Avalikustatud raport paljastab, et USA teadis Fukushima saaste kohta

Avalikustatud USA tuumaenergia komisjoni raport näitab selgelt, et Ameerika Ühendriikidel olid vägagi täpsed andmed Fukushima lekke tõsiduse kohta. 18 märtsil 2011 aastal esitatud salajane kokkuvõte märgib, et nädal peale tsunamit oli teisest reaktorist atmosfääri jõudnud 25% tuumakütusest, kolmandast reaktorist 50% ning neljandast reaktorist kogu kasutusel olnud tuumakütus. Raporti andmed tuginevad USA riikliku atmosfäärijälgimise keskuse NARAC kogutud tõenditele ning viitavad otseselt, et tekitatud saaste oli avalikkusele mainitust kümneid kui mitte sadu kordi ohtlikum. Kõnekas on viide näitele, kus tõdetakse, et neljandast reaktorist lekkis rohkem radioaktiivset tseesiumi isotoopi kui kõigist maapeal  plahvatanud 800-st tuumapommist kokku. Miks maailma eest sellist uudist peideti kui õnnetus ei juhtunud oma riigi pinnal? Võib oletada, et võimalik avalikkuse vastuseis aatomielektrijaamade kasutamiseks tekitas soovi juhtunu tähtsust vähendada, kuid puuduvad ka märgid, et riik oleks kuidagi üritanud oma kodanikke tekkinud radioaktiivse saaste eest kaitsta.

16 arvamust “Avalikustatud raport paljastab, et USA teadis Fukushima saaste kohta” kohta

  1. Paanikaks pole põhjust. Parem antagu neile aega ja kõik saab korda.
    Kui nüüd 6 Juuni 2015 seisuga pilte vaatan siis esimene reaktor on sarkofaagiga kaetud. Teise reaktoriga pole midagi juhtunud, kolmandale reaktorile ehitatakse paksemat sarkofaagi ca 10m paksud seinad.
    Neljanda rektori hoone on tehtud tublisti stiilsem kui enne oli. Sammuti on käsil jahutusüsteemist liiva välja rookimine.

  2. Ma arvan, et minu 2015_12_15 päeva parim nali seisneb tõenäoliselt varemgi pähe tulnud idees, et profipoliitikute “pehmeks mõjutamiseks” võiks kasutada profipoliitikute endi poolt tava-rahva mõjutamiseks välja töötatud teadusharu, Kriminoloogia”, teadus-saavutusi, käsitledes profipoliitikuid kui paadunud kriminogeene ja mõõtes nende korduvalt sooritatud kuritegude(arhiivkoopia) sagedust ja muid parameetreid. Isegi Eesti Sise”kaitse”akadeemia raamatukogu teadusartiklid, näiteks teemal, et kuidas majanduslikes raskustes olevatelt, Töötukassast kerjamise asemel ise näljapajukit teenida soovivatelt, Venemaa sigarettide ja alkoholi maale-toojatelt, rohkem raha välja pressida, on avalikult kättesaadavad.

    Tõenäoliselt märksa efektiivsem kui mingi plakatiga vehkimine ja “allkirjade kogumine”.

    • Sinu informatsioon on vananenud. Praegu on kontroll uuel tasemel: kontrollitakse juba kohalikku omavalitsust. Vallavanemaid, ministreid ja teisi ninasi. Kõige parem on see tagasiside kui palju maksuamet makse saab. Töö käib täie effektiivsusega.

      Ja mis puutub poliitikast, siis poliitikuks saamine on Eesti Vabariigis ainult läbi kohaliku omavalitsuse või enda partei või üksikandidaadina valimisnimekirja toppimine. Siis toimub automaatne isiku avalikustamine ja ajakirjanduse uurimise all, võib-olla ka riigikontrolli.

      Nii, et anarhismist unistada saad – kui oled üksikkandidaat ja sinu eraelu kannatab avalikustamist.

