Arvutimängureid ühendav liiga asub dopingukontrolle tegema

Elektrooniliste spordialade liiga, kes ühendab elukutselisi arvutimängureid, andis Redditi postitusega teada, et keelustab oma liikmetel WDA nimekirjas olevate ainete tarbimise. Antidopingu agentuuriga on siinmail nii mõnedki sportlased juba hädas olnud, tulemused pole alati meeldivad olnud. Keelu seadmine tuleb vaid mõnda aega peale avalikustamist, et märtsikuus toimunud võistlustel osalenud esiliiga meeskond manustas ravimit nimega Adderail, saavutamaks paremat keskendumisvõimet. Keelatud ainete nimekirja on kantud nii anaboolsed steroidid kui ka näiteks kokaiin ja kanep, seega tuleb elukutselistel klaviatuuritagujatel ja konsoolipuldipiinajatel ettevaatlikumalt oma toidusedelit koostada, sest edaspidi asutakse dopingukontrolle läbi viima. Karistused on karmid – alates rahatrahvist, lõpetades maksimaalselt kaheaastase võistluskeeluga.

2 arvamust “Arvutimängureid ühendav liiga asub dopingukontrolle tegema” kohta

  1. Sattusin oma niiöelda “hommikusöögi” kõrvale vaatama kellegi Vladimir Milov’i nimelise inimese etteastet, kus Ta väidab, et Venemaa peamine sissetuleku-allikas, gaasi ja nafta-tööstus, hakkab rahvusvahelisel turul hindade poolest põruma. Probleemiks pidavat olema NSV-Liidu-aegsete nafta-väljade ammendumine, ebakonkurentsivõimeline ärimudel Euroopasse müümisel, uute maardlate kasutuselevõtu ülejäänud maailma sarnaste projektide omahindadest oluliselt kallim omahind, isegi kui omahinnast korruptsioonile kuluv osa enne võrdluse tegemist maha lahutada, s.t. puht tehnilisetl ei saada mõistliku efektiivsusega tööga hakkama, ning sellele kõigele pidvat veel lisanduma Putin’i tsentraliseerimis-poliitikast tulenev bürokraatia koorem, mis pidavat elimineerima turult erasektori-põhised, efektiivselt tööd teha oskavad, väike-tegijad. Huvitav on selle loo juures see, et kui kasutada(2015_08) YouTube’s otsi-fraasi “russian economy”, siis tuleb mitmeid videosid, kus näib olevat üld-toon umbes sama, et maal elavad tava-venelased on eluga rahul, mõned suurlinna-venelased protestivad, et Putin oma impordi-keeluga represseerib venemaa suurlinnade tava-venelasi, kuid Venemaa peamiseks ekspordiartikliks olevate maavarade ammutamise tööstus vaevleb tõsiste ebaefektiivsuste käes ning seda nii tänu räigele korruptsioonile kui ka lihtlabasele käpardlikkusele ja ka tänu Putin’i riigiaparaadi poolsele bürokraatiale.

    Käpardlikkuse näiteks tuuakse vene juhtimisstiili, mis, nagu Eesti-NSV-ajastustki teada on, on ülimalt hierarhiline, tekitades isegi spetsialistina tarkade ja töökate “juhtide” korral otsuste pudelikaelu, ei lase tööprotsessidel paralleelselt toimida. Kui sinna veel lisada muud vene “juhtide” kombed, siis tulemuseks ongi vaid lollide masside kamandamiseks kõlbulik töökorraldus, kuid aeg on edasi läinud, tööd on kivide tassimisest keerulisemaks muutunud ja midagi tuleb neil “juhtidel” välja mõelda ka selleks, et intelligentsed, targad, inimesed, keda töö efektiivseks tegemiseks hädasti vaja läheb, neid välja kannataks.

