Algatus – matemaatikud luureorganisatsioonide vastu

Doc kirjutas, et luureorganisatsioonid nagu NSA ja GCHQ vajavad oma edukaks tööks matemaatikuid – võiks arvata, et nad on kõige suuremad matemaatikute tööandjad maailmas. New Scientisti artikkel kirjeldab mõningaid tahke numbrite väänamisest massjälgimise taustal ning kutsub üle oma elu numbrite saladustesse matjaid keelduma koostööst NSA/GCHQ-ga.

Vanasti oli tõesti raske leida tõsisesse teadusesse pühendunutel seost reaalse maailmaga, kuid tänapäeval suudetakse leida praktiline kasutus ka pöörasemaitele algoritmidele ning seega peaks iga teadlane vaatama oma tegevusele eetilisest aspektist.

Vahet pole, kas tegemist on interneti krüpteerimist parandava koodiga või geneetilist jagunemist selgitava algoritmiga – ootamatu kasutusala võib olla mõlemal.

8 arvamust “Algatus – matemaatikud luureorganisatsioonide vastu” kohta

  1. Ma täpselt ei mäleta, millise sõja kohta see väide käis, aga ühes kunagi Aasias püsside kasutus-ajal peetud sõjas käitus üks armee kohalikega nii, et marsiti kooli sisse, võeti umbes 12 teismelist kooliõpilast ning lasti need oma sõduritele doonor-vere saamiseks verst tühjaks, visates laibad kuhugi kohaliku linna välispiiri äärse müüri äärde. Selleks, et sellisest üritusest vähimatki tulu oleks, on sel armeel tarvis meditsiinilise ettevalmistusega inimest, kes oskab vere-ülekandeid teha, viitsib testida doonori ja ravitava inimese vere ühilduvust, jne. Kui mõelda, et NSV-Liidu ballistilised raketid arendati sakslaste V2 raketist edasiarendusena välja inimeste poolt, kes olid sisuliselt vangilaagri vangid, siis näha on, et statistiliselt see reegel kehtib, et represseeri teadlast/haritlast ja teadlane/haritlane võtab ja teeb Sulle ükskõik millist keerukat tööd, sõltumata sellest, kui palju kahju antud töö tulemusena teistele tekib.

    Ühesõnaga, mingist moraalist ei ole mõtet üldse rääkida. Põhimõtteliselt on ju tänapäeva Bakalauruse kraadi omav inimene oskustelt vähemalt sama kõva kui mõni vana aja tipp-teadlane, kuid praktikas on täiesti tavaline, et direktor ütleb IT-osakonna IT-mehele, et nüüd panete filtri ja uurite täpselt järgi, mis lehekülgeldel inimesed töö-arvutitest käivad, ning IT-mees lööb kulpi ja teeb töö ära, ilma, et teda oleks vaja isegi represseerida.

    Moraalsus baseerub ikkagi sellel, et ebamoraalne tegu on vastuolus inimese enda, isiklike, põhimõtetega. Isiklikud põhimõtted sõltuvad inimese vaimsest võimekkusest ja harjumusest asjade üle süvitsi mõelda, a la kui ikkagi tegevuse X vastuolu põhimõttega Y ilmneb alles 4. taseme järeldusena, aga inimene on nii pealiskaudne, et põhimõtet Y oma põhimõtteks pidades ei suvatse mõtlemisele aega võtta ja mõtleb parimal juhul 1 taseme võrra, siis pole ka loota, et inimene üldse ise suudab aru saada, et ta tegutseb oma enda põhimõtete vastaselt. Näiteks laste korral, kes on kärsitud ja süvitsi veel mõelda ei suuda, aitab selline lähenemine, et kui laps kiusab kassi, siis ma täiskasvanuna ei hakka moraalist rääkima vaid ütlen otse, et kuna minule inimesena ei meeldi, et ta kassi kiusab, minule kass meeldib, on armas, siis mina astun kassi kaitseks välja ja takistan kassi kiusamist, rakendades vajadusel vasturepressioone. Kui laps suuremaks saab ja rohkem süvitsi mõtlema hakkab, siis ta mõtleb ise välja, miks minu jaoks kass armas on ja miks minu jaoks on ebameeldiv, et kassi kiusatakse.