      • Tänan vastuse eest. :-)

        Endise Rohelise Erakonna liikmena ma eesti pööbelmeediat küll mingiks uurivaks ja adekvaatset pilti loovaks nähtuseks ei pea, välja arvatud üksikud artiklid, mis baseerusid ajakirjandusse lekitatud materjalil. Nende artiklite täpsust oskan ma ka hinnata vaid neil juhtudel, mil ma ise olin lekitaja rollis, kusjuures ma ei ole selle lekitamisega ühtegi oma lubadust murdnud, kedagi reetnud, sest oma võitluskaaslastele ütlesin ma kohe otse, et ma pooldan läbipaistvat poliitikat ja kui erakonnad on poliitika läbi-viijateks, siis läbipaistvus eeldab, et ka erakonna sees toimuv on avalikkusele teada. 2015_12 seisuga ma ei tea, et mu enda võitluskaaslastest keegi pahandanud oleks, kui ma neile otse üles tunnistasin, et ma omal ära-nägemisel mõned huvitavamad killud anonüümselt pööbelmeedia poole teele saatsin. Tol hetkel ma pööbelmeediast veel nii halval arvamusel ei olnud kui praegu ja nimetasin pööbelmeediat “peavoolumeediaks”. Kuigi, kõik pole ka nüüd nii must-valge ja eks ajakirjanikud ka arenevad, igasugu suundades, ning tsensuur pööbelmeedias pole sugugi alati nii räige olnud kui see tänapäeval on. 2015_12 seisuga olen ma pööbelmeedia lehekülgede külastamisest pea-aegu täielikult loobunud. Vaid mõne otsimootori poolt välja toodud arhiivartikli otsa satun. Õnneks pole neid ka enam eriti vaja, sest praktikas olulised sotsiaalseid protsesse kirjeldavad teemad on välismaiste alternatiiv-välja-annete poolt hästi kaetud.

        Mis rohelisse erakonda puutub, siis de facto osutus see Marek Strandberg’i ja kellegi, Strandbergi mõjutava, nööritõmbaja, raha-roheliseks-projektiks ning olen kuulnud ka kuulujuttu, et kogu rohelise erakonna projekt olevat algusest saadik üles seatud IRL’i tegelaste poolt eesmärgiga rohelise liikumise maine Eestis aastateks ära solkida. Tolle kuulujutu põhjal oleks siis Strandberg olnud vaid tankisti rollis, saades töötasuks võimaluse rohelise erakonna eelarvest omale sobivalt haugata, mida ta ka tegi, sadade tuhandete kroonide jagu “valimiskampaania kulutuste” tähe all. JOKK. Ma nüüd peast enam nii hästi ei mäleta, aga erakonna aasta-eelarve, millest lõviosa tuli Riigieelarvest, oli ligikaudu 5 miljonit krooni ning kõik püsikulud(palgad, kontorite rent, jne.) oli, ma nüüd peast täpselt ei tea, aga revisjoni tehes nähtu põhjal intuitiivselt huupi pannes, suurusjärgus 200kEEK/kuus, mis teeks siis püsikuludeks umbes

        12 kuud * 200kEEK/kuus = 2,4MEEK/aastas,

        mis annab 5 miljonilise aasta-eelarve korral umbes 2 miljonit EEK’i pätsamis-raha aastas, ilma, et väline pilt, kontorid, jne. eriti muutuks. Enne rohelisse erakonda minemist arvasin ma, et maksude maksmine on au-asi ja maksin ka neid igal esimesel võimalusel, siis just rohelises erakonnas olles jõudis mulle kohale, et maksude maksmine on täielik lollus. Sealt edasi liikusid siis mu mõtted anarhismi suunas. Jutt, et vahetame aga inimesi välja, mind ei veena, sest nii nagu kommunismi ei oleks saanud parandada vaid inimeste välja-vahetamise näol, nii ei saa ka maksuraha-põhist esindusdemokraatiat välja vahetada vaid inimeste välja-vahetamise abil. Praegusel esindus-demokraatial on vähemalt 2 tõsist puudust: maksupõhise tulu eksisteerimisest tulenev valituks osutajate huvide konflikt ning isegi kui maksud nulli viia, jäävad ikkagi järgi täpselt need samad esindusdemokraatia probleemid, mis tingisid Rohelises Erakonnas üldkogul toimuvatel hääletustel volituste kasutamise KEELAMISE.