    Teine huvitav lugu on Saksamaaga. Nimelt, Saksamaal pidavat kohaliku omavalitsuse tasandil leiduma kohati arvestatavat vaesust, spordi-asutusi pidvat kinni pandama, mitmed inimesed pidavat töötama ~7€/h oleva palga eest ning suurimaks probleemiks on Saksamaa tulevikku arvestades saksa enda kultuur, kus eelistatakse töörügamist targale tööle. Täpsemalt öeldes, umbes 50% sakslastest üldse ei unistagi ülikooli minemisest, mitmed sakslased planeerivad kohe noorena kogu oma karjääri liht-töölisena ja tootmisettevõtted planeerivad ka oma tööjõudu sarnaselt, võttes inimesi tööle juba keskkooli-ajal, 10. klassis ning seda nii töölise kui tööandja vastastikuse plaaniga, et töötaja töötab antud ettevõttes mitukümmend aastat lihttöölisena. Ise-enesest selline korraldus näib osade inimeste korral kindlasti igati mõistlik olevat, kuid probleemid tekivad siis, kui lihttöölisi enam vaja pole. Suurim probleem saksamaa majanduses saab tulenema sakslaste VÄHESEST INNOVATIIVSUSEST, mis väljendub selles, et nende majandus jääb USA ja brittide ja soomlaste/rootslaste majandusest tulevikus efektiivsuselt maha. Idu-firmade(lugeda: uue tehnoloogia arenduse ja uute ärimudelite otsimise) kultuur pidavat planeedil Maa peamiselt leiduma vaid Räniorus, New York’i/Toronto “tööstus-mäe-ahelikus”, Londonis, Berliinis, Helsinkis, Stockholmis. Kogu ülejäänud maailm on idu-firmade loomise kultuuri kontekstis enam-vähem tühermaa.

    Neile, kes arvavad, et suurfirmad tegelevad uue tehnoloogia loomisega, sest “neil on raha”, vastan selgituseks, et suurfirmad oma rahaga küll maksavad tehnoloogia-arenduse kinni, kuid nad ise ei liiguta ennast selles valdkonnas karvavõrdki, sest suurfirmade tegevus baseerub üles ostetud idufirmade poolt eksperimenteerimise käigus välja otsitud ärimudelite ja tehnoloogiate skaleerimises ning suurfirmade direktorid on “karjäristidest palgalised kupjad”, kes oma karjääri nimel ei ole nõus võtma ühtegi riski. Tehnoloogia-arendus on ilmselgelt neile direktoritele liiga riskantne ettevõtmine, mistõttu neil on mugavam mingi räige raha eest mõni “Skype” või “YouTube” üles osta, kui hakata ise oma orjalas mingite loominguliste ja intelligentsete inimestega maadlema. Lihtsam on neil direktoritel tarku inimesi mitte palgata ja juba toimiva, turul ära katsetatud, äri-mudeliga uusi idufirmasid räige rahaga üles osta. Idufirmasid finantseerivate riskikapitalistide äri-mudel 2015. aastal näibki olevat just see, et investeeritakse trobikonda idufirmadesse ning siis mõni, mis neist edukaks osutub, müüakse kas mõnele suur-firmale maha või pannakse börsile, saades oma enda aktsiate hinna räigest kasvust ja müügist raha mitmekümnekordselt tagasi. Seega, igasugune tõeline kõrg-tehnoloogia-arendus toimub 2015. aastal vaid idu-firmades, mitte suur-korporatsioonides. Geograafilised piirkonnad, kus puuduvad idufirmade finantseerimiseks ning klientide leidmiseks soodsad tingimused, jäävadki tehnoloogilises arengus maha ja seda täiesti sõltumata euro-toetustest, sest toote-arendusest pole kasu, kui seda toodet ei õnnestu, näiteks kultuurilistel põhjustel, kellelegi maha müüa. Saksamaal pole kumbagi: idufirmasid ei teki, sest inimesed ei ole huvitatud nende loomisest ja nende finantseerimisega on raskusi, samas, kliente ka on raske saada, sest uue tehnoloogia kasutuselevõtt ei ole konservatiivsetele, “alati-on-ju-nii-tehtud” suhtumisega inimestele kultuuriliselt vastuvõetav.

    Nüüd, võite edasi mõelda, milline saab tulevikus olema Euroopas majandus-pilt, kui lihttööga ei õnnestu enam tootmist konkurentsivõimelise hinnaga teha. 2015. aasta Saksamaa 7€/h olevad palgad räägivad juba enda eest.

