kohta

  1. Statoilis sulle süüteküünalt ei müüda, kuid vorsti-hamburgeri küll. See ei ole veel kultuuri vaesus.

    Kultuurivaesus on see, kui enamus inimesi kasutavad mitte-vaba (non-free) nutitelefone ja sülearvuteid ja räägivad üksteisele vabast ja avatud ühiskonnast.

  2. Aga noh, ka mitte-vaba kasutamine on lubatud demokraatlikus süsteemis nagu iga teine äritegevuski. Ja loomulikult saab vaba tarkvaraga äri teha.

    Olerexis sai käidud ja süüteküünalt ei olnud ja pole. Küll aga lojaalusprogrammiga kakao on suht soodsam. Isiklikult ei kasuta nutitelefoni ja ei liitu ühegi elektroonilise kliendisüsteemiga. Nii palju kui võimalik, siin eestis.

    Ja loomulikult ei lase LibreJS seda kodulehte näha, sest sisaldab mitte-vaba javascripti:
    http://www.olerex.ee/teeline/

  3. Ma arvan, et siia sobib hästi ka kommentaar naissoost inimesi vanamoodselt represseeriva suhtumisega saksa kultuurist, kus umbes 50% noortest inimestest ei üritagi ülikooli minna vaid soovib kohe mitukümmend aastat kestva tööstus-töölise karjääri pidada. Arvestades automaatika arengut, on minu ennustus, et praegu EU rikkaim piirkond, Saksamaa, saab tulevikus oma tehasetöölistest ja vähese haridusega islamistlikest immigrantidest populatsiooniga olema majandus-kõrb, vaene, hädadega, sest arendustegevus seal lonkab. Täitsa masendav on lugeda mingit suvalist ajaveebi, kus Euroopa innovatiivsuse “kaitseks” nimetatakse väike käputäis projekte, millest see üle-haibitud Skype on üks neist. Nokia on neil juba ununenud. Iroonilisel kombel võib öelda, et maailma parim tarkvara-toimeti pärineb Peterburist ehk samuti Põhja-Euroopast ja Nokia asus Lõuna-Soomes ehk samuti Soome lahe ääres.

    Hetkel (2015_07_20) mulle näib, et arendustöödes on maailmas enam-vähem 4 piirkonda: Räniorg, Kirde-USA-Kagu-Kanada, London, Soome lahe ümbrus (Stockholm-Helsinki-Tallinn-Peterburg). Seda nii IT-s, biotehnoloogias, enam-vähem kõiges. Tööstuses on tegijad Saksamaa, Hiina, Jaapan, Prantsusmaa (AirBus, Peugeot, jne.). Kanadas arendatakse prantsus-keelsel alal arvutimänge, inglis-keelsel alal sarnaselt Norrale maavarade äri. Brasiilija ja Lõuna-Ameerika pakub peamiselt head kohvi ja muud head-paremat söögiks. Israel näib olevat sõjatöösturite tellimuste must auk ja uue sõjatehnoloogia test-polügon, kus Palestiinlasi kariloomade sarnaselt polügoni sihtmärkidena kasutatakse. Afganistani majandus baseerub narko ekspordil. (Veider, kes seda küll nii palju ära jõuab tarvitada, aga kliente neil näib olevat.)

    Aafrika majandusest pole ma 2015_07_20 seisuga veel aru saanud, sest seal näib selline vägivaldne segadus olevat, et seal ei suuda vist CIA ja muud repressaatoridki midagi ära röövida, oma hüvanguks ära kasutada. Paistab, et aafriklaste peamine majandus-haru on ravimitöösturitele katse-jänesteks olemises ja igasugu EU ja USA super-mafia-kassa tühjaks kantimis-skeemide kaudu mis-iganes-kauba-ülejääkide toetuste, sealhulgas toksilise prügi, vastuvõtvaks mustaks auguks olemises. Üks United Nations’i ametnik olevat kunagi ühes eravestluses lausa nii öelnud, et palmi all looderdavale, hea tervise juures olevale, aafriklasele tuleb Euroopa toetusrahaga ostetud banaan Euroopa Liidu palgal oleva abitöötaja poolt suhu panna ja siis peab see EU abitöötaja võtma ja delikaatselt oma käega liigutama selle aafriklase ala-lõua-luud üles-alla, et banaan näritud saaks, sest muidu äkki jääb närimata banaanitükk tukkuvale aafriklasele kurku kinni ja aafriklane lämbub ära. India näib olevat nagu Aafrika(arhiivkoopia), selle erinevusega, et Briti koloniaal-võimu ja Gandhi ajast on sinna jäänud mingi kultuuri-kübe, mis võimaldab mingil seltskonnal Läänest tehnilisi oskusi õppida ja neid oma kohaliku elu edendamiseks jõudu-mööda rakendada.