        Omalt poolt lisan esindusdemokraatia probleemide nimestikku veel 2 probleemi, milleks on hääletajate PASSIIVSUS hääletatava küsimusega end kurssi viimisel ning isegi ministeeriumiametnike poolt salaja kurdetav asjaolu, et Riigikogulased on lihtsalt erialaselt liiga lollid, et üldse aru saada teemadest, mille üle nad üldse hääletavad, a la selleks, et mõnda seaduseelnõud hinnata, on vaja vastavat spetsiifilist kõrgharidust ja mingi filoloog ei suuda aru saada keemiatööstust reguleerivatest seadustest, rääkimata siis igasugu IT-ala puudutavatest seadustest. Inimeste väljavahetamine ega nõunike palkamine neid probleeme ei elimineeri. Rääkides nõukike palkamisest, siis ei ole realistlik, et igale riigikogulasele palgataks mitusada, personaalset, nõunikku, kes teenindavad AINULT ühte riigikogu liiget, sest kui sama nõunik annab nõu rohkemale kui 1 riigikogulasele, siis need riigikogulased ju hääletavad ka ühte moodi, mistõttu 101 hääletaja asemel on 101 väikese nõunike pundi soovide järgi hääletus-nupuvajutajat, “kummitembeldajat” ja seda isegi olukorras, kus need nõunikud ei ole parteikontori määratud ega vetostatud. Sama lugu olukorras, kus palgatud nõunike asemel on mingi väike seltskond “arvamusliidreid”, isegi kui nendeks arvamusliidriteks on läbi parteikontori kiuste mõni päriselt kodanikurohujuuretasandi seltskond. Ühesõnaga, ma ei näe, et tänapäeva tehnoloogiliselt keerukas maailmas oleks esindusdemokraatial mingeidki šansse adekvaatseks otsuste langetamiseks ning diktatuur annab veel närusama tulemuse kui esindusdemokraatia, sest siis on lisaks hierarhia ladviku huvide konfliktidele seal hierarhias veel vähem inimesi kui praeguses, kompetentsi-puuduse käes vaevlevas, esindusdemokraatias.

        Nii palju siis selleks korraks esindusdemokraatiast, parteidest, pööbelmeediast :-D

        Tegelikult aga logisin sisse hoopis teisel põhjusel. Nimelt, mu vanaisa, Ilmar Eiskop, õpetas mulle, et pea-aegu iga tegu saab põhjendada absoluutselt iga ideoloogiaga. Hiljem, ühes Tartu Ülikooli loengus sattusin kõrvuti istuma ühe filosoofiat õppiva inimesega ja tema kommentaar oli veel resoluutsem: iga ideoloogiaga saab iga asja õigustada. Ma ei hakka praegu pikemalt näiteid tooma, näited sobiks ehk võibolla eraldi artikliks, kuid siia sobib ehk huupi valitud näide, et kristliku kiriku sulgemist saab kristluse kaudu põhjendada viisil, et korralikud kristlased peavad suutma Jumalat teenida ka ilma, et neid pidevalt selles juhendataks, Jumal peab olema nende igapäevaelus ning need, kes tahavad kirikus käia, tunnistavad selle soovi kaudu otse, et neil pole Jumalasse piisavalt usku, et ilma kirikuta usuga toime tulla.