    Mis Kreeka “kriisi” puutub, siis peavoolumeedia sellest jälle ei räägi, aga üks idee, mis internetiavarustes mõnikord ringleb, on see, et arvestades eelnevalt kirjeldatud trende Saksamaal, on Euro-raha võimalikult lai kasutuselevõtt Saksamaa jaoks oluline kui kindlustus-fondi-projekt, millega üritatakse säilitada saksa tehasetöölistest elanikkonna sääste. Võite ette kujutada, mis juhtuks Saksa marga vahetuskursiga olukorras, kus enamus Saksamaa populatsiooni, lihttöölised, osutub majandus-tegevuses konkurentsivõimetuks ning nagu ma just kirjeldasin, saksa 2015. aasta kultuuri arvestades selline olukord ~30 aasta pärast tehnoloogia arengu tõttu pea-aegu kindlalt juhtub. Kui üle 50% saksa elanikkonnast on kaotanud oma raske, elu-aegse, töö-rügamisega teenitud säästud ning pensionisüsteem ei vea ka välja, sest saksa noored on idu-firmade ja efketiivse töö asemel eelistanud esi-vanemate kombel tööstuses lihttöölisena oma karjääri veeta, siis võite ette kujutada, mis seal poliitiliselt juhtuma hakkab. Praegune, doktori-kraadiga füüsikust Merkel, näib väga tark ja hästi planeeriv ja kaalutlev “Führer” olevat ning mulle näib, et see seletab ka ära “täis laaditud raha-rongide” sõidu Saksamaalt Kreeka poole.

    Tänan lugemast. :-)

    P.S. Põhjus, miks ma praegust kirjutist eraldi loo alla ei pannud, sesineb selles, et loo jaoks oleks ma pidanud ehk põhjalikum olevat, kuid tahtsin vaid toidu söömise kõrvale meelelahutuseks vaadatud videodest ning muidu peas kummitavate mõtete tõttu vaadatud videodest nähtust väikest lühikokkuvõtet teha.

    • Siia on ehk huvitav lisada, et Räniorus elavad inimesed tegelikult keskmise eestlasega võrreldes päris vaeselt, sest rahasumma, mis meile näib üüratu suur, kvalifitseerub sealsete hindade korral enam-vähem lepalehehunnikuks, mis omakorda tähendab, et kes seal üldse hakkama tahab saada, peab kas jube hea palgaga tööl olema või midagi meeletult müüma. Kuna tarkvara-arendus on aega-nõudev tegevus, mida sigin-sagin-aktiivse-sotsiaalelu-ja-müügitöö-ja-autoga-pikki-vahemaid-sõites-ja-reisides ei ole võimalik adekvaatselt teha, siis võib üpris suure tõenäosusega tõele vastavalt öelda, et sealsed müügi-tegelased vajavad hädasti just neile “sobivaid”(mida iganes see tähendab) tarkvara-arendajaid, keda neil sadade tuhandete hulgast on päris raske valida. Õnneks üldine konsensus näib olevat, et tööd teha oskavad hindud küsivad enam-vähem sama palju raha kui eurooplased ja ameeriklased, kuigi, isegi euroopa piires leidub hinnaerinevusi.

      Sama lugu Londonis. Kui inimesed kulutavad meeletu koguse sigin-sagin-sahkerdamise peale, ronginga tööla ja koju loksumisele, siis neil ei jää eriti neid “lisatunde”, mis võimaldaks mahukamaid ja rahulikumat asjadesse süvenemist eeldavaid töid ette võtta. Jälle, kindel eelis Eestis töötavatel inimestel. (Teemavälise illustratsioonina lisan oma mälestuse oma keskkooli ajast, mil ma Nõo Reaalgümnaasiumis riigieksamiteks ette valmistudes, 2000. aasta kevadel, läksin “vabadel päevadel” hommikul kooli, võtsin klassiruumist tooli ja läksin paber-õpikuga koolimaja ligidal olevale rohe-alale, puude sahina ja värske õhu ja päikese kätte seda lugema: tegevus, mida ma tolmuses ja auto-müra-rikkas linna-koolis iial teha ei oleks saanud.)