  4. Burton Lee nimeline inimene, kes juhtumisi on 2015 suve seisuga üheks Startup Wise Guys mentoriks, pidas 2013. aastal leedus maha etteaste, kus ta räägib, et põhjus, miks Eestis-Lätis-Leedus ja kogu Euroopas tehnoloogia-idu-firmadel nii halvasti läheb, seisneb mitte vaid investorite puuduses, vaid väheses nõudluses kõrgtehnoloogiliste toodete ja teenuste järgi ning kõrgtehnoloogia nõudluse puudus tuleb peamiselt sellest, et inimesed, kes on piisavalt targad, et kõrg-tehnoloogiat kasutada, vajada, on Euroopas liiga vaesed, et seda osta, kuid nad on liiga vaesed põhjusel, et Euroopas puudub kultuur firma töötajatele firmades osalust anda, mistõttu tugeva tehnilise taustaga rikkureid lihtsalt ei teki ning kui pole era-sektoris rikkureid, kel oleks raha ja oskusi kõrg-tehnoloogiat oma äris kasutada, siis on nurjunud ka kõik Euro-projektid kõrg-tehnoloogiliste äride toetuseks, sest tooted/teenused, mille järgi puudub nõudlus, turl põruvad.

    • thehackernews.com vaadates on kõik nutitelefonid ja nutikellad haavatud. Tehnoloogia ei ole vajalik kui peal on troojatud omanduslik tarkvara.
      Toota tehnikat, mida ei saa kasutada? Parem juba kanad munevad, lehmad lüpsavad ja tomatid kasvavad, milleks meile kõrgtehnoloogia, mis jälitab meid ennast.!?

  5. Üks mõttekäik teemal, et miks Venemaal isegi töökamad inimesed äri ei saa teha, seisneb selles, et sealne kõrgkultuur on veendunud, et sellel, kellel on raha, on võimalik lollid, purjus, massid end toetama lobida ja sedasi puna-revolutsiooni stiilis de facto monetokraat-demokraatlikult Kreml enda valdusse saada, mis omakorda tähendab, et kui Kreml juba enda haardes on, siis kõik ülejäänud, kellel rahaliselt hästi läheb, tuleb konkurentsi vältimiseks vaeseks maksustada, vangi panna, ära tappa või Venemaa territooriumilt välja saata. Kremli tipus toimub samuti võimuvõitlus, et milline “oligarh” rohkem enda kätte raha saab ja selle kaudu Kremli tipu haarata saab.

    Sellise võitluse kõrval-efektiks on, et ühtegi rahaliselt edukat projekti ega projekti, mis võib rahaliselt edukaks saada, väljaspool Kremli tippude heakskiitu ei teki ning tark Kremli tipp ei soovi kunagi saada päris-tipuks, pannes oma alluvuses kinni projektid, mis liiga edukaks võivad osutuda. Kogu Kremlit saab finantseerida lollide, purjus, masside poolt heaks kiidetud maavarade ammutamise tuludest. Loomulikult on sellistes oludes tark igasugu tehnilist edu varjata, sest tehniline edu võib tänapäeval tähendada rahalist edu ja see on ohtlik.

    Edasi võib mõelda, miks Eesti supermafia on kasutusele võtnud maksukoormuse, mis on üle 50% ning mida see matemaatiliselt tähendab rahaliste ressursside akumuleerumis-asukohtade jaoks. Kui siia lisada veel kommunistide poolt ihaldatav kinnisvaramaks (auto-maks juba on) ning pangal seisva raha maks ja pärandus-maks, siis tasub enne tõsiselt eduka äri loomist isegi eestis mõelda, et kas ikka on mõtet või on targem piirduda tagasihoidlikuma äriga, mis lihtsalt väärikalt “ära toidab”.

Kommenteerimine on suletud