        Võibolla see seletab ka ära asjaolu, miks olukorras, kus NSA ägiseb Tor’i käes, annab Washington’i supermafia teine osakond, DARPA, Tor’i arenduseks raha lausa mitme projekti kaudu. Meenutan, et Hitleri Saksamaal leidusid samuti supermafia hierarhias ametnikud, kes Hitler’i režiimile vastu töötasid. Lihtsalt et mõni “Snowden” on otsustanud asja omal moel käsile võtta, suunates supermafia ressursse natukene sinna, kuhu äri-mölakatest põmmpead ning muidu tehniliste küsimustega mitte eriti kursis olevad rahaliselt edukad äri-pidajad oma raha Ferraride ja luksusjahtide kõrvalt suunata ei suvatse.

        • Kahjuks kõik erakonnad vajavad juhatust ja juhatuse liikmeid.
          Filosoofia ja psühholoogia kahjuks võivad inimese viia poliitilise- ja maailmavaatelise mõningasele ignoreerimisele.
          Eks tuleb mõningaid asju välja lülitada ajus, mida näed teistest paremini, et tavaargipäevas edasi elada. Umbes nagu igatunnine uudiste vältimine, et aju kokku ei jookseks. Filosoofia ja psühholoogia raamatuid olen lugenud üle saja raamatu aastas.

          Kahjuks oli minu vanaisa viinalembeline tänu vist sellele, et oli noorelt venemaa vangilaagris ja raamatute lugemise valu kandus minule..

          Rooma seadused on väga väike osa, mis tänapäeval on kuid seaduste liigne muutmine MÕJUB RÄNGALT VÄLISINVESTORITELE.

  3. Tõlkige palun ikka korrektselt. Jutt on *ära kasutatud* tuumakütusest, mitte *kasutusel olnud* tuumakütusest.

  4. Juhul kui Venemaa-Ukraina sõjaga seonduvad EU-USA sanktsioonid Venemaale eksporditava kauba osas mingil määral NSA panust sisaldavad, siis väärib minu kui avaliku võtme krüptoalgoritme põhimõtteliselt puruks pidava inimese silmis eriti tähelepanu järgnev tsitaat (arhiivkoopia):

    Information security systems are included in the list of “dual-use” items, including where the systems are designed or modified to use “cryptography” (other than authentication and digital signatures) which either uses a “symmetric algorithm” with a key length in excess of 56 bits or an asymmetric algorithm in certain circumstances, or cryptanalytic functions, cryptographic techniques to generate the spreading code for “spread spectrum” systems, or cryptographic techniques to generate certain channelising codes, scrambling codes or network identification codes.

    Lisan, et avaliku võtme krüptoalgoritme saab kasutada sümmeetrilise krüptograafia algoritmidena viisil, et võtmepaari kui tervikut kasutatakse ühtse, sümmeetrilise võtme analoogi, rollis, s.t. mõlemad võtmepaari võtmed hoitakse saladuses. Pea-aegu iga Linux’i distro standardpaketikoosseisus olev GNU Privacy Guard võimaldab kasutada mitmekilobaidiseid võtmeid, mistõttu onud ja tädid bürokraadid on jälle puusse pannud või on NSA selle dokumendiga saatnud meelega välja eksitavat informatsiooni, et te lollikesed hakake nüüd nii väikseid võtmeid kasutama ja lootke, et kui Te kasutate sümmeetrilise võtme krüptot, siis nii väikese võtme korral me Teie krüptotekste lahti murda ei suuda. Aga avaliku võtme krüpto viletsuse tunnistamine on huvitav samm sellegi poolest. :-D

