Aasia – tänapäeva saarekasvatuse piirkond

Spratly saared on viimasel ajal olnud kui suur ehitusplats – just kui pintslitõmmetega on erinevad riigid Lõuna-Hiina merre joonistanud oma valduseid laiali. Võidujooksu saarte kokkukuhjamiseks on alustanud Hiina Rahvavabariik, kes seeläbi territroriaalseid nõudmisi teistele esitama on hakanud. Lennukite maandumisradade loomine annab võimaluse kiireks varustuse transpordiks ja mugavaks viiteks oma õigusele tehissaart kasutada. Kätt harjutas sealkandis varasemalt Vietnam, kellel 1970ndatel õnnestus täiesti toimiv lennujaam ühele nendest luua. Oma osa soovivad nüüd värskelt valminud rajatistega saada Taiwan, Malaisia ja Filipiinid – võidujooks omandi loomise ja sellele õiguse nõudmise üle paistab ainult kasvavat. Muret tundma peaks ka USA, kes sealkandis oma laevastikku liikumas hoiab. Võimalik, et seal peitub suurel määral seni avalikustamata maavarasid, see pakuks kindlasti võimalust jõuvahekordi regioonis ümber mängida.

Üks arvamus “Aasia – tänapäeva saarekasvatuse piirkond” kohta

  1. Mis maa-varadesse puutub, siis nende hind sõltub sellest, mida nendega teha osatakse. Uraani-maak oli enne tuuma-reaktori leiutamist täiesti väärtussetu, mürgine, sodi. Samas, Räniorule nime andnud element Si, mida saab tavalisest rannaliivast (SiO_2), on rahas teatud perioodil väga väärtuslik ning enne alumiiniumi-maagist alumiiniumi tootmise leiutamist olevat alumiiniumi-tükike olnud rahaliselt rohkem väärt kui kuld. Tänapäeval on kobramürk, mida hindud narko-komponendina kasutavad, rahaliselt kaalu järgi rohkem väärt kui kuld, rääkimata siis veel kurioosumist eesti maavarade teemal.

    Nii et, mina küll iial “kulda investeerida” ei kavatse. Ainult praktikas kasutatavad asjad on väärt. USA relvatöösturid võisid ju USA naftatöösturitega käed lüüa, et lähevad Iraaki nafta järele, aga energiajulgeoleku osas neil küll selleks vajadus täielikult puudub.

Kommenteerimine on suletud