      Kui vaatate väidetavalt Ränioru “rikkurite linnaosi”, siis tegu on enam-vähem Tallinna Nõmme või Viimsi elamurajoonide sarnaste kohtadega, selle erinevusega, et Google Street View andmetel näivad Nõmme ja Pirita osadel juhtudel ehk natuke paremad, hoolitsetumad, parema ehituskvaliteediga, olevat.

      Kuigi Räniorg sai alguse 2. Maailmasõja aegsest radarisegajate ehitusest, seisneb tänapäeval tema peamine eelis ja unikaalsus just spetsialistidena kompetentsi omavate investorite olemasolus. See ei ole minu välja mõeldud mõte, kuid 2015_08 näib mulle, et see vastab tõele. Skeem on see, et selleks, et omada spetsialisti taset, erialaselt mitte alla käia, on vaja pidevalt spetsialistina töötada, kuid kui spetsialisti tööga kaasneb vaid palgapõhine sissetulek, siis ei ole sel spetsialistil piisavalt raha, et investorina rahastada projekte, mille perspektiivsusest ja maailma-muutmis-võimest tema kui spetsialist aru saab, aga mida tehnika alal mitte-spetsialistidest äri-inimesed peavad kas liiga riskantseks või liiga kasutuks või mille olemusest nad lihtsalt seoses tehniliste oskuste puudusega aru ei saa. Kõrg-tehnoloogia on aga alati erialaselt keerukas ning Einstein’i põhimõte, et kõike peaks suutma vanaemale ära seletada, siin ei aita, sest vanaemale asja ära seletades tullakse välja jutuga, mida suudab kokku panna iga Avalike Suhete (Public Relations, PR) spetsialist ning millesarnaseid on tänu PR-inimeste ja muude turustajate tublile tööle jalaga segada, andes tulemuseks, et maailma-muutev, tehniliselt keerukas, idee on “vanaema” ja mitte-spetsialistist-äri-inimese silmis samaväärne mingi maailma mitte-muutva triviaalsusega. Seega, selleks, et kõrgtehnoloogia arendusele tehtavad investeeringud täppi läheks, peavad neid tegema tolle valdkonna spetsialistid ning Euroopa praegune majandus-korraldus, kus enda erialaselt vormis hoidmiseks vaja minevat spetsialisti tööd tegevatel inimestel ei ole investori rollis võimalik olla, seda ei võimalda, andeski Ränioru-le, sõltumata sealsetest hädadest, kogu USA-le kogu ülejäänud planeet Maa piirkondade ees tehnilist edumaad loova võimekuse.

      Möönan, et leidub ka väide, et lisaks tarnele on kliente tarvis ja uudsete toodete tootjate klientide olemasolu eeldab kultuuri, kus vana-ja-alati-nii-kasutatud-järgi-proovitud toodete kõrval ollakse nõus ka uudset tehnoloogiat proovima, kuid mina väidan, et hea tehnilise tarnevõimekuse korral on võimalik tarnida “vana-ja-järgiproovitut-koos-järk-järguliselt-sisselülitatava-uudse-võimekusega” ning “vana-ja-järgi-proovitut” saab hea tehnilise tarne korral ka proovida odavamalt ja töökindlamalt pakkuda, umbes nagu autotööstus pakub sama kiiruse ja reisijate arvuga autosid, mis erinevad “vanast-ja-järgiproovitust” kapotialuse, ökonoomsuse, ohtuse poolest, a la minu meelest võib vabalt nutitelefoni puute-ekraanile klambriga kummi-nupud peale panna, jättes osa ekraani pildi jaoks vabaks, lastes inimestel uut tehnoloogiat järk-järguliselt kasutusele võtta. Näiteks Tallinna linnaliinibusside korral ongi enam-vähem nii tehtud, sest ilmselgelt toimivad linna-liini-bussi esi-rattad roolivõimendiga ja see üüratult suur rooliratas, millega bussijuht päev otsa võimleb, on ilmselgelt ajalooline kasutajaliidese element, mitte midagi tehniliselt tarvilikku.

Kommenteerimine on suletud