    Ma olen sügavalt veendunud, et nagu NSV-Liidu ja USA vaheline külm sõda ilusti demonstreeris, Venemaa armeele see küll mingeid probleeme ei tekita, nemad saavad kasutada oma enda elektroonikat kasvõi oma seniseid CPU-sid “Cystolic Array” stiilis kokku ühendades ning rakettides, kus kasutatakse elekroonika toitmiseks rakettide/mürskude ladustamisel null-voolutarbe tingimustes enam-vähem igavesti täis püsivaid, pürotehnilise seadmega üles sulatatava soolaga, sulatatud soola patareisid (arhiivkoopia), ei ole ka voolupuudus probleemiks, et peaks väga voolusäästlikke komponente kasutama, a la küll see patarei selle raketi lennuaja, minigi pool tundi, praktikas pigem ehk 10 minutit, vastu peab. Oletan, et venemaa elekroonikatööstus võidab sellest kõvasti. Kes aga kindlasti neist sanktsioonidest kaotavad, on tava-inimesed ja Venemaa lennutööstus, mis on mitmel pool maailmas tehniliselt tõsiseks konkurendiks USA suurimale ekspordiartiklile, Boeingule.

    Tegelt, kui selle krüpto-peatüki peale mõtlema hakata, siis see peab küll sinna vaid lollitamiseks sisse pandud olema, sest juba 2. maailmasõjast pärit, NSA-le põhimõtteliselt lahtimurdmatu, Vernam’i šiffer on ju lausa keskkooliõpilastele teada ja kahe faili kokku-XOR-imise programm on selline asi, mida minu põhikooliaegne pinginaaber lausa PÕHIKOOLI AJAL, mitte isegi keskkooli ajal, kirjutas oma lõbuks, harjutuseks, ning siis rääkis mulle kui oma sõbrale oma töövõidust. Meie 2 olime sõnaotseses mõttes SUVALISED TEISMELISED Kuressaares ja mu pinginaabri ainuke eelis oli, et ta suur vend õppis tol ajal IT-d ja oskas oma väike-venda lihtsamate C programmide kirjutamisel juhendada. See oli millalgi enne aastat 1998, sest aastal 1997 lõpetasin ma põhikooli, 1998. aastal olin 10. klassis. Täna on aasta 2015 Detsember.

    • Pagan küll, mul tuli selle embargo-jamaga ka nüüd mölapidamatus peale ja ma kohe ei saa ütlemata jätta, et tublid bürokraadid EU-st ja Washingtonist on ekspordikeeluga asjade loendist välja jätnud kingapaelte kinnisidumise juhendi, sest mingi tore USA firma on USA patendiametist saanud kingapaelte kinnisidumise sõlme peale patendi ning EU patendiamet soovib ka sellise patendi eest raha kasseerida ja kingapaelte kinnisidumise juhend võimaldab vene sõduritel oma saapapaelu kinni siduda, mistõttu see on äärmiselt militaarotstarbeline ja ekspordikeeldu vääriv kaubaartikkel.

      Natuke tõsisemalt rääkides, keegi kunagi, võibolla Noam Chomsky, ütles, et USA ekspordikeeld Kuuba suunal ei ole poliitika, vaid see on REAALSE POLIITIKA PUUDUMISE leevendamiseks välja mõeldud REAALSE POLIITIKA ASEAINE.

    • #!/bin/bash

      p=$1
      FILE=${p}

      gpg -c –cipher-algo aes256 –s2k-digest-algo sha512 $FILE

      Nb! Nutika parooliga, mis on üle 128 märginumbritähe vaevalt sümmeetrilist nii kergelt lahti ei saa.

      Mõnel on nii hea suuvooder, et vaevalt mõni krüpteering üldse päästab..

  5. Kõlab natuke hullumeelselt, aga sakslased on välja mõelnud, kuidas vanamoodse teleka/kineskoop-monitori elektrikiirega üksikuid mikroskeeme luua ilma, et klassikalisi maske vaja läheks. Tolle süsteemi edasiarendus võiks olla vabalt mõni “MakerBot” mikroskeemide loomiseks.