  2. Põhimõtteliselt on ju tänapäeva Bakalauruse kraadi omav inimene oskustelt vähemalt sama kõva kui mõni vana aja tipp-teadlane

    Mis põhimõte see selline on, et meil on tomatid ja kurgid ja kurgid on kõvemad kui tomatid? See on lihtsalt vigane mõttekäik…

    Moraalsus baseerub ikkagi sellel, et ebamoraalne tegu on vastuolus inimese enda, isiklike, põhimõtetega.

    Moraalsus just sellel ei baseeru. Keegi ei tee kunagi sihilikult ju lollusi (tegusi mis lõppevad ebasoodsate tagajärgedega). Alati on tegudel mingis kontekstis mingi õigustus. Moraalsus või kõlblus ei ole kunagi isiklik vaid alati vastastune, suhestav. Näiteks: ära tee teistele seda, mida ei soovi enesele tehtavat. Kui minu põhimõte on näiteks alati vastata rünnakule rünnakuga, siis see võib teha minust põhimõttekindla inimese, aga see ei tee minust moraalset inimest.

    • See oli küll huvitav. Tänan lingi eest. Kuigi, möönan, et Greenwald ja ta debati-partner olid, minu meelest, liiga vähe argumente ette valmistanud ning ette valmistatud argumente oleks saanud märksa huvitavamalt ja sisukamalt serveerida. Kui ehk mõned absurdid ja kergest läbi nähtavad valed välja arvata, siis debati pidamise osas too piinamisi korraldanud CIA direktor ja tema paarilisest jurist olid, minu meelest, tugevamad, paremad debatipidajad kui Greenwald. Greenwald teeb küll ajakirjanikuna head tööd ja puha, aga tolles debatis kasutas oma vastuargumente nigelalt, et mitte öelda, viletsalt. Vastuolude vähesuse osas on minu poolehoid ja hääl Greenwald’il, aga debatil osalemise eest annaksin oma hääle hoopis piinajate kambale, sest nad tõesti olid paremad ja osavamad debatipidajad.

    • Üks lisamõte riiklku jägimise teemal. Eestis on selle riikliku jälgimisega nii, et KAP-O raporteerib võimuparteile, peaministrile, nagu see Savisaare vene raha-skandaaliga oli, kuid kui Savisaar natukene teiste parteide tegelaste suunal oma vahenditega sisuliselt sama asja teeb, laseb mõnel Toobalil mingeid e-kirju printida, siis on kohe jube kole lugu, Ilves loeb moraali sõnumipuutumatuse rikkumisest, jne. Orjameelse mentaliteedi järgi pole probleemi, sest peremehele peabki rohkem lubatud olema kui orjale ning muudele alamatele, kuid minu seisukohtadest neil teemadel olete juba ehk lubenud.

  3. Debatt on tõepoolest alati õpetlik. Pro jälgijad, ütlesid, et jälgimine on moraalne kohustus, sest rahvusjulgeolekul on moraalne kohustus kaitsta kodanikke.

    Contra jälgijad ütlesid, et lausjälgimine on ebamoraalne, sest on teinud inimesed tehnoloogiliselt rünnatavateks.

    USA moraalinorm on üksikisiku valikuvabadus, millest küll mina kahjuks aru ei saa, sest sellist asja lihtsalt ei eksisteeri.

    Huvitav oli väide, et internet peab olema privaatne, sest see on ruum kus me põhiliselt viibime ja kujuneme. Huvitav selle poolest, et kui me võtame tähelis-sõnalise ruumi, nimega raamatud, siis need on täiesti mitteprivaatsed nii kirjutamise kui ka lugemise poole pealt. Enamus kooliharidusest seisneb ju selles, et täiesti mitteprivaatselt tuleb tõestada, et oled mingi autori täiesti mitteprivaatsed mõtted läbi lugenud ja suudad neist midagi meenutada.