    Igaks juhuks mainin, et too süsteem peab kindlasti kasutama mingit aktiiv-vibroisolatsiooni-süsteemi, sest need tavalised helilained, mis mikrofoni membraani võnkuma panevad, on nii väikeste mõõtmete suhtes päris hiiglaslikud. Ma ei tea, kuidas see tänapäeval käib, aga omal ajal oli Tartus nii, et kui füüsikud teravikmikroskoobiga (arhiivkoopia) üksikuid aatomeid “kompasid”, siis nad tegid seda Füüsika Instituudi keldris, öösel, põhjendusega, et öösiti sõidab vähem autosid ja on vähem ehituse konstruktsioone pidi levivat müra. Samas ruumis nad mõõtmiste aegu valjult ei rääkinud vaid sosistasid, eesmärgiga uuritavat pinda ja teravikmikroskoopi heliga vähem “raputada”. “Kompamine” on jutumärkides põhjusel, et alati ei pea teravikuga uuritavat pinda puutuma vaid võib mõõta teraviku ja uuritava pinna vahele rakendatud elektrilisest pingest johtuvaid tunnelvoole, mahtuvust ja muid jõude. Kuna soojusliikumise korral aatomid vibreerivad (temperatuur kajastab aatomite kineetilist energiat), siis selleks, et aatomid “kompimise” ajal rohkem paigal püsiks, jahutatakse üksikutest aatomite resolutsiooniga pildi loomise korral uuritav pind vedela heeliumiga hästi madalale. Alguses saab odavamalt vedela lämmastikuga, aga sealt temperatuurist veel madalamale minemiseks on kallimat kraami, vedelat heeliumi, vaja. Vedel heelium oma jahutustegevuse käigus keeb. Keemine, nagu tavalise vee keetmisegi korral lihtne veenduda, tekitab oma mullitamise käigus müra. Nokk kinni, saba lahti. Kui nüüd mõelda, et see sakslaste elekron-kiir toimib tõenäoliselt vaakumis, aga igasugu vedelate gaaside keemise korral vaakum rikneb, siis nuputamist jätkub.

    Hea uudis on, et kui väga tahta ja oskusi on, siis ise oma teravikmikroskoobi loomine, sellise, mis lausa üksikuid aatomeid näeb, on tõenäoliselt täiesti jõukohane. Ega neil füüsika-instituudi tegelastel, kellelt mina asja oma IT-diplomi töö käigus õppisin, mingeid ülisuuri eelarveid ei olnud. Nad said lihtsalt eksperimenteerida ja uurida kasutades füüsika-instituuti aja jooksul kogunenud seadmeid. Nende endi teravikmikroskoobi loomiseks vajalik materjalikulu oli tähelepanuväärselt tagasihoidlik. Peamine kuluartikkel oli palgaraha ja kogu see inimeste aeg ja töö, mis kulus uurimistegevusele. Umbes nagu tarkvara-arenduses, et arvuti on olemas, maailma parim “materjal” on, kui mitte päris tasuta, siis suht odavalt, võtta, aga töö ära-tegemine on meeletult mahukas ja vaevarikas. Neil suurima kuluartikli elimineeris ära võimalus jalutada mõnda kõrval-laborisse ja küsida, et kas neil seal laboris on just täpselt sellist ja sellist asja/materjali/kemikaali/seadet “natukene anda”, korraks laenata. Füüsikainstituudi teadlaste katseseadmete ostmise poliitika oli tol ajal, et alati ostetakse enam-vähem maailma parim ja võimekaim seade ning siis kogu instituut saab seda mingi pikema aja jooksul, erinevate projektide, eksperimentide, jooksul kasutada. Vähemalt omal ajal oli see nii.

    Ah jaa, mainin, et üks lihtne viis piesoelektrilist materjali saada on osta elektroonikakajublakate poest mõni piesoelektriline mikrofon. Profid füüsikud oma uhketes laborites ei pidanud muidugi nii labase lahendusega leppima, aga hobi korras proovimiseks tõenäoliselt käib küll. Teravikmikroskoopide korral liigutati teravikke üksikute aatomite võrra just piesoelektrilisele materjalile elektrilist pinget rakendades. Odava teraviku loomise üldskeem olevat seisnenud selles, et kõigepealt võetakse tavaline, odav, juhe, seda naksatakse ja tõmmatakse mõningase käsitöölisliku elegantsiga kasutades mingeid tavalisi juhtmelõikamistange ning siis lõpp-viimistluse saab teha kõrgepinge ja elekrivooluga, kus juhtmele pannakse miinus-klemm ja siis kui elekronid liiguvad juhtme pealt, teraviku otsa pidi, anoodi rollis olevale esemele, “veeretavad”, kuhjavad, nad natukene üksikuid aatomeid teraviku tipu poole. Kuld-traadi korral pole õhuhapnik oksüdeerijana ehk nii väga probleemiks, aga muude materjalidega võib keerulisem olla.

    Praeguse kommentaari iva on, et oma enda mikroskeemi-printerini on vist veel pikk maa, aga võibolla on oma enda mikroskeemi-trükipressi tegemine tehnoloogiliselt isegi hobi korras jõukohane. Muideks, kui hakata riistvara-kirjeldus-keelte poole vaatama, siis isegi seal on asi paranemas.

  6. Minu praeguse kommentaari ainuke iva on välja reklaamida, et ma sain üle pika aja, aastate, lõpuks ometi maha mitmelõimelise programmeerimise baasküsimuste kirjeldusega, mille korral mul on vähemalt kirjatüki lõpetades psühholoogiliselt mõnus kindlustunne, et vähemalt baasküsimuste osas on kõik ilusti, korralikult, kaetud, ilma, et mingi meeletult suur jama kuskilt välja kooruks. Muidugi, psühholoogiale ei või kunagi loota, eks aeg näitab, mis seal valesti on ja mis sealt puudu on, aga hetkel ma ei oska sinna midagi enam lisada, midagi ka välja visata.

    Pärlid, mis mul varem puudu olid, on rakendustarkvara-taseme lõimede olemasolu enda jaoks välja toomine ning realisatsiooni idee, et lukku saab realiseerida viisil, et luku haldus mähitakse spetsiaalselt luku haldusele pühendatud lõime. Ülejäänu on klassika, mis on ka mujalt allikatest hästi leitav.

    Ühtlasi mainin, et ParaSail’i autor, Tucker Taft, lubas ParaSail’i tava-inimestele rahaliselt talutava litsensi alla panna. ParaSail on, nii vähe kui mina asjast aru olen saanud, 2015_12 seisuga täiuslikuim ja akadeemiliselt kõvim sõna mitmelõimelise programmeerimise valdkonnas. Loomulikult, nagu Ruby omal ajal, on alguses tema kuulsus nulli-lähedane, vaid mingid väga tehnilise taustaga kõvad tegijad tunnevad asja vastu huvi, aga see seltskond on seal tõesti minu silmis heas mõttes intellektuaalne eliit. 2015_12 seisuga näen ParaSail’i rolli mitte päris C/C++ asendajana, vaid pigem järgmise sammuna kompileeritavate keelte arengus. C/C++ ei ASENDANUD assemblerit, vaid on assemblerist sõltuv kiht, mis genereerib assemblerit. Arvan, et ParaSail on lihtsalt järjekordne teisenduskiht erinevate CPU-de ja muud tüüpi riistvara jaoks hästi ära porditd C/C++ peale. Asi vajab veel uurimist, aga praktikas, VÕIBOLLA, on asi nii, et ParaSail’ist saab ehk läbi mitme teisenduse OpenACC kood, mis siis jookseb hübriidis nii CPU kui tavalise graafikakaardi peal.

    Tänan lugemast. :-)

Kommenteerimine on suletud