    Nüüd äkki on probleem, et kui keegi teab, et lugesin kirjatükki QWER, siis olen ma isikuna haavatavamaks muutunud.

    Igasugune tehnoloogia kiht võimaldab alati hõlpsamat jälgimist ja jälitustegevust. Kui ühiskonna areng on aina rohkem tehnoloogiat, siis aina rohkem on võimalikke jälgimismehanisme, mida saab kuritarvitada. Nii lihtne see ongi. Pole elektrit pole ka koonduslaagreid.

    • Ma ei mõista, et kas Herr dropall provotseerib või mängib niisama lolli.

      Raamatud on väga privaatseid nurgakesi sisaldav ruum, sest tsensor tegi omal ajal puhta töö, kuid interneti korral on teatud tehnoloogiatega (Tor, GNUnet, jne.) võimalik nii publitseerimisel kui “keelatud kirjanduse” lugemisel tsensoritest mööda minna. Lisaks lugemisele on internetis võimalik ju ka kirjutada ja anonüümsed, tsensuurist mööda minevad, foorumid on just see nähtus, mille takistamiseks teatud režiimid avalikke kogunemisi keelustasid. Ühes postiloendis saab korraga sõna enam-vähem 200, ehk rohkemgi, inimest, kuid avalikul kogunemisel on üksikisikul märksa raskem endale huvi pakkuvaid vestlusi üles leida.

      Mis “kirjatüki QWE-R” lugemisse puutub, siis eks lugege, näiteks ajaloo-huvi rahuldamisest lähtuvalt, mõnda Al-kkkaiiii da või muu sarnase seltskonna üllitist. N-SA süsteem on Teil automaatselt kohe sabas, analüüsimas, et kus aadressidel Teie IP-aadressilt või Teie CPU-ID-ga arvutist veel käidud on ning see on vaid leebe versioon toimuvast. Ma rohkem ei viitsi siia küll jahuda, aga mu praeguse kommentaari iva on, et inimesed, näiteks mina, võivad olla küll lollid, kuid sugugi mitte alalti ja kõiges nii lollid, kui Teie, dropall, arvate.

  4. Jah, lugeda võib igasuguseid asju, aga mis siis. Ühel poolt tekib lugejal veendumus, et see mida ta luges on tõde.

    Teisalt poolt võib lihtsalt rumal või siis pahatahtlik kirjutaja tekitada igasuguseid illusioone lihtsamalt kui kunagi varem.

    Kui suhtlemine toimus aastasadu tagasi ainult vahetult, siis võis inimene oma sõnumit levitada ütleme et nii 3 tuhandele inimesele. Nagu teame on kehakeel see, mida ei saa võltsida, või on tõeliselt raske võltsida.
    Kui tekkis trükipress, siis sai inimene oma sõnumit tiražeerida sadades tuhandetes. Jah, negatiivse poole peal on tsensuur, aga positiivse poole peal kogu trükiettevalmistus, mille kaudu päris palju saab välja filteerida, taas toimib asjaajamine vahetult ja kehakeel loeb ka siin veel.
    Nüüd kui on internet, siis on võimalik tiražeerida lõpmatult. Kusjuures keegi isegi ei tea, kas sa ‘päriselt’ ka olemas oled või mis on kirjutatu ajendid.

    Seda, et internet või arvuti üldse kedagi oleks targemaks teinud—või üldistatult, et tehnoloogia tema kasutajaid kuidagi paremaks või targemakski teeb, ei ole tuvastanud. Loomulikult tehnoloogia müüjad väidavad vastupidist, aga see on müügijutt.

    Kui ajaloo huvi tahta rahuldada, siis mina soovitaks alati ära käia sihtriigis. Alustada võib ka koduvabariigi arhiividest.

Kommenteerimine